Peterburi rahvusvahelise „Valgete ööde“ maratoni kohta olin kuulnud juba palju enne seda, kui ma üldse hakkasin Venemaa võistlustel osalema. Jah, maraton „White Nights“ on muutunud populaarseks mitte ainult Venemaal, vaid ka väljaspool seda suurt ja avarat riiki.

Niisiis – meie ühine kultuurireis algas 28. juunil 2013, mil kella poole seitsme paiku õhtul tuldi mulle autoga järgi. Autos istusid Hannes ja Kairi ning Viktor oma naise Anneliga. Reis algas kodulinnast Tartust. Otsustasime minna lähima piiripunkti ehk Koidula kaudu. Umbes pooleteise tunni pärast jõudsimegi piiripunkti„Koidula“, mis oli praktiliselt tühi. Toll ja piirikontroll läbitud, suundusime Venemaale.

Piiripunktis „Куничина Гора“  enne meid praktiliselt järjekorda polnud. Esmalt piirikontroll. Andsime kõik viis passi kabiini ja ca 10 minuti pärast saime need naispiirivalvurilt tagasi. Tõkkepuu üles ja kümne meetri pärast olime tollikontrollis.  Kabiinis, mis teenindas kahte autorida istus vaid üks töötaja. Tolliametnik vaatas kähku auto üle ja andis meile täitmiseks autole ettenähtud deklaratsiooni blanketi. Kui tolliametnik nägi, et mul on sellega raskusi, otsustas ta mulle pakkuda inglisekeelset blanketti. Ma ütlesin, et siis läheb asi päris pikale. Auto ID-numbri asemel kirjutasime hoopis kere numbri. Õnneks ei pidanud kõike otsast peale uuesti kirjutama, piirdusime joone pealetõmbamise ja parandamisega. Samal ajal, kui toll teenindas kõrvalolevaid autosid, tulid jalakäijad ja küsisid, kus on tollitöötaja. Julgesin võtta enda peale tolliameti funktsiooni ehk lubasin isiklikult paar jalakäijat üle Venemaa piiri. Viimased kasutasidki võimalust ja lipsasid niisama tõkkepuust mööda. Tollionu märkas muidugi seda, kuid reageerimiseks aega enam polnud.  Mis tehtud see tehtud.  Tolliametnik vaid naeris ja pajatas: „Te olete unikaalsed kliendid. Tavaliselt täidetakse antud blanketti maksimum 5 minutit, teil läks kogunisti 45 minutit“.

Kõik! Õnneks oleme nüüd Venemaal. Petserisse jõudes helistasin Peterburi võistluse korraldajatele ja ütlesin, et me jõuame alles hilisõhtul.  Petserist Pihkvani on ca. 60 km ja sealt veel 230 km Peterburini. Sõites mööda Pihkva-Peterburi maanteed avastasime, et see tee on enamjaolt neljarealine (kaks sinna, kaks tagasi) ja valgustatud. Peterburi jõudsime kohaliku aja järgi 03:00. Linn elas täiega! Neeva jõe ääres jalutasid armunud paarid, sõitsid kaatrid. Ühesõnaga, hoopis teine maailm. Tahtsime pääseda Vasilyevski saarele, kus asus meie hotell – ent tolleks ajaks olid sillad juba laiali viidud.  Seega, pidi silla ees ootama umbes tund, enne kui see taas kokku pandi.  Kohalikud on kursis, mis kell ja millal toimub sildade laiali- ja kokkuviimine, kuid meile oli see uudiseks.

Tunni aja pärast olime Vasilyevski saarel. Jõudes hotelli suutsime magava administraatori suure vaevaga üles äratada. Hotell asus kesklinnale väga lähedal, kuid hinnaks oli vaid 700 RUR/öö inimese kohta (ehk ca 17 EUR).

Järgmisel päeval läksin ma Vitebsky raudteejaama Rainile vastu. Rain tuli Tallinnast eraldi rongiga. Peterburis on kõik lihtne, kui tunned metrood. Hüppad maa alla, ja seal viib rong sind kuhu vaja. Hind on endiselt sama ehk 28 RUR ehk ca 70 euro senti. Jõudes Vitebsky vaksalisse otsisin ma kaua, kus on I korrusel platvormid. Lõpuks pöördusin politseiniku poole. Viimane naeris ja juhatas mind II korrusele. Ja uskuge või mitte, perroonid asusidki II korrusel.

Kui Rain jõudis kohale, suundusime metroo poole -- järsku laekus mu mobiilile SMS – Hannes raporteerib, et nemad on juba kohal ehk metroojaama „Sportivnaya“ lähedal asuvas spordikompleksis „Юбилейный“.  Tolle hoone kogu I korrus oli maratoni korraldajate valduses. Ühe laua taga pidi ütlema oma nime, siis anti „Asics“ firma T-särk maratoni sümboolikaga, ajakava, söögikupong (mida sai seal kohapeal ära kasutada), nimeline rinnanumber, mis oli valmistatud Hollandi firma ChampionChip Eesti esinduse poolt, ning suur hulk reklaame ja flaiereid. Seejärel suundusid teise laua taha, kus said endale diplomiblanketi, mis tuli endal täita, ja finišis direktor pani sellele enda allkirja ja pitsati. Muidugi viimane oli nendele, kes ise seda soovisid.

Kõik asjad käes suundusin ma söögileti poole. Seal jagati makarone, liha, saia, leiba, morssi jms. Kõht täis, lähen jalutama ning märkan, et tuntud näitleja Gérard Depardieu reklaamib nüüd Venemaal asuvat panka. Vaadates nokatsite letti, meenus äkki, et enda nokamüts ununes Tartu ning vaja osta üks uhke nokats, et joostes väga palav ei hakkaks. Ja loomulikult, kohtasin ma maratoni direktorit Mihhail Kotšetkovi, kes on suur estofiil. Kunagi oli Eesti NSV tema lemmik spordipaik.

30. juuni 2013 on käes. Nagu öeldakse – vahetult enne surma palju hingata ei saa. Äratus kell 06:30. Kähku pesema, sööma ja stardipaika. Dvortsovaya väljak on rahvast täis. Sagimine täies hoos. Vaatan ringi, ega kedagi tuttavatest pole? Ja järsku kaugelt näen EST lipukest. Need olid abikaasad Eensalud Kadrinast. Rein ja Leila otsustasid liita huvitava kasulikuga ehk osaleda 10km distantsil.  Ja järsku tuleb iga nurga tagant paar tuttavat. Mõned, keda mina ei tundnud üldse, tervitasid mind. Ilmselt tundsid mind tänu Vinogradovile. Vinogradov oli „Valgetel öödel“ ajameister ehk 3:00 пейсмейкер. Venemaa ajameistritel on tihtipeale tunnusmärgiks selja taga õhupall. Enne starti nagu ikka – ühisfoto. Kõik koos ehk Peterburi, Petseri, Kadrina, Tartu, Tallinna, Valga ja Hamina linnade esindajad. Klõpsud tehtud, suundun WC-de poole. Välikäimlasid on küll palju, kuid soovijaid veel rohkem. Üks WC-sse kakale läinud meesterahvas unustas ukse kinni panna, misjärel üks preili kogemata ust katsudes tegi selle lahti. Nähes tema punnisolevaid silmi, pani kogu rahvamass kõva naeru.

Niisiis. Kell on 08:58. Seisan stardikoridoris. Puhhhh!!! Hurraaaa!!! Start on antud. Stardipaugust stardijoone ületamiseni läks ca. 2 minutit aega.

Jookseme Isaakievsky Katedraalist mööda, ja äkki… seitse julget meest võtavad kogu riietuse ära, ja viskavad selle oma raja ääres ootavale tuttavale. Tegemist oli 10km distantsil osalevate meestega, kes otsustasid joosta nn. Borati-trikoos. Rahvas, nähes peaaegu paljaid meeste tagumikke, hakkas kisama ja kaasa elama. Siinkohal paistsid oma toetusega silma noored preilid. Arusaadav ju, miks.

Jooksen edasi. Umbes viiendal kilomeetril jõuab mulle järgi kaks sõjaväelast, kes kannavad kaasas Venemaa Armee Õhu-dessantväe lippu. Koos saime joosta umbes paar kilomeetrit. Edasi jooksin mõnda aega üksi. Seejärel umbes 17-ndal km-l sain ma ühe eestlase kätte. Viimane tuli omapäi Peterburi jooksma. Tallinnlase väitel eelmisel aastal oli ta ainuke eestlane rajal. See aasta kindlasti mitte. 18-ndal km-l jõudis soomlane Aleksei mulle järgi. Koos jooksime ca 3km, misjärel ta jäi must maha. Rajal kohtasin erinevate riikide jooksjaid, nt. Läti, Hiina, USA, Valgevene, Soome jne. Ja nagu ikka, rahvusvahelisel maratonil iga 5km tagant joogi- ja söögipunkt. Huvitav oli jälgida üht Hiina jooksjat, kes iga 100 meetri tagant keeras selja ja klõpsas pilte. Nii juhtuski, et viimane finišeerides jäi korraldajate objektiivi, samal ajal pildistades korraldajaid.
 
Finišeerusin ma ühe Peterburi jooksjaga peaaegu käsikäes. Finišis tervitati mind juba eesti keeles ehk ChampionChip-i vennad olid kohal. Ja nagu ikka, finišis super ilus XXIV „Valgete ööde“ maratoni medal, mis oli inglise ja vene keelsete kirjadega, ning RUS lipuvärvi lindiga. Söögid ja joogid jms. Hiljem helistati mulle Eestist ja öeldi, et õnnitleme teid, olete kiireim eestlane Peterburi maratonil. Netoaeg oli 04:21:01 ehk minut parem, kui kaheksa päeva enne seda korraldatud Pärnumaa Võidupüha Maratonil.

Hommikul tibutas pisut vihma, ning pilved olid üsna tigedad. Nii, kui finišeeris viimane maratoonar, ja hakati finišiväravad kokku korjama, tõmbasid pilved uttu, ja tuli kuum päike välja! Uskumatu, aga fakt.

Finišis kohtasin palju tuttavaid, ka Eestist. Tegime koos pilte jne. Peale seda läksime koos Soome Aleksei, Peterburi Vladimiri ja Pihkva Aleksandriga minu hotelli. Duši soovijaid oli palju. Kõik jooksjad puhtad, suundume jälle mu lemmik paika ehk metroosse. Tegime vagunis pilte ja olime niisama lõbusad. Peale metrooretke suundusime kohvikusse. Seal sai koos süüa nii vene pannkooke, kui ka muid idamaiseid hõrgutisi. Lahe! Kui ma saatsin õhtul oma kõik tuttavad laiali, suundusin ma tagasi metroosse ehk viimasele rongile. Jõudes tagasi kesklinna avastasin, et Dvortsovy sild on laiali viidud, ja järgmine sild asub kilomeetri kaugusel. Mõtlesin, et jalutan mööda Neeva jõe kallast, kui äkki lähenes mulle kaks kohalikku noormeest pakkumisega osta neilt üks ülearvuline pilet eliit-öökaatrile. Üks nende sõpradest ei saanud tulla. Reis kestab kaks tundi. Tavahind 700 RUR, sulle anname vaid 500 RUR-iga. Mõtlesin, et oleks äge sõita öösel Piiteris Neeva jõel. Nii ma pääsesingi kaatrile. Igatepidi uhke eurotasemel jublakas. Disko, baar, karaoke jms. Tuleb tõdeda, et antud reis oli midagi imelist. Ilus ja rahulik. Aknast, mis käis lahti, avanes väga ilus vaade linnale. Laiali viidud sillad, vaikne Neeva, kiirustavad autod suurlinnas jms. Ja alles kella kuue paiku ma jõudsin väsimusest kiikudes hotelli.

Neid mälestusi Peterburi valgetest öödest on mul nii palju, et siin ei jätku lihtsalt ruumi, et kõik see kirja panna. Ja loomulikult ka maraton mulle meeldis väga.

Seega, jääb mul soovida meie lugejatele palju valgeid öid, ja päikesepaistelisi päevi ka Eestis.
David Arutyunyan Tartust.