Tervitused, jooksurahvas!

Ja ongi aeg ka minul projektile joon alla tõmmata!

Nendele, kes pole eelmisel aastal lugenud minu kulgemisest, räägin lühidalt. Kui 2016.aastal jooksin oma esimesed 10 km, ei osanud ma kahtlustada, et sellele tuleb jätk pikematel radadel. Nädal aega peale minu esimest jooksu lahkus meie seast Aarne Rannamäe. Järgmisel päeval "Hommik Anuga" saadet vaadates, kus näidati Aarne viimaseks jäänud intervjuud, sain teada, et täitmata unistuseks jäi tal jooksumaratoni läbimine ajaga alla nelja tunni. Tekkis soov saada sellega sümboolselt hakkama tema eest. Millist ettevalmistust see nõuab polnud mul õrna aimugi. Alles sain tuttavaks 10 kilomeetri distantsiga ja sellestki jagu saamine tekitas tugevaid emotsioone. Soov tekkis ja sellest lahti saada mul ei õnnestunud. Kahel järgmisel aastal tegin tutvust poolmaratoniga, teisel katsel sain kuidagi hakkama kahe tunni piiri alistamisega. Soovist läbida maraton alla nelja tunni sai EESMÄRK.

Aasta 2019, Tallinna maraton. Maratoni start ja mina seal kuskil tagapool. Esimesed 27-28 km olid plaanipärased, nelja tunni tempomeistrile lähenesin, siis aga minu jaoks liiga optimistlik tempo tegi oma töö, eesmärgi täitjat minust enam ei olnud. Põrusin! Emotsionaalselt oli see väga raske, väga vastik tunne oli - ebaõnnestuja. Kohale polnud veel jõudnud, et ma sain maratonist jagu! Kuri olin enda peale, ei tahtnud sellega leppida. Koju jõudes leidsin jooksukalendrist detsembris toimuva Vändra talvemaratoni ja mu mõtted liikusid sinna.

Mõni nädal hiljem lugesin, et Marathon100 korraldab projekti "Eesmärgiks Tallinna Maraton" ja sinna otsitakse kandidaate. Mõtlesin, et see võib olla minu jaoks õlekõrs, mille abiga suudan püstitatud eesmärki täita. Sparta Spordiklubis toimunud esimeses voorus rääkis projekti vedaja Janek oma 10-aastasest teekonnast enda eesmärgi täitmiseni, tema tahtis läbida maraton alla kolme ja poole tunni. Väga tugeva mulje jättis mulle selline sihikindlus - 10! aastat. See jäi mulle hästi meelde. Enne kui ma sain teada, et minust sai Projekti seitsmenda hooaja liige, õnnestus mul täita võetud eesmärk. Vändras sai joostud ajaga 3.59.48. Napilt läks! :-)

Jaanuaris, treener Anu juhendamisel, algas minu ettevalmistus Tallinna maratoniks. Treeningprotsess sujus kenasti, Anu kavasid eeskujulikult järgides oli jooksutempo kevadeks tublisti tõusnud. 10 km, poolmaratoni ja maratoni ajalised sihid olid paika pandud. Esimene tagasilöök tuli maikuus - mäkke jooksmise ajal säärelihasesse tekkis terav valu, miski rebenes. Pääsu polnud, oli vaja teha jooksmisest paus. Tundus, et pääsesin kergelt ja nädal aega hiljem jätkasime. Tegin endale viga veel mitmel korral. Viimaseks piisaks sai augustikuine ühistreening - jooksuharjutusi tehes andis säärelihas taaskord järele. Sain kohe aru, et minu maraton jääb jooksmata. Raske oli taluda seda fakti. Kas nii see lõpebki? Maha rahunedes otsustasin teha korraliku pausi, lasta lihastel täielikult taastuda ja siis jätkata uue hooajaga. Projekt pidi jätkuma!

80 päeva ei teinud ühtegi jooksusammu. 1.novembril alustasin, alustasin väga ettevaatlikult - ainult aeroobsed jooksud, mahtusid vähehaaval suurendades. Ja nii aasta lõpuni. Uuest aastast hakkasin lisama kiiremaid jookse, kuklas eelmise aasta jamad tiksumas. Kompasin piire, õppisin keha tundma ja kuulama. Märtsis olid koormused jõudnud nii kaugele, et säärelihased hakkasid valu märke andma. Andsin puhkust, langetasin koormust, alustasin jälle nende tõstmisega. Seis ei olnud hea. Füsioterapeudi arvamus oli - ülekoormus. Olin nõutu, sihtide ründamiseks korralikku koormust pole veel olnudki ja juba ülekoormus. Jõudsin nii kaugele, et juba jooksu neljandaks kilomeetriks hakkasid valud tekkima. Lootusetuse tunne hakkas vägisi sisse pugema. Teadsin, et valusid tundes väga kaugele ei jõua.

Ja just siis maandus Ingel minu õlale. Täiesti juhuslikult kohtasin tänaval Anu, ta tundis huvi minu käekäigu kohta. Rõõmsameelsust säilitades ja lootusetuse tunnet varjates rääkisin talle jalgade murest. Järgmisel päeval Anu kirjutas mulle ja soovitas pöörduda Aliisi poole. "Arvan, et ta saab sind aidata", olid Anu sõnad. Ivo Kolts, kelle juures Aliis füsioterapeudina toimetas, vaatas minu jalad üle ja ütles, et selliste jalgadega maratoni joosta on sama, mis pooltühjade rehvidega rallit sõita. Andis siiski lootus, et saavad aidata.

Peale teist seanssi sain valu tundmata läbida juba 10km. Kas olen õigel teel? Kaks nädalat peale teraapia algust läksin ennast proovima võistlusformaadis. Plaanis oli joosta poolmaraton testi tempos - kolm seitsme kilomeetrist ringi. Olen rahul, et suutsin kuulata keha häält ja ei hakanud kangelast mängima - piirdusin kahe ringiga. Oli tunne, et kolmanda ringiga võin jalgadele liiga teha.

Aega ei olnud enam palju - kolm kuud Tallinna maratonini. Tundes, et lihaste ressurss võib olla piiratud ja pikematest distantsidest soovitud tempos ei pruugi jagu saada, otsustasin eesmärke täitma hakata lühemast distantsist alates. Augustis - Peetri jooks 10 km, septembris - Tallinna maratoni poolmaraton ja lõpetuseks Vändras maraton.

Peetri jooks läks mul hästi, kuigi stardipauk järjekordselt ehmatas mõistuse ära ja jalad andsid esimestel kilomeetritel liiga suure hoo sisse, siis õnnestus tempo kontrolli alla saada ja lõpetada rahuldust pakkuva tulemusega, täpselt sellisega nagu oli eesmärgiks kirja pandud - 44.13. Olin rahul, esimene samm tehtud! Kuu aega oli järgmise, veidi kangema sammuni. 10 km jutu lõpetuseks pean ütlema, et oktoobris, juba peale maratoni läbimist, kodusel Rannajooksul õnnestub tulemust kärpida veel 19 sekundi võrra.

Meeleolu Tallinna maratonil oli väga äge, üle hulga aja väga palju jooksjaid koos. Number külge, soojendus laulukaare ees, ärev stardipaugu ootus ja minek 1000+ stardikoridorist. Ilus ilm, palju kaasaelajaid - kõik sujus hästi. Peale tagasipööret, Pirita mändide vahel, läks veidi raskeks. Abiks oli joogipunkt, kus Kristelilt saadud joogitops andis vajaliku lisatõuke. Viimasel paaril kilomeetril ootasin finišijoont väga-väga. Sai tehtud! Esimene õnnitleja kiitis, et ilus aeg tuli. Õnnitlusest tekkis hea tunne. Kui aga aju hakkas saama rohkem hapniku ja suutis numbritest aru saada - 1.40.22, ei olnud need numbrid väga ilusad - miinimum eesmärk oli joosta alla 1.40-ne. Kuhu jäid need 23 sekundit? Seda oli ju nii vähe. Iseloomu kangus käskis mul minna juba nädal aega hiljem teisele rünnakule - Raplasse. Tuli tunnistada, et piisavalt kõva mees ma ei olnud. Aga trenni eest seegi enne kolme nädala pärast toimuvat maratoni, sobis vast hästi.

Vändra, paik kus kaks aastat tagasi oma teisel maratonil õnnestus mul neljast tunnist jagu saada. Viimased poolteist aastat olen ma aga mõelnud sellest, kuidas üks sihikindel mees sai oma tahtmise ja jooksis kolmest ja poolest tunnist kiiremini. Tahtsin ka sellega hakkama saada. Enne jooksu olin rahulik, magasin hästi, uskusin, et saan sellega hakkama. Vändrale lähenedes tuli väike närv sisse, mis läks staadionil koos tuttavatega soojendust tehes üle. Stardist õnnestus sel korral minna koos mõistusega - kontrollitud tempos. Väga hea oli joosta kümnendast kahekümnenda kilomeetrini. Mõned poolmaratonil osalejad olid pundis ja meist möödus üks maratoonar. Tema tempo oli minu jaoks väga sobilik. Hoidsin 4-5 meetrist vahet, super tunne oli ja kilomeetrid möödusid rõõmsalt. Peale 18nda kilomeetri joogipunkti jäin aga üksi. Tagasipöördel, poolel maal olin graafikus kahe minutilise varuga. Olin optimistlik. Mõne kilomeetri pärast hakkasin tundma, et kerge vastutuul ja üksinda jooksmine polnud head abilised. 36ndaks kilomeetriks oli ajavaru otsa saanud. Raske oli, maailm minu ümber hakkas hägunema. Ühes viimastest joogipunktidest, kui ma lauale toetusin ja tühjendasin joogitopse, öeldi mulle laua tagant: "Sa tulid ju siia ise, vabatahtlikult". Lõpp läks päris uduseks. Seda, et mõned kilomeetrid enne lõppu mul käis läbi mõte minna üle kõndimise peale, ma veel mäletan, kuidas ja miks peale finišijoont kukkusin, enam mitte. Esimene emotsioon - pettumus. Nii palju tööd, nii palju lootusi ja aeg - 3.35.29. Segased tunded, veidi piinlik oli iseenda ees. Emotsioonid ei lasknud adekvaatselt reageerida, anda endale aru, et esimesed 10 km jooksin vaid viis aastat tagasi. Et oma esimese maratoni, kaks aastat tagasi, läbimise peale kulus mul 4 tundi ja 34 minutit. Et oma eelmise aasta tulemust parandasin 20 minutiga. See kõik siis veel ei lugenud, oli emotsioonide ja tunnete aeg. Tülis oli see Vitali, kes pani eesmärgi paika ja Vitali, kes pidi selle eesmärgi täitma.

Tänaseks meil õnnestus ära leppida. Abiks selleks olid minu jaoks autoriteetsete jooksjate õnnitlused: "Väga ilus tulemus! Tee endale pai", "Tegid vinge jooksu täna, super", "Super aeg, uskumatu, nii tubli!". Need sõnad loevad mulle palju, nende sõnade autorid teavad jooksmisest 1000 korda rohkem kui mina. Tegin endale pai :-). Jooksmine on ikkagi vaid osake elust koos sinna kuuluvate ajaliste tulemustega minu jaoks - jooksu seiklus, kuhu ma sattusin juhuslikult ja mis oli väga põnev.

Piitsutasin ja sundisin ennast kiiremini jooksma ka selleks, et anda eeskuju lastele - nii väikestele kui suurtele. Eeskujul on ju väga suur jõud. Tahtsin välja joosta sellised sihid, milleni jõudmine nõuaks neilt pingutust ja vaeva.

Mis edasi? Jooksmine ei ole mulle kunagi meeldinud, kuidas saakski meeldida midagi, mida sa ei oska teha? Nautinud olen protsessi - eesmärkide poole kulgemist, kuigi see oli kõike muud kui kerge. Tänaseks päevaks olen saanud jooksmisega "sina" peale ja minna uksest välja 10 kilomeetrisele jooksule ei valmista hirmu, stressi ega raskust. Loodetavasti olen maha rahunenud ja alates järgmisest aastast "ennast tühjaks jooksmise" jookse enam ei tule, pildituks jooksmise olen ära õppinud. See on soov. Olles aga oma iseloomu pantvang, ma igaks juhuks sellist lubadust ei anna. Pole ju välistatud, et võin libastuda :-). Sellise jooksmise, mille ajal saaks seda nautida, tahaks nüüd ära õppida. Olen kuulnud, et paljudel see õnnestub. Siit, olles saavutanud elu parima füüsilise vormi, on hea jätkata keha toonuses hoidmisega rahulikus rütmis.

Kui ma pärast Vändra maratoni läbimist sõin suppi ja vestlesin toredate supitüdrukutega, kutsusid nad mind tagasi 4.detsembril Vändra Talvemaratoni raames toimuvale jooksule. Vastasin välkkiirelt, et EI - ei taha kuuldagi. Hea, et selle jutu juures ei olnud notarit :-). Täna, maha jahtununa, ma ei välista, et just Vändras panen jooksuaastale punkti.

Olen tänulik oma perele. Väga palju aega ja energiat, mida võiksin jagada nendega, kulus mul jooksukapriisi peale. Luban, et nii palju kui viimase kolme aasta jooksul kulus mul jooksmise peale, ma neilt enam ära ei võta. Tänulik olen ka lähedastele ja kõikidele, kes on mind aidanud, toetanud, kaasaelanud ja jälginud minu seiklemist. Ei hakka teid nimetama, te kõik teate seda isegi. Soovin kõikidele julgete eesmärkide seadmist, kannatlikus tempos ja tervetena nende täitmist. Te kindlasti suudate!

Püsige terved!

Vitali