Henri Laumets (avafotol Viru Keskuse moelaval)
Sündinud 6. jaanuaril 1988
Töötab lennuplaneerijana ning ERR ilmateadustajana.
Hobid: jooksmine, ujumine, reisimine, filmindus.
Isiklikud rekordid poolmaratonis on 1:43:04 ja maratonis 4:52:57

Pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus!

Oleme spordisõpradena vähemal või suuremal määral ilmast mõjutatud. Kes harjunud trennis igasuguste ilmaoludega, sellel mõnevõrra kergem võistlustel. Suusasõprade kahjuks on viimased talved üsna lumevaesed olnud ja eelmise aasta Tartu Maratongi suusatamata jäänud, kuid seda põnevam on jooksusõpradel, kuna joosta on sellevõrra lihtsam ja lisandunud on ka erinevaid talviseid jooksumaratone. Käesolevas kirjatükis tutvume ERR-i ilmateadustaja Henri Laumetsaga, kes lapsepõlve ujumisharrastuse jooksmise vastu vahetanud ja püüab nüüd elus ja spordis uusi eesmärke saavutada! Sportlikud tulemused pole Henri jaoks esmatähtsad, kuna ta ei soovi ärapanemist, vaid lihtsalt hea enesetunde järgi stabiilset enesearengut. Tema teine töökoht lennuplaneerijana on ilmateadustaja omast isegi pingelisem, kuid hea ajaplaneerimisega saab isegi kahel töökohal töötades jooksutreeninguid edukalt läbi viia.

Terevisiooni ilmateadustajana koos kaameramees Mustafa Celikuga Telemaja katusel.

Henri esmatutvust spordiga võib pidada aega, mil vanaema teda 7-8 aastasena käekõrval Kalevi Ujumiskooli trenni viis. Paljud tuntud inimesed meenutavad, et esimesed vanemate suunamised pole just kõige õnnestunumad, kuid Henri on kindlasti tagantjärele tänulik, et ujumine korralikult selgeks sai. “Ma ei tahtnud sinna üldse minna, vesi oli külm ja treener karm ja ega ma siis hea ujuja ka olnud. Kuid karm distsipliin tegi oma töö ning ujumistehnika sai lõpuks selgeks ja sellest sai aastateks minu lemmikala, millega tegelen aeg-ajalt praegugi. Jooksmisega hakkasin regulaarselt tegelema 15-aastaselt ja seda juba vanaemata või ühegi treenerita.” Henri mõõdupuu jooksmises pole teistele ärategemine või kindla koha peale pretendeerimine. Pigem ajab taga isiklikke rekordeid- kui täna jookseb ühele ajale, siis järgmisel aastal samal jooksul tahab seda ületada. Palju kordi on ta loomulikult pidanud ka kaotusevalu tundma, kuid peab jooksmist ausaks spordiks - nii palju, kui sinna aega ja tahtmist investeerid, nii palju saad ka vastu. Kui trenni ei tee, siis häid tulemusi ammugi mitte!

Ilmateadustajana ning jooksuharrastajana teab Henri väga hästi, et alati ei saa ilmast sõltuda, kui ikka kihk jooksma minna olemas, siis teeb oma jooksutiiru ikkagi ära! Samas jälgib ka professionaalset ilmaennustust. “Olen palju kordi kuulnud, et pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus. Tegelikult on ikka halb ilm ka olemas. Väga raske on tihedas lörtsisajus joosta, jalad vettinud ja mitte midagi pole näha ka, kuhu astud. Minu töö mulle eeliseid ei anna, sest igaüks saab internetist ilmaprognoose vaadata ja ega minul kah just kosmiliselt täpsemat infot selle kohta pole. Aga samas, kui on ikka suur jooksutuju, siis ilm mõjutab vähe otsuse tegemist, kui just sajanditorm väljas pole.”


Nördinud härra kutsus Henri aknaid pesema

Henri töös tuleb ette ka seda, et inimesed on tema ilmateadustamise järgi oma päevaplaanid sättinud ja puhkudel, kui teadustus selles regioonis pole täppi tabanud, siis just nimelt Henrile oma pahameele välja ladunud! “Sporti ja ilmateadustamist ma siiani pole osanud veel kokku viia, kuigi ilm on spordis väga oluline faktor. Küll aga on minu ilmateated teiste elusid mõjutanud. Kord lubasin kevadel päikeselist ja kuiva ilma. Ning siis üks härra tegi oma vaba päeva plaanid selle järgi, et hakkab aknaid pesema. Ta oli akende kuivatamiseks ajalehtedest välja otsinud ning rebinud kõik Savisaare kohta käivad artiklid ja pildid ning kui ta õue astus, hakkas sadama. Rikutud oli nii vaba päev kui ka akende pesemine. Otseloomulikult kirjutas seepeale härra mulle, et tal vaba aega nii vähe ning äkki läheksin ja heastaksin oma ebaadekvaatse ilmateate sellega, et peseksin ise tema aknad puhtaks. See käik jäi mul siiski tegemata.”


Jooks on Henrile puhkus ja mediteerimine

Jooksu ajal mõtleb Henri sõltuvalt asjaoludele. “Pikamaajooksu ajal saavad tunded käia üles ja alla täpselt nagu ameerika mägedel. Olenevalt sellest, kui palju trenni on tehtud, olen stardis kas enesekindlalt, et nüüd tuleb uus rekord või siis põen iseendalt suurt pähe saamist. Kui trenni on tehtud piisavalt ja kuskilt midagi ei valuta, ega hõõru, siis minu mõtted on täiesti igapäevaelu lainel. Mõtlen, mis filmi kinno võiks vaatama minna, mida tuleks kodus veel remontida või üldsegi, kuhu tuleks järgmisena puhkama sõita. Kui aga enesetunne ei ole nii hea, siis kirun küll, et oli mul vaja siia tulla nii halvas seisundis. Aga ka kõige mustemad mõtted lähevad finišijoone ületamisel lumivalgeks. Trenni tehes kuulan tavaliselt muusikat. Mul on oma playlist välja kujunenud, mis süstib minusse adrenaliini ja see aitab argimaailmast veelgi paremini välja minna. Kui jooksma lähen, siis jätan oma tööd ja kohustused koju. Jooksmine on minu jaoks puhkus, see on nagu mediteerimine, ainult et hoogsam. Ma naudin loodust, kus viibin ja mõtlen, kuidas ning kust kaudu järgmise tee hargnemisel jooksen. Kui ka tuju on halb, siis joostes see paraneb. Trenni tehes tegelikult halbadele mõtetele polegi aega.”

Pingeline töö lennuplaneerijana jätab Henri spordiplaanid ootelehele

Erinevalt ilmateadustaja tööst ERR-is peab Henri pingerohkemaks hoopis lennuplaneerija ametit, mistõttu nii mõnedki suuremad spordiplaanid ootelehele peavad jääma. “Mul on väga stressirohke töö lennuplaaneerijana- kui seal on palju raskeid vahetusi järjest olnud, siis spordis endast maksimumi ei jõua kuidagi anda. Eriti siis, kui unevõlg on suureks kasvanud. Aga nõrkusest tuleb üle olla, kui see jalust ei raba, siis rahulikult metsa alla sörkima saab ikka minna. Õigemini tulekski minna! „Lennuplaneerija ülesandeks on määrata, kuidas lennukid jõuavad oma sihtpunkti. Selleks tuleb koostada marsruut, määrata lennukiirused ja -kõrgused. Selleks tuleb arvesse võtta ka ilma. Tuule mõju lennu kestvusele võib olla märgatav. Näiteks olen lennanud Frankfurdist Washingtoni 9 tundi, aga tagasi tulnud 5 ja poole tunniga. Sellega seoses arvutan välja, kui palju tuleb lennukil kütust peale võtta. Täispaakidega lendavad lennukid harva, sest kui reisijaid on palju peal ja lennuki paagid täis, siis see ei tõuse lihtsalt õhkugi. Lennuk on liiga raske. Minu töö on stressirohke aga samas põnev. Iga päev tuleb lahendada kiiresti palju ootamatuid olukordi. Kord veab ilm alt ja udu tõttu ei saa maanduda, siis tehnika, lõpuks on hoopiski kusagil sihtjaamas streik. Iga päev pakub parajalt pinget!“


Soov osaleda New Yorgi ja Euroopa kõikide pealinnade maratonidel

„Arvan, et puhkus ja sport sobivad omavahel väga hästi kokku. 2 nädalat kusagil reisil olles on ikka raske ainult rannas peesitada või niisama linnapeal ringi käia. Välismaal jooksuvõistlustel käimine on väga hea viis tutvumaks kohalike võlude ja vaatamisväärsustega, sest sageli läbivad võistlusrajad kuulsaid väljakuid ja tänavaid. Mul on sõpru, kes käivad erinevates Euroopa linnades maratone jooksmas. Kindlasti võtan nendega punti ja teen mõne tiiru kaasa. Kuhu mind aga teekond viib, seda veel ei tea. Kunagi tahaks New Yorgi maratoni läbida. Olen seda linna mitmeid kordi külastanud ja tean milliseid tänavaid ja sildu pidi trass läheb. See oleks midagi võimast! Samas on sellele jooksule raske pääseda, sest osavõtjad loositakse välja paljude soovijate seast. Ehk tunnen pensionile minnes suurt rahulolu, kui olen kõigis Euroopa pealinnades maratoni läbinud. Kuid ega siis pension tähenda veel, et maratonidega oleks nüüd ühel pool.


Oma lemmikuks rahvajooksuks pean ümber Viljandi järve jooksu. Seal on lahe rada. Saab nii linnas, maanteel, metsas (soos, kui on märg) kui ka põllul joosta. Distants on parajalt pikk, mis ei eelda tippvormi, nii et ka kõige tavalisem koduperenaine saab sellega hakkama. Üldsegi meeldib mulle käia Eesti väikelinnades võistlustel ja need järvejooksud ongi saanud koha minu südames. Eelmine suvi tahtsin väga minna Rakvere ööjooksule, kuid siis tuli ootamatu puhkus ette ja sinnapoole ei olnud võimalust minna. Nüüd on see kindlasti minu 2015. aasta kalendris kirjas. Usun, et ka sellest saab üks minu lemmikuid!“

Esimene maraton palavas Riias

Esimene maraton jääb ka Henrile väga meeldejäävaks! “Olen kuulnud et esimese maratoni lõpetamine pidi üle valama selliste emotsioonidega nagu oleks lapse saanud. Lapsi mul veel ei ole, kuid selle maratonilõpetamise tunde sain kätte küll. Jooksin oma esimest ja siiani ka ainsat maratoni Riias. Päike paistis, asfalt sulas ja kuuma oli varjus 27-28 kraadi. Kui esimesed 29 kilomeetrit läksid kergelt, siis sealt edasi oli küll agoonia. Mu õlgadele tekkisid päikesest villid ja energia oli lõppemas. Ma polnud kunagi nii pikka distantsi päikese käes jooksnud ja ei arvestnud üldse millegi sellisega. Kui aga lõpp hakkas lähenema, taastus jõud nagu iseenesest ja finishijoone ületamisel olid emotsioonid laes. 4:52.57. Ma olin teinud midagi erakordset, midagi, mida ma väga ootasin, aga samas ka kartsin. Need emotsioonid korvasid kõik mu kannatused ja vaeva. Pärast pikka jooksu on parimaks taastumiseks mulle korralik kõhutäis, vann või saun ja magamine. Sealt edasi aga paar-kolm päeva ei jookse ja siis võib juba vaikselt jälle alustada. Alguses lühemad otsad, kui tavaliselt. Vahel teen siis hoopiski jooksu asemel kas ujumist või ratast. Kui lihaste kangus paari päevaga üle läheb, hakkab ka normaalne elu taastuma. Oma võimeid ei tohiks ülehinnata. Kui ma oma töö öiste vahetuste tõttu pole piisavalt und saanud, siis trenni pole mõtet järgmine päev väga minna. Isegi kui olen läinud, siis mõistan üsna kohe, et see on vaid enese piinamine ja midagi ma väga teha ei jõua. Ja kui kuskil miski logiseb-valutab, siis veedan ka õhtu pigem kodus.”

Head ja halba jooksu defineerib Henri enesetunde, mitte aja või koha järgi! “Jooksu tulemust ei anna mõõta ainult ajas, vaid ka sellest saadud enesetundes või hoopiski sellest, millist elamust see jooks pakkus. Hea jooks on mulle vaheldus tavalisele trennile. Ehk siis enesetunne peab hea olema, ilm ilus, jooks toimub mulle uuel ja huvitaval rajal ning trennikaaslastega saab mõnusalt nalja visatud. Halb jooks oleks siis kõik risti vastupidine. Siis on selline tunne, et midagi oleks nagu valesti. Midagi jääks nagu tegemata. Rahulolematus on sees aga sellega tuleb paraku leppida. Siis mõtlen lihtsalt, millal saaks järgmisena jooksma minna. Enamasti juhtub see tööl olles, või kui väljas on ilm ikka väga-väga niru.”

Soov läbida Tartu Maraton, erinevate riikide maratonid ja mõni triatlon

Henri esimene maratonisoov oli küll lihtne ja tagasihoidlik läbimine, kuid selle suunaga, et võimalikult hästi ja arenemisvõimalustega! “Samas ma ei soovinud lihtsalt distantsi läbida, vaid tahtsin endast ikkagi parima anda. Minu jaoks oli see eneseületamine. Tulin enda mugavustsoonist välja ja läbisin maa, mis on tunduvamalt pikem, kui minu varem läbitud distantsid. Edasi saab nüüd seda aega veel parandada või olen ka mõelnud, et võiks hakata seda erinevates riikides jooksma. Minu järgmised eesmärgid on siiski läbida Tartu Maratoni täispikk distants ja võtta osa ka mõnest triatlonist. Plaane kui palju!”

Henri Laumets Pika Hermanni tornis.

Henri kasutab tehnilistest abivahenditest Polari pulsikella. “Minu jaoks on sealt olulised aeg ja distants. Pulsi osas jälgin pigem ikkagi enesetunnet, mitte numbrit ekraanil. Toitumisel ma piiranguid enesele ei sea - mille järgi isu on, seda ka söön. Õnneks minu ainevahetus lubab seda kõike. Paaril korral olen kasutanud nutitelefoni peal ka Endomondo rakendust. See näitab hiljem Google Mapsi peal joostud distantsi. Olen mõelnud, et võiks linnas mööda tänavaid joostes niimoodi mõne huvitava kujundi  "joonistada". Ideid on palju, aga pole veel teostuseni jõudnud.”

Perekonnas on Henri küll ainuke, kes viitsib tossud jalga tõmmata ja jooksma minna, kuid samas on ta suutnud palju sõpru selle spordipisikuga nakatada ja käivad tihti koos jooksmas. Kui jooksmas midagi põnevat näeb, siis teeb alati ka nutitelefoniga pilti ja saab oma fotograafia-oskuseid rakendada. “Ükskord istuski metsas kännu otsas suur paks oranž kass. Kohe tuli meelde lasteaias õpitud laul "Meie kiisul kriimud silmas, istus metsas kännu otsas...". Ainult piip ja kepp oli veel puudu.”

Eestit tabanud jooksubuumi põhjuseks peab Henri paljude sobivate tegurite kokkusobimist! “Sest jooksmine on sama nakkav nagu haigutamine! Eestis on tervisesporti edendatud tublisti. Seda propageeritakse palju. Rajatud on jooksurajad ning koolides on see kehalise tunnis sama tavaline nagu aamen kirikus. Inimesed on saamas teadlikumaks, et jooksmine on nii odav ja lihtne tervisekindlustus ja lisaks kõigele annab see nii hea enesetunde. Ma ei teagi, kuidas enne oli elada võimalik. Praeguseks olen saanud palju häid sõpru, see maandab stressi nagu oleks tegemist mõne minipuhkusega. Jooksmine on mulle õpetanud olema kannatlikum. Minu kärsitus on asendunud tasakaalukusega. Mõistan nüüd paremini, et enese jaoks tuleb aega leida ja see tasub lõpuks kuhjaga ära. Produktiivsus suureneb, kui olen füüsiliselt aktiivne ja uni on hea. Sellest on saanud lahutamu osa minu elus!”