Kui lugesite talvel minu esimest postitust, siis teate, et Eesmärgiks Tallinna Maraton projekt hakkas minu jaoks üsna raskelt. Peale esimest kuud kui olin täitnud Toomas Tarmi poolt koostatud kava (okei, mõned trennid sh ujumised jne tegin kava väliselt juurde ka) lõi välja üks vana vigastus – tagareie kõõluste ülepinge. Ja seekord enam mitte ainult ühes vaid hoopis mõlemas jalas. See tõmbas motivatsiooni korralikult maha ja pani mõtlema, kas ma üldse saan kava ja projekti eesmärgi täita?

Kõik oligi täpselt nii nagu mind hoiatati – liiga suure tuhinaga alustades ei pruugi keha olla kohe valmis uusi koormusi vastu võtma. Õnneks ei lasknud ma sellest end segada ja pusisin ikka edasi. Kuigi veebruaris ja märtsis tegin tõesti kõik jooksutrennid läbi valu. Tegin paar kuud lisaks jooksule intensiivsemalt ÜKEt ja jõuharjutusi, nii ühistrennides kui iseseisvalt, eesmärgiga treenida keha tugevamaks ja vastupidavamaks – plangud, kükid, hoidmised, puusa tõsted, ette-taha-kõrvale asted, kätekõverdused, oma keha raskusega ja treeningkummiga.

Ja siis ühel hetkel märkasin, et valu enam pole. Kusjuures täpset hetke kahjuks ei mäleta kuna ilmselt kadus valu järk-järgult ja ühel hetkel lihtsalt oli nii mõnus tunne, et mitte midagi ei häirinud. Mäletan aga, et sellel taipamise hetkel tundsin tohutut kergendust ja rõõmu!

Ma ei ole kindel, et see läbi valu treenimine nüüd päris õige oli ..  võib-olla mul lihtsalt vedas, et vigastus ei läinud hullemaks. Aga lihasvastupidavuse harjutused (mitte lihase suurendamise) käivad nüüd iganädalaselt minu jooksutrennide juurde. Ja nagu joosta üleüldiselt, siis on ka neid palju toredam teha grupis, näiteks Sparta ÜKE trennides.

Mari valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Fotod: Mallor Malmre