Sul ei pruugi olla suuski, kuid Tartu maratonist oled sa ikkagi ilmselt kuulnud. 2024.a. 50ndat toimumisjuubelit tähistav liikumisüritus on märgilise tähtsusega, mõjutanud ja inspireerinud väga paljusid eestlasi rohkem liikuma. Ligi 25 aastat on selle üritusega seotud olnud Indrek Kelk, kes on pannud oma käe külge ka teiste Klubi Tartu Maraton ürituste korraldamisel. Kas ka Indrek Kelk on märgilise tähtsusega, jäägu igaühe enda otsustada, kuid viimase veerandsaja aasta jooksul on ka tema inspireerinud väga paljusid eestlasi rohkem liikuma. Sellistelt üritustelt nagu Tartu linnamaraton või maastikumaraton on tõuke ja kuhjaga positiivseid emotsioone saanud tuhanded harrastussportlased.

Võtsime liikumisaastal korraks sporditermineid kasutades aja maha ja rääkisime Indrekuga temast endast, sellest, kuidas ta liikumisürituste korraldamise juurde jõudis ning kui palju ta ise kõike seda tehes liikuda jõuab.

Kui ei oleks korraldajaid, ei oleks liikumisüritusi ning kui ei oleks liikumisüritusi oleks ka liikuvaid eestlasi tükk maad vähem. Nii lihtne see ju ongi. Seepärast teeme ka liikumisaastal kummarduse kõikide siinsete korraldajate ees.

Kuidas sa liikumisürituste korraldamise juurde jõudsid?

„Oli aasta 1990, olin ülikoolis teisel kursusel. Tartu Maraton jäi viimasel hetkel lumepuudusel ära. Olime Käärikul kursusega talvelaagris ning kuna olin suusaeriala tudeng, siis see teema puudutas meid kõige rohkem. Oli vaja korraldada asendusüritus neile välisosalejatele, kes olid juba jõudnud kohale tulla. Tegime Tartu Maratoni retrosõidu, lumeriismed olid olemas, 7-8 kilomeetri pikkuse raja saime kokku. Tegelesime radade ettevalmistuse ja kommunikatsiooniga, korraldasime raja äärset showprogrammi. „Lambada“ oli tollal üks hittlugusid, mäletan, kuidas rajal akordioni saatel lambaadat tantsisisime. Üritus päädis Kääriku kinosaalis paaritunnise etendusega, mis lõppes tantsuga. Olin üks kümnetest mutrikestest, kes sellesse kaasatud oli.

Peakorraldaja staatusse jõudsin 90ndate teises pooles. Olin käinud Riho Räimel abiks Saaremaa velotuuri korraldamas, 90ndate lõpus kolisin töökohaga paariks aastaks Tallinna, olin reklaamiagentuuris tööl ja triatloniliidus peasekretär. Käisime jooksmas Hansapanga inimestega, neist tundsin Peki Tiitu juba ülikooli ajast. Tiit oli Saku suverulli ja Otepää MK-etapi korraldamisega seotud. 1999.a. suvel, kui Alar Arukuusk otsis suverulli korraldamisele abimeest, kutsuti mind Tiit Peki soovitusel intervjuule, kus osutusin võitjaks. Aitasin Saku suverulli projektijuhina korraldada.

Tartu Maratoni etteotsa sain oktoobris 1999.“

Miks sa korraldad liikumisüritusi?

„Midagi ei ole teha, nauding liikumisest on noorest peast tuttavaks saanud. Tahan inimestele jagada seda tunnet, mida saab mõistliku pingutusega liikudes. Olen kindlalt veendunud, et ükski ravim pole niivõrd hea ja odav vaimse tervise parandamisel, kui aktiivne liikumine. Loomulikult, ma ei mõtle kogu aeg selle peale, kuid ma tõesti usun sellesse.

Minu teadlikust sporditegemise algusest ehk vanusest 13-14 on Tartu Maraton olnud minu spordiaasta highlight. 1983. aastast alates on kogu aastane liigutamine olnud ühe tähtsündmuse ümber, kuni ma tulin Tartu Maratoni tööle ja ei saanud enam põhipäeval osaleda.

Kui oled sattunud oma unistuste tööle, siis pole keeruline ennast motiveerida. Kuna maailm muutub kogu aeg, siis on nii palju nüansse, mis hoiavad värskena.“

Palju sa ise liikuda jõuad?

„Mitterahuldavalt hektiline on see liikumine. Suvisel perioodil sõidan rattaga, vahel innustun jooksmisest, kuid varasem ületreening kulutas kahjuks jooksuraami ära. Pika-ajalise jooksuvormi üleval hoidmine tähendab venitamist ja järeltööd, mida ei viitsi teha, rattaga saan naudingu kergemini kätte.

Keskmiselt 5-6 tundi nädalas võib aasta jooksul aktiivset liikumist tulla.

Halb on see, et on nädalaid, mil ei jõua liikuma. Eesmärke tulemuste osas enam ka ei ole. Kui tahan, siis teen ja kui ei viitsi või ei jõua, siis ei tee, kuigi tean, et kõige raskem on alati diivanilt üles saada.

Mina pole ka etaloninimene.“

Ent oled liikunud ka konkreetse eesmärgi nimel?

„20ndate alguses üritasin triatloni maailmas läbi lüüa, mul oli eesmärk täispikk Ironman alla 9 tunni teha, jäi natuke puudu, isiklikuks rekordiks jäi 9.02. 1993.a. oli vorm ja potentsiaal selleks olemas, kuid Rothis, Saksa Ironmanil rattasõidu ajal tuli äikesevihm ja panin külili. Vigastasin õlga, ei saanud ratast sõita ja joosta korralikult. Kuus päeva hiljem tegin järgmise Ironmani, TransEstonia, poolvigasena sain teise koha. Üheksa tunni konditsioon oli sel hetkel olemas, kuid jäi vigastuse tõttu realiseerimata. Seejärel tingisid juba majanduslikud olud selle, et tõsisem sportlase karjäär lõppes 1993 aastaga.

2006.a. sai võetud eesmärgiks 37aastasena oma 19selt püstitatud maratoni rekord üle joosta. 1989.a. jooksin Vändras Eesti meistrivõistlustel 2.56.31. Eesmärk oli alla 2.50ne joosta, hakkasin suvel Amsterdami maratoniks valmistuma, kuid suured treeningud lõppesid kahjuks seljaprobleemidega. Amsterdamis käisin ikka ära, kuid maraton jäi seal jooksmata.

Siis sain aru, et suured eesmärgid spordis pole enam saavutatavad, seiklused on huvitavamad ja jõukohasemad. Osalesin seejärel 2010.a Austraalias kümne päevasel maastikuratta velotuuril Crocodyle Trophy, kus sain 41aastaselt kaheteistkümnenda koha ja võitsime võistkondlikult koos Jaan Kirsipuu ja Allan Orasega. Sõitsin Jaan Kirsipuuga etappe kui võrdne võrdsega. Tegu oli väga raske võistlusega, olin enda üle uhke.“ Tõenäoliselt olin just seal ratturina „elu vormis“.

Mis on liikumisürituste korraldamisel kõige raskem?

„Kõige häirivam on rahastuspõhimõtete ebaselgus, puudumine kohati, arusaamatus, et kellele ja mis alustel antakse. Puuduvad loogilised ja mõistlikud mõõdikud. Selline ebakindlus, teadmatus, pidev valveloleku sund, see tegelikult häirib rahulikku ettevalmistustööd.

Majanduslikult hakkama saamine on väga keeruline olnud, oleme noatera peal kõikunud 2016. a alates, oleme pidanud ülipingeliste eelarvetega hakkama saama. Kogu aeg pead seetõttu kompromisse tegema.

Täna loob riik ebavõrdsed tingimused korraldajatele. Võiks teha selged valikud, piirid, kriteeriumid, et mis asju on riigile vaja. Projektipõhisus on korraldamisel kõige suurem probleem. Järjepidev tegevus oleks palju efektiivsem aga järjepidevust ei hinnata- see on tavaline, igapäevane, nagunii saate kuidagi hakkama- alati olete ju saanud.  Riigil pole loomulikult võimalik toetada kõiki liikumisüritusi, kuid võiks olla mingid piirid, et kui on 1000 osavõtjaga üritus, antakse nii palju, ja kui oled väiksem, siis nii palju. Tegelikult riik vajab oma inimeste tervise jaoks neid liikumisüritusi nii nagu vajab kultuuriüritusi, kontserte, teatrietendusi vaimse tervise jaoks. Rohkemgi veel- sest just liikumisüritused motiveerivad kodanikke olema kehaliselt aktiivsed- seega olema tervemad niikehaliselt kui vaimselt, olema töövõimelisemad ja läbi selle on ka sotsiaalsfääri, (mis on riigi üks suuremaid kulusid)  kulud palju väiksemad. Aga see on kõik ennetus ja meil käib ennetustöö riiklikul tasandil heal juhul plakatlike kampaaniate läbi, mitte pikaajaliste mõjudega läbimõeldud struktuurse tegevuse läbi.

Liikumisürituste rahastamismudeli aluseid oleme üritanud Kukltuuriministeeriumile  väja pakkuda aastaid, kuid ei võeta kuulda. Valitakse välja üksikud üritused, mis kullatakse üle, aga miks?“

Millal on liikumisürituste korraldamine kõige raskem olnud?

„See aasta, kus sa oled, see ongi kõige raskem. Ikka loodad, et sellel aastal peame vastu ja tulevikus läheb kergemaks. Aga tegelikus on ikka aastast aastasse võitlemine finanantseerimisraskustega. Kui ühel suunal õnnestud, siis tuleb tagasilöök teisel suunal. Sellist aastat, et kus väga hästi oli nii erasektori kui avalikkuse sektori rahastuse suunal ei mäletagi. Ikka nii, et kui üks tõuseb siis teine jälle langeb.1999.a. alustades oli lihtsam, konkurents ürituste osas oli väiksem, Tartu Maratoni maine oli väga kõrge, nüüd on sündmusi nii palju ja sellevõrra enda nähtavaks ja kuuldavaks tegemine ka järjest keerulisem.

Järjest keerulisemaks teevad korralduse maaomandi küsimused, andmekaitse temaatika, autostumine, majanduslikud olud. Näiteks Tartu rulluisumaratoni korraldamise lõpetamise üks põhjuseid oli valglinnastumine, üritus oleks suhteliselt väikese osavõtjate arvuga (1200 osalejat) tekitanud suurel hulgal ebamugavust ca 10 000 piirkonna elanikule ja seda ei tahtnud.“

Kui palju on osavõtjad muutunud?

„Viimasel viiel aastal on päris tuntav muutus olnud. Tulemuslikkuse osa, iha tulemust teha ja võita, koha peale osaleda on vähenenud, seetõttu ka osalejate number pole enam selline nagu 2015-16. Tulemuse taga ajamine ei ole uuele põlvkonnale enam nii oluline, kui oli eelmisele põlvkonnale, seetõttu tuleb teiste rõhuasetustega teha, ei saa rõhutada, et keegi võidab.“

Kas on midagi, mida sa sooviks osavõtjatele südamele panna?

„Suurel üritusel osaledes on oluline vaadata ka suurt pilti, mitte mõelda iseenda keskselt. Korraldaja otsib alati keskteed, kompromissi, et rohkem osavõtjaid oleks rahul. Kui oma ego maha suruda ja üritada koos korraldaja reeglite järgi finiši poole kulgeda, on ka rahulolu suurem. Korraldaja ei tee reegleid iseenda jaoks, vaid lähtudes osavõtjatest. Kui me neid mängureegleid jälgime, on ka üritus nauditavam.

Ka minu jaoks on oluline motivaator liikumisel see, kui ma ennast mõnele eesootavale liikumissündmusele kirja panen. See aitab regulaarselt liigutama sundida. Sellest on suur abi nii algaja liikuja jaoks, kui selle jaoks, kes ei suuda järjepidevalt liikuda.

Pange endale 2-3 osalust aasta peale kirja ja see aitab liikumisaktiivsust regulaarsemaks muuta. Ühe eesmägi maha panekuga kasvab motivatsioon kordades.“

Foto: Facebook