Hei. Saime nädala lõpus oma projekti kaaslaste ja mõne treeneriga kokku ja Janek (meie projekti eestvedaja) korraldas meile korraliku koogipeo, et „Eesmärgiks Tallinna maraton 2020“ projekt kokku võtta. Väga tore oli jälle kõiki näha ja jagada oma emotsioone projektiga ja kuulata ka teiste omasid. Seega on paras aeg ka kirja panna oma mõtted, emotsioonid seoses projektiga ja sellega kuidas mul siis kokkuvõttes läks.

Täpselt aasta tagasi novembris potsatas mu postkasti kiri Janekult, kes ütles, et olen üks neist jooksjatest, kes on valitud projekti „Eesmärgiks Tallinna Maraton 2020“ ühepäevasele treeningpäevale. Oh, seda rõõmu ja ootusärevust, et mis nüüd siis edasi saama hakkab. Treeningpäev oli äge. Aga kuna seal oli nii palju osalejaid, siis olin kindel, et mina küll edasi ei pääse, sest kes ikka endasse nii palju usub, eriti kui nägid nii palju ägedaid ja entusiasmi täis jooksusõpru. Aga juba kolm päeva peale treeningpäeva sain kirja, et pääsesin järgmisse vooru ehk veebihääletusse. Üllatus ja rõõm olid taaskord väga suured. Siis sai hakatud hääli koguma ja veel praetud kuni 16.detsembrini, mil sain jälle Janekult kaua oodatud kirja, millega ta andis teada, et pääsesin „Eesmärgiks Tallinna Maraton 2020“ tiimi. Sealt edasi juba detsembri lõpus sain juba esimest kord kokku oma projekti treeneri Taivoga ja hakkaski peale töö ja lõbu käsikäes, et saaks sügiseks maratonivormi…

Teekond selle maratonini oli täis nii palju erinevaid emotsioone ja hulganisti õppimisi oma vigadest (see minu lemmik osa…. sest seda juhtus mul tõesti palju ja tundub, et ma pole veel sellest ka päris loobunud :D), andis uusi kogemusi, teadmisi ja ka endale teadvustamist, et tegelikult ei tea ma ikka midagi, sain nii palju uusi tuttavaid ja ägedaid sõpru ning hulganisti jooksu kilomeetreid (arvutasin kokku, et jaanuarist kuni 12.septembrini sai joostud 1919,4km)  ja mis kõige tähtsam, et minu soov ja armastus jooksmise vastu ei raugenud ka peale raskemaid hetki/aegu. Peale igat rasket hetke või siis perioodi ajasin endale ikka jooksuriided selga ja tossud jalga ning lasin edasi, sest eesmärgid ju ootasid täitmist.

12.09.2020. jooksin oma esimese maratoni Eesti Meistrivõistlused maratonijooksus raames ajaga 03:35:49. Kuna tänu koroonale jäid järjest kõik jooksuvõistlused ära ja tekkis juba hirm, et ei saagi enda vormi testida, siis maratonijooksu meistrivõistlustel osalemise võimalus oli tol hetkel kõige parem lahendus. Lükkasin küll seal osalemise otsust viimse hetkeni edasi, sest pelgasin, et kas olen ikka valmis. Võsu vedelikupuudusest tingitud kogemus ja enne seda pea kuu aega vigastuse pausi olid tekitanud hirme. Aga õnneks oli mul häid sõpru, kes süstisid minusse julgust, et olen selleks tegelikult valmis ja Taivo, kes arvas ka, et praegu on parim aeg end realiseerida ja nii ei saanud hirmud minust päriselt võitu.

See maratoni päev või ka sellele eelnevad päevad tekitasid minus ikka korraliku ärevuse. Jalad olid nõrgad ja seest värises… Tegelikult ma ju ei kujutanudki ette, et mis tunne maratoni joosta on. Aga mul oli hulganisti teiste kogemusi nende esimestest maratonidest… ja ütleme, et need olid mulle maalinud ikka korraliku pildi ja siis kui lugesin veel Taivo maratoni järgset jooksuplaani, et sunni end kõndima jne…ja kuna olen suhteliselt elava kujutlusvõimega, siis mul oli ikka „korralik jooks“ peas valmis mõeldud. Jooksu hommikul sai veel enne starti teiste tuttavatega emotsioone jagatud ja nii kõlaski varsti stardipauk. Ja joosta oli äge… mul oli ju teada tempo, millega kavatsesin raja läbida ja pidingi siis lihtsalt sellest enam-vähem kinni hoidma ja lihtsalt nautima jooksmist. Koos stardipauguga kadus ka hirm. Nii äge oli, et mul oli raja ääres nii palju kaasaelajaid ja ka teised tuttavad/sõbrad, kes ise jooksid, suutsid oma jooksu ajal ka mind ergutada ja kiita kasvõi sammu või tempot vms. Ma ise mõtlesin koguaeg, et täiesti hull, et nad jooksevad nii kiiresti ja suudavad sellega ka veel tegeleda, et tahaks ka kunagi nii jõuda. Seega aitäh Teile kõigile, Teie ergutused andsid nii palju juurde!  Jooksu jooksul oli küll ka raskeid hetki.  U 34-35 km-st läks raskemaks ja viimane sirge tuul vastu joosta tundus vahepeal nagu lõputu võitlus ja see, et pidin peaaegu koguaeg üksi jooksma ja siis veel lõpuks see, et jooksin 5 minutit halvema aja, kui eesmärk oli (sellest üle saamine võttis vist kauem aega kui taastumine), aga kokkuvõttes lõpetasin positiivse emotsiooniga ja nautisin jooksu täiega. Mis ongi tegelikult tähtis ja ei läinud üldse kaua aega, kui mõtlesin, et mis ajaga järgmine kord peaks jooksma. Taastumine läks ka vastupidiselt suurtele hirmudele suhteliselt lihtsalt ja varsti tegin juba uued jooksud…

Seega minu jaoks lõppes maratoniprojekt igati positiivselt ja hästi. Ning tekitas veel rohkem jooksusõltuvust… Ma olen südamest tänulik kõigile, kellega selle projekti raames kokku puutusin, treeneritele ja ka kõigile teistele, kes mind kogu selle aja toetasid, andsid nõu ja olid ka lihtsalt olemas, kui mul oli vaja. Arvan, et sain suurepärase kogemuse ja põhja, kust edasi liikuda.

Seega nüüd uute eesmärkide poole…

Kas projekt Eesmärgiks Tallinna maraton naaseb ka 2021.a.? Aga loomulikult! Loodame projekti välja hõigata uue aasta alguses. Ole kuuldel.