Suvel hooaja lõpetuseks sobivat maastikujooksu otsides sattusin Hispaania lõunaosas asuvas sadama- ja kuurortlinnakeses Alamerias korraldatavale üritusele detsembri alguses. Ilma lubati kuiva ja kuuma (ca 20), valikus oli „maraton“ (45 km) ja ultramaraton (90 km). Seega kõik tundus sobivat ja nii ennast kirja saigi pandud – mina ultrale ja abikaasa Ruth maratonile. Kui registreerimisteade saabus siis sai ka lennupiletid tellitud ja hotell leitud. Esialgu rohkem sellele ei mõelnud aga pärast viimast maratoni oktoobri lõpus Ljubljanas tuli hakata ennast ka pikemaks jooksuks ette valmistama. Need sujusid kenasti ja ühel hetkel hakkasidki korraldajatelt selgitavad meilid tulema. Paraku kõik hispaania keeles. Ja ehkki google-translate abil sain aimu, mida meilt oodatakse siis õnnestus leida tutvuskonnast hispaania keele oskaja kes lisatud dokumendi üle vaatas. See oli teavitatud nõusoleku leht, mis tuli omakäeliselt täita-allkirjastada ja siis see numbri vastu loovutada. Kinnitada tuli riskidest teadlik olemist ja ise vastutamist aga ka näiteks vajadusel vereülekandega nõustumist. Seda viimast siiski vaja ei läinud. Viimasel hetkel rajaprofiili uurides panin paika ka jooksu plaani – 12 tundi. Kuna kell 6 õhtul päike loojus siis pidanuks lõpetama pimedas. Lootsin siiski nii palju pingutada ja päikesega võidu joosta, et ilma lampi kasutamata lõpetada.

Võistluse stardis

Jõudsime kohale eelmisel õhtul kaunis hilja. Kähku sai varustus valmis pandud, sest ultra numbri sai finišis kätte kella 5 alates ja kell 6 väljusid bussid starti. Start ise oli kell 7, maratonil kell 10. Niisiis sain magada napid 4 tundi. Aga eks elevus oli sees unisuse probleemi küll polnud. Sõin (pigem küll kugistasin) natuke kodust kaasa võetud juustupulki ja ühe konservi. Pistsin ka seljakoti taskusse peotäie neidsamu juustupulki, sest kardetavasti pakuti söögipunktides vaid magusat kraami aga minu eelistuseks on soolane. Ja tuligi minna. Kaardi järgi umbes 2 km. Koha leidmisega probleeme ei tekkinud. Hommik oli lõunamaiselt kottpime ja üllatavalt jahe (9…10 kraadi). Sain esimeste hulgas oma numbri kätte ja ka veel osalejasärgi ja paksu ümbriku mingite materjalidega. Pikemalt mõtlemata surusin need seljakotti ja lõpuks tassisingi neid kogu jooksu kaasas. Pärast kodus viskasin pea kõik minema – kõik puha kohalike teenuste reklaamid. Astusin esimese bussi peale eeldades, et nii saan kauem bussis tukkuda. Aga ei ühtigi – stardis olin pea tund varem kohal ja siis pidin jahedas külmetama. Stardipaik oli vast nii 50 km finišist eemal, väike rannikulinnake mille keskele väiksele parkimisplatsile oli stardikaar üles seatud. Mis mind kõige enam hämmastas, et stardis polnud tualette! Kõik see mees astus kõrvaltänavasse aia äärde ja kergendas ennast sinna. Eks siis minagi. Kükitasin siis seina ääres, toppisin vähesed kaasa võetud asjad selga ja ikkagi oli külm. Aga peatselt kogunetigi stardikoridori. Toppisin asjad jälle kotti tagasi, panin lambi pähe ja varsti hakkasidki kõned peale. Ja siis me läksimegi …

Tõus kõrbemaastikul

Rada tõusuis mäkke kohe – üle parkimisplatsi ja selle nurgast algas kivine ja konarlik matkarada mis kogu seltskonna pikaks ahelikuks venitas. Kohe sain aru ka tobedast valearvestusest, mille olin teinud. Nimelt võtsin pealambiks kaasa hästi väikese ja kerge lambi, millega kodus üksi pimedal ajal jooksmas käin. Paraku olid kõigil teistel hoopis võimsamad lambid ja see tekitas kohe probleemi – minu taga tulijate lambid heitsid minu varju mu ette ja mu väike lamp seda varju valgustada ei suutnud. Seega astusin kogu aeg pimedusse. Ja ehkki pimedat aega jagus vast nii kolmveerand tunniks, siis hakkas päike juba tõusma, suutsin ma oma jalgu korduvalt vastu kive valusasti ära lüüa ja ka päris korralikult väänata. Seega polnud algus just kõige helgem.

Järjekordne tõus

Päikese tõus oli muidugi lummav ja parasjagu läbisime kõige ilusamat rajaosa – Tabernase kõrbekaljusid. Minul kui Paevana pojal ja lapsepõlves innustunud noorgeoloogil oli põnev avastada, et jooksime paekivikaljudel - hiiglaslikul kivistunud korallrifil. Kuna rada pidevalt tõusis-langes siis sai näha nii allpool paljanduvat liivakivi, dolomiiti kui ka savikamaid kihte. Samuti oli hiljem märke omaaegsest vulkaanilisest tegevusest. Hiljem kodus otsisin selle piirkonna geoloogilise kaardi ja lugesin läbi ka ühe artikli selle piirkonna kujunemise kohta. Korallrifid on pärit Triiase ajastust (seega siis üksjagu hilisemast ajast kui meie lubjakivid), hiljem on mandrite triiv surunud neid mitut pidi kokku ja sealkandis on ka vulkaanid pursanud. Maastik oli kuiv ja (pool)kõrbeline – üsnagi tihedalt kasvasid vastikult teravate ogade-servadega kõrbepuhmased. Rajalt välja astuda ei tahtnud. Ja kuumaks läks ilm – üle 20 kraadi ning varju polnud. Õnneks puhus mere poolt jahe tuul ja see oli suureks abiks.

Esimene linnake

Ja jõudiski kätte esimene joogipunkt – valgete majade punt orus mere kaldal - justkui keegi oleks lumivalgeid pärle maha puistanud. Veidi järske langusi ja olimegi rannal, kuhu pandud lauake joogi ja näksidega. Paraku nagu ma kartsingi, olid näksideks küpsised-kommid. Sõin omaenda juustupulki, jõin vett ja jooksin edasi. Jätkusid samasugused kitserajad ja kõige kõrgem tõus (ca 500 m) oli veel ees. Selleks pöördus rada pärast järgmist asulat sisemaale ja esialgu oli hea joosta mööda kruusateed üle lageda välja. Aga varsti pöörasime jälle matkarajale mis muudki tõusis ja tõusis. Mäe tippu oli ehitatud mingid hooned – oli see ilmajaam või midagi muud ei õnnestunudki aru saada. Selle teenindamiseks läks sinna kruusatee, mida mööda me natuke laskuda saime. Siis pööras muidugi tagasi matkarajale. See osa rajast mis nüüd mõned kilomeetrid järgnes oli kogu distantsi kõige meeldivam osa. Kõvakstrambitud kruusarada, kus harvad kaljunukid-kivid hästi näha olid. Paras kallak, nii et sai üsna kiiresti joosta, päike paistis tagant ja ees oli näha Vahemeri. Imeline tunne. Ühel hetkel muidugi see möödus ja tuli jälle tõusta. Ja jälle laskuda.

Kaljudel

Nüüd hakkasime jõudma San Jose nimelisse linnakesse (ikka lumivalged majad nagu eelnevadki linnakesed). See tähistas poolt maad ja siit oli lähtunud ka maratoni start. Olin rajal olnud umbes 6 tundi ja seega veel plaanitud graafikus. Siin pakuti natuke paremat toidulauda lisaks magusale – külma pastat singi ja tuunikalaga. Katsusin seda kiiresti kugistada ja edasi tõtata. Veel oli kaks mäge ületada ja siis viimased 30 kilomeetrit tasast maad.

Ruth viimasel laskumisel

Siis veel ei teadnud aga matkaradasid enam ei tulnudki – kogu järgnev möödus siledatel kruusa- ja asfaltteedel. Hea tahtmise korralolnuks ka tõusud joostavad ja ausalt öeldes seda ka püüdsin teha. Üle siiski ka pingutama ei hakanud ja järsemad tõusud võtsin kiirkõnniga. Viimase mäe harjalt avanes imeline vaade üle laia tasandiku, mille kaugemas servas pidigi olema sihtpunkt Almeria. Viimane laskumine oli mööda asfaltserpentiini. Kahjuks olid jalad juba väsinud ja pakitsesid. Väga kiiresti enam joosta ei kannatanud aga natuke lõdvestunumalt ja kiiremini ikkagi. Siis sai see osa läbi ja nüüd tuli joosta mööda rannaäärset laudsiledat promenaadi. See oli enamasti krusatee, kuid asulaid läbides ka sillutisega või laudtee. Kohati oli ka siin tehnilisi lõike – nimelt rannaliiva. Neis kohtades tuli kõndida, aga õnneks polnud selliseid lõike palju.

Laudtee rannas

Püüdsin head rütmi hoida ja vaatasin murelikult üha langeva päikese poole. Viimane tund enne loojangut oli üsna ebameeldiv – nimelt paistis päike madalalt otse näkku. Ehkki tõmbasin mütsinoka nii näo ette kui sain tuli siiski üsna jalgade ette vaadata ja see tegi raja tähiste märkamise raskeks. Viimasesse joogipunkti jõudsin täpselt päikese silmapiiri taha kadumise ajal. Kähku mõni lonks ja edasi. Jäänud oli vaid kuus ja pool kilomeetrit ja valgust veel jagus. Nüüd õnnestus isegi tempot tõsta ja põnevus oli haripunktis – kas jõuan enne pärispimedat või mitte. Ja ma jõudsin! Ilmselt oleksin pidanud päris lõpus olles vabas looduses juba lampi kasutama aga viimasel kilomeetril olin linnavalgustuses. Ja siis see tuli – pööre tänavalt suurde spordihoonesse. Uksest sisse, poolkaar sisestaadionil ja finiš! Nagu ikka hea tunne. Aeg 11:29, pool tundi parem kui ootasin. Ilma lambita! Võiks ka öelda et „negatiivne split“ ehk siis teine pool distantsis lausa pool tundi kiiremini kui esimene aga see on puhtalt raja eripära. Näiteks Ruth jooksis sellesama teise poole minust omakorda pool tundi kiiremini. Kui mina olin omas vanuseklassis 27, siis tema 2. Ilmselt oleks ta ka võitnud aga tekkisid ootamatud probleemid jalgadega ja ta oli lõpus sunnitud neid sirutama.

Ruth õnnelikuna finišis.

Mõnusas meeleolus jalutasin hotelli. Polnud ülemäära kurnatud ega jalad ka valutanud. Ja siis kuum dušš, uus jalutuskäik söögikoha leidmiseks ja muu selline. Kõik nii tavaline ja taas nii eriline.

Mart Einasto