Jooksuraamatu „Rabajooksust alastimaratonini“ kirjutamine sundis vaatama peeglisse, mõtestama lahti senist tegevust, mõistma miks ma tegelen jooksmisega ja mitte näiteks suusahüpetega. Raamatu kirjutamine oli otsekui sõel, millele jäi pidama jooksu kvintessents ning mille aukudest libises läbi kõik unustamisväärne.

Selle käigus selgus näiteks, et olen 16 aasta jooksul käinud 13 korda plantaarfastsiidile lööklaine ravi saamas. 13 tsüklit. Olen otsekui jooksuvigastuste best of. Jooksja põlv. Plantaarfastsiit. Hamstring syndroma. Achilleuse kõõlus. Muidugi, kui joosta nii kaua, siis korjad midagi ikka üles, kuid kas nii palju vigastusi on ikka normaalne? Ma ei taha ju olla spordivigastuste entsüklopeedia. Tahaks joosta veel vähemalt kaks korda 16 aastat. Nii palju jamasid tähendab, et olen olnud loll või väga järjekindel. Või siis mõlemat.

Seetõttu otsustasin jooksmist piirata. Selged reeglid.

1. Maksimaalselt üks jooksumaraton ühes kuus. Muidugi, kõrvaltvaatajale ei pruugi see tunduda väga suure kompromissina. Enamasti joostakse ju 1 maraton aastas. Või siis kaks. 2018.a. jooksin 25. Ent ei saa alahinnata 42 km pikkuse jooksu mõju sinu kehale. Isegi kui lihasvalu kaob mõne päevaga ning kaks ööd hiljem suudad juba rahulikult magada, võtab täielik taastumine mitu nädalat. Näiteks kõõlused, mis teadupärast ühendavad lihaseid luudega, vajavad taastumiseks rohkem aega.

2. Maksimaalselt 42 km jooksu nädalas. Muidugi, piiri võiks tõmmata ka mõne muu numbri peale, kuid 42 km tundus sobivalt sümboolne. Loomulikult, olen sel aastal mõnel nädalal ka rohkem jooksnud, näiteks maratoninädalatel, kuid üldiselt olen suutnud end vaos hoida. 50 km piir on võistlusväliselt läinud lõhki vaid kahel korral.

3. Maratonijärgsel nädalal ning esimeste ohumärkide ilmnemisel jooksmiskeeld. Veto. Päris seitse päeva pole peale maratoni jooksupausi pidanud. Enamasti olen jooksmist vältinud neli päeva, kuid vähemalt ei lähe ma võistlusele järgneval päeval taastavat jooksu tegema. Aktiivne puhkus on parim taastumine, kuid see ei pea alati tähendama jooksmist. Kõndimine. Ujumine. Jooga. Rattasõit.

Ebauskliku inimesena ei julgenud 2021.a. jooksualast eesmärki kõva häälega välja öelda, kuigi siht oli selge. Viis aastat ja 70 maratoni tagasi läbisin maratoni esimest korda kolmest ja poolest tunnist kiiremini. Tahtsin veel korra sama kiiresti joosta.

Jooksumahtude piiramine tähendas kompromisse ka treeningute sisus. Kui varem tähendas nädalavahetuse pikk jooks minu jaoks 30 kilomeetrit, siis nüüd piirdusin 20-25 kilomeetriga. Ent vähesed pikkadest jooksudest olid aeglased löntsimised. Tegin need kas maratonitempos või kiirenevalt joostes.

Kõndisin palju. 5-10 kilomeetri pikkune kõnniring sobib taastavaks treeninguks hästi ning hoiab keha liikumises. Kui keegi oleks mulle öelnud: „Tahad joosta maratoni alla 3.30? Kõnni!“ siis ma oleks suhtunud temasse kui lamemaalasesse. Ent miks ei või jooksutreeningud sisaldada kõndimist?

Juulikuine otsus augusti alguses poolpikk triatlon teha, oli täiesti plaaniväline. Kuna Tallinna maraton oli septembris, oleks juuli ja august pidanud olema kõige olulisemad treeningkuud. Ent minu jaoks oli juulikuu aasta kõige väiksema jooksukilometraažiga kuu: vaid 123 km. Samas, ujumist kogunes 20 km jagu. 8. augustil läbitud triatlon lõi ka augusti treeningkava sassi. Taastumine võttis aega. Ega siis kuue tunni pikkuse pingutuse järel ei saa kohe trenni vihtuma hakata.

Kuigi piirasin jooksu mahtu, läbisin Tallinna maratonile eelneva 12 kuu jooksul enam kui 2000 kilomeetrit. Kõlab vastuoluliselt: kuidas on võimalik nädalas joosta vähem, kuid aastas rohkem? Vastus on lihtne: jooksunädalaid kogunes rohkem, kuna vigastused ei takistanud ning liiga sagedased maratonid ei löönud treeningrütmi sassi.

Pühapäeval oli preemiapäev. Suutsin maratonis joosta uue isikliku rekordi. Alla kolme ja poole tunni. 3.27. Olin eesmärgi nimel oma tegutsemist muutnud ning see andis tulemuse.

Vähem pole alati vähem. Vahel on vastupidi. Vähem on rohkem.

Fotod: Elise Saarna