Juhus ja saatus kinkisid mulle võimaluse osaleda lõunanabrite treilisarja Stirnu Buks südasuvisel etapil Opekalnsis. Põnev jooks! Aga kõigepealt sellest, millega tegemist  oli.

Stirnu Buks (Metskitse jooksud) on treilide - ehk matkaradadel toimuvate jooksuksude - sari Lätis. Kaheksa kuu vältel seitse väikest festivali, igaüks erinevas Läti rahvuspargis või looduskaitsealal. Igaühel on võimalik läbida lühikestest (5...7 kilomeetrit) kuni üsna pikkade (40...80) radadeni. Rajad on kõik looduse rüpes ja hästi ette valmistatud, stardiplatsis korralik spordivarustuse mess, parasjagu rikkalik söögiala, muusikalava, suur lastehoid ja põnevaid tegevusi kogu perele. 

Seetõttu just kogu perega tullaksegi - kõik saavad rahulikult matkata või kõvasti pingutada, just nii nagu soovi ja jaksu on. Alad ja rajad on hästi läbi mõeldud ja teenindatud. Parkimine stardiala kõrvale avarale põllule, mis tasapisi triiki autodega täitus, mõne minutiga. Ehkki rahvast jagub, siis sabasid pole. Vetsud puhtad, saab ka käsi pesta. Ülimugav! 

Südasuvine, 1.juulil toimunu leidis aset Võrumaa vahetus läheduses Aluksne vallas (või maakonnas), Opekalna luteri kiriku kõrval. See on Läti kõrgeimal paiknev "mägikirik" - 235 m üle merepinna, mille kogudus on asutatud Piibli Läti keelde tõlkinud Ernsts Gilks'i enese poolt. Pikim, Hundirada algas Eestist, Haanjast. Ületas Munamäe, käis läbi Rõuge kandis ja siis sinka-vonkatas tubli 50 km kaunil Võrumaa kuppelmaastikul, et siis üle Läti piiri vupsata ja viimane poolmaraton Aluksnes läbida. Muide, selle Eesti osa rajameistriks oli selle kandi tõelise asjatundja ja meilegi vahvaid treilie korraldanud Ivar Tupp - au talle! Sarja "nimirada" - metskitse rada - on umbes poolmaraton ja just selle ma läbisin. Kuid läbida sai ka lühemad orava, jänese ja ilveserajad.  Muide - 8 kilomeetrisel oravarajal toimusid ka koolinoorte treilimeistrivõistlused"! Millal meil need küll veel aset leiavad? Ja eraldi start koeraga jooksjatele! 

Kohalejõudmine osutus imelihtsaks, see on tõesti Võru- ja Valgamaa külje all. Sõites sain korraliku paduka kaela aga parklasse jõudes oli sadu lakanud. Number käes ja ees kaen natuke messi ja toidupakkujaid. Hea mulje. Kaubavalik asjalik - näiteks jäi silma naiste trikoo lõikele kujundatud jooksukleit, mis jättis väga elegantse ja samas ka väga mugava mulje. Pole midagi sellist varem näinud kuid usutavasti "just seda naised ostaksid".  Toidu puhul pakuti lisaks internatsionaalsele burksile-friikartulile-grillvorstile ka (läti)rahvapäraseid pirukaid, pannkooke ja muud sellist. Valmiermuiža pakkus spetsiaalset "Metskitsejooksu Õlut". No kui A Le Coq teeks Maastikumaratoni õlut või Saku Tallinna Maratoni õlut, küll ma alles ostaks!

Start ja minek. Sajad jooksusõbrad asuvad tagasihoidlikku kruusateed mööda künkalt alla laskuma kuid trügimist pole. Varsti pöörame matkarajale ja kogu seltskond moodustab ilusa hanerea. Juba teiseks kilomeetriks on kõigil omas tempos liikumiseks piisavalt ruumi. Samas ka möödumine pole probleemiks. Mõnusad muldsed rajad on tänu vihmale ja sadadele jooksjatele libedaks poriks trambitud. Ja veel kaks korda saime jooksu ajal tihedat vihmasadu. Ka päikest ja sekka jäist tuult. Aga kõik see ei riku jooksulusti. Ja nii ta kulgebki - kohati metsas, siis jälle üle heinamaade. Üle kuplite-küngaste, läbi orgude. On raskemaid-tehnilisemaid lõike ja siis jälle siledat rada. Saab joosta ja vahelduseks peab ka kõndima. Joogipunktid iga viie kliomeetri tagant, ampsata saab arbuusi ja mõnusat koriandrise mekiga kohalikku leiba. Teise poolde, umbes 15 kilomeetri kanti jääb Dēliņkalna suusanõlv ja vaateplatvorm.  Näha on nii suusalifti kui hetkel nõgestest piiratud rajamasinaid. Ju see talviti üks suusakuurort ole. Aga laskuda tuleb järsust mäest otse alla ja kui ülal proovisin veel kuidagi joosta siis allpool olid põlved valusad ja sain vaid koperada. Aga ei sest hullu olnud, edasi sai jälle muretult nii kõndida kui joosta. Ja olingi taas kiriku juures mäe tipus. Auring ümber selle ja finišis.

Tavaline lõpetamisjärgne meeleliigutus. Saan kopsaka medali ja joogipudeli. Istun ja tõmban hinge. Valjult mängiks justkui "Meie Mees" aga läti keeles. Kas nad käivad tõesti siinkandis salaja haltuurat tegemas? Pesemisvõimalust silma ei hakka aga see mind suurt ei  huvitagi. Veidi ennast kogununa jalutan auto juurde, hõõrun enda kuivaks ja panen kuivad riided selga. Kerget väsimust nautides asun tagasiteele ja paras aeg on mõtiskleda, mida ma siis kogesin.

Mõnes mõttes on isegi liigutav, et kõik on läti keeles. Kuna start on starts ja finiš finišs ning registracia on ka arusaadav, siis hätta ei jää. Kodulehel on raja kirjeldust napilt, kuid on viit kodulehele, kus piirkonna vaatamisväärsustest juttu (sealt ka teadmised kiriku kohta). Kodus üritan leida, kas just sealkandis elasid kunagi latgalid ja semgalid, kes meid muinasajal röövimas käisid. Ei mitte! Sääl oli hoopis Adsele piirkond, kus elasid vene kroonika kohaselt sossolid: "vürst Izjaslav Jaroslavitš [tegi] 1060. aastal sõjaretke sossolite vastu ja maksustas nad. Peagi järgnes sellele sossolite vastuhakk, mille käigus nad vallutasid Kiievi-Vene tugipunkti Tartus ja pidasid Pihkva juures novgorodlaste ja pihkvalastega lahingu. Kuigi pole selge, keda sossolite all mõeldi, oli ühe hüpoteesi kohaselt tegemist just Adsele rahvaga." Ja veel paar rida edasi "Umbkaudu 600. aasta paiku saabusid Lõuna-Soome kas siis hilisemate Häme või Lääne-Karjala piirkonda praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladelt väljarännanud soome-ugri (läänemeresoome) hõimud, kellest said soomlaste esivanemad. Nimetatud andmed on saadud geeniuuringute kaudu Saksamaalt."

Vinge värk! Mu vahva jooks kulges mitte kurjade semgalite-latgalite mail, kes meid rüüstamas käisid, vaid hoopis vaprate Adsellase pühal pinnasel, kes andsid venelastele tuupi ja kaunilt meie võrokeste-setudega läksid Peipsi tagant läbi ja panid aluse soomlastele! Vaat see on vägev lugu, mida võiks edasi anda ja kanda. Mulle kangastus kohe vaimusilmas pilt sellest, kuidas tublid adsele mehed käsikäes võrokestega, vikatid-viglad õlale toetatud, pikas ronkäigus lähevad. Naised-lapsed tagapool koos moonavooriga. Kõik üheskoos Soomele alust panema.

Korraldajate fotod