Minu järjekordne spordi turismireis Venemaale algas kodulinnast. Jaanipäeva möödudes korjasin oma seljakoti kokku, et suunduda maailma armunute valgete ööde linna, Peterburi, et sealset elu nautida. 25. juunil kell 11.45 istusin Tartu bussijaamas Narva noorteekspressi bussile, mille pilet maksis alla 30. eluaasta isikutele vaid 8.40. Õnneks olen veel mõned loetud päevad antud kategooria alla käiv isik.

Jõudes Narva bussijaama suundusin Kerese Selverisse, et süüa osta. Türgikeelne turvamees, kes tundis mind Narva poolmaratoni raames peetud kahe linna ehk Narva ja Jaanilinna retke kaudu, mainis, et ka tema sõbranna jookseb ka 28. juunil Peterburis maratoni. Ajasime natukene juttu, ning seejärel suundusin piiripunkti „Narva-1“. Seejärel järgnes „Sõpruse“ sild, mis ühendab kahte linna ehk Narvat ja Jaanilinna ehk kahte riiki. Jõudes piiripunkti „Ivangorod-1“ sain aru, et ka seal pole õnneks järjekorda. Mind tervitab tuttav piiripost, millel Venemaa riigivapp ja riigipiiri lõigu number 643.

Paari minuti pärast olin juba Ivangorodis Venemaal. Jalutades linnas ringi tekkis mul mõte minna oma puna-rohelise „triibulise sõbrale“ külla. Istusin taksosse ja palusin sõita Narvskaya tänava lõppu, kus äsja valminud uhke marmorist kahekordne eramaja. Seal jäimegi pidama. Tulime koos maha, ning suundusime Venemaa riigipiiri suunas. Kohal ootas meid piiripost (millel Venemaa riigivapp ja all number 640) koos imeilusa maastikutaustaga, millel kahe linna ehk kahe riigi lossid Narva/Narova jõega peaosas. Märkimisväärt on siin see, et sealne imeilus loodus ja piiripost, mis vaatab uhkelt Narva poole – sobivad omavahel ideaalselt kokku. Klõpsud tehtud. Suundume autoga tagasi Gagarini väljakule, mille lähedal Ivangorodi muuseum. 

Peale muuseumi külastamist läksin bussijaama, et sealses kohvikus pannkooke maitsta. Pannkoogid olid nii head, et ma jäingi sinna kohe terveks tunniks sööma ja telekat vaatama. Seejärel suundusin Sberbank`i vastas olevasse bussipeatusse, et Parusinkalt tuleva Kingissepa bussile saada. Järsku peatus takso ja mulle pakuti sõita kiiresti Kingissepa 120 RUR eest (bussipilet maksis vist 104 RUR). Nõustusin. Kingissepa linna jõudsin ma umbes kella 19:00 paiku. Istusin Peterburi ekspress marsruuttaksosse, mille pilet maksis 200 RUR (kurss ca. 1EUR = 60RUR). Teel kuulasin MP3 lemmikmuusikat.

Õhtul saabusime Peterburi linna. Tulin linna ääres oleva metroojaama ees maha. Metrooga jõudsin vanasse tuttavasse hostellisse, mis asub praktiliselt südalinna keskel ehk Nevsky prospekti alguses ehk Dvortsovaya väljakust (maratoni stardi-finišipaigast) umbes 150m kaugusel. Mugav. Hostelis ootasid mind paljud vanad tuttavad. Õhtul läksin linna, mis elas päevaringselt ilma pausiteta. Ööd peaaegu polnudki. Igal pool peod. Hommikul jõudsin koju.

Järgmisel päeval läksin ma Valgete ööde maratoni EXPO-le, kus ootas mind meeldiv üllatus. Nimelt, meie maratoniklubi “BIM” ehk “БИМ“ (Бег и Мы  ehk Jooks ja Meie) pälvis 2014. aastal üle kogu maakera peetud kaugvõistluste matšil auväärse esikoha. Seega, igale klubi liikmele oli ettenähtud Venemaa lipu värvides lindiga meenemedal. Sealsamas sain ma meie võistkonna kapteni ühtlasi ka „Бег и Мы“ spordiajakirja peatoimetaja Boriss Prokopjeviga tuttavaks. Mõned klõpsud mälestuseks.

Ergo White Nights maratoni EXPO-l olid erinevate maratonide korraldajad oma näitustega väljas. Nt. Moskva maraton, Sotši poolmaraton, Minski maraton, Kaasani maraton, Jerevani maraton, Vändra maraton ja teised. Vändra maratoni esimees Joel Tints seisis oma kergejõustikuvõistluse reklaamflaieritega EXPO hoone peauste ees ja jagas neid lahkesti kõikidele möödujatele. Rahvas haaras flaiereid suure huviga. EXPO-l oli igale osavõtjale ettenähtud Ergo White Nights maratoni Asics T-särk, osavõtja A5 suurune tunnistus direktori allkirja ja pitsatiga ja rinnanumber tagapool oleva kiibiga. EXPO-l kohtasin ma palju tuttavaid, sh. ka paljudele eestimaalastele tuttav Yury Vinogradov Gattšinast. Muuseas, Yury hiljaaegu abiellus ühe jooksjannaga.

Järgmisel päeval ehk 27. juunil tähistati kõikjal Venemaal Noortepäeva. Miks mitte, me oleme ju ka noored veel. Vähemalt hinges. Meie Central Hosteli lähedal Dvortsovaya väljakul olid kohe Ermitaaži ehk Talvepalee ees erinevad meelelahutusüritused: raskejõustikuvõistlused; akrobaatika šõu, kus sai naksis naiste nippe oma silmaga näha; korvpalli matšid; härjahüppamised lastele jms. Sain ise oma lihased sangpommitega kurjaks ajada. Õhtul läksin ühe kollektsionääriga kohtingule. Temalt sain ma osta tuttuued Nõukogude Armee auto numbrid.

Pärast läksin kõrval olevasse turule, kus ostsin puuvilju -- Aserbaidžaani murel ja kirss, Moldova viinamari, Uzbekistani aprikoos, Kirgiisia virsik . . . Jõudes hostelli asusime kogu kambaga oma tervist parandama. Venemaal müügil olevad puuviljad on nii maitsvad, et mõnikord lausa imestad, kuidas me saame Eestimaal talvel süüa selliseid rohekaid puu- ja aedvilju. Saades punaküps puuviljade maitse suhu meenusid mulle ajad, mil ma nõukogude ajal väiksena elasin Kaukaasias, kus puuviljad olid väga maitsvad.

28. juunil ehk stardipäeval ärkasin ma hommikul poole seitsme paiku. Kogu hostel magas veel. Kuulda oli ainult jooksjate vaikset hiiresaginat mööda koridori. Kell pool üheksa ehk pool tundi enne starti väljusin hostelist Dvortsovaya väljakule. Kesklinn on pühapäevase hommiku kohta rahvast paksult täis. Igal pool liiklus suletud. Vaikus. Linn valmistub tähtsaks sündmuseks,  maratoniks. Klõpsud tehtud. Suundun tagasi hostelli, et oma peegelmaakera tagasi viia. Stardini ca. 5min. Seisan stardikoridori tagapool. Südapäeval anti stardipauk. Pahhh!!! Orkester lõi pilli, õhupallid tõusid õhku, ning jooksjad asusid teele. Ees ootas meid 42,195km jooksurõõmu. Jooksurada kulges mööda kesklinna, kus iga kilomeetri tagant oli mingi ajalooline mälestis. See on vist ainuke selline unikaalne võimalus joosta Peterburi kesklinna tänavatel. Rajal olid erinevate riikide esindajad, sh. ka Eesti jooksjad.

Fotol kiireim Eesti maratoonar Peterburi maratonil - Dmitri Nikolajev (224)

21.kilomeetril oli Eesti Championchip`i firma töötaja, kes võttis vaheaega, ning kellega sai natuke juttu ajada ja koheselt edasi panna. Pole midagi imestada, kuna Peterburi maratoni korraldajad teevad aktiivselt Eesti kergejõustikuvõistluste korraldajatega koostööd juba mitu aastat. Rada sertifitseeriti mullu IAAFi ja maratonide rahvusvahelise organisatsiooni AIMS-i poolt akrediteeritud kohtuniku Andres Nirgu poolt. Võistluse ajal olid rajal erinevad kaasaelajad ja ergutajad, fännid ja muusikabändid, ratturid ja paljud teised huvilised. Iga kolme ja viie kilomeetri tagant olid toidupunktid, kus pakuti vett, energiajooki, banaane, rosinaid, apelsini ja arbuusi viile. Loomulikult on ka rada ilus ja praktiliselt sirge.

Fotol kiireim Eesti naine 10km distantsil - Terje Õiglane Vändrast (kollases särgis).

Võistlusel kohtasin ma isegi ühe Armeenia jooksjat. Algul pidasin teda Aserbaidžaani atleediks ja tervitasin aserbaidžaani keeles. Hiljem läksin armeenia keelele üle. Tuli välja, et tema osaleb Peterburi maratonil esimest korda. Armeenlane hakkas minust maha jääma. Mina hoidsin kogu aeg 4h tempomeistri sabas. Pärast 37. kilomeetrit sain aru, et olen võimeline kiiremini jooksma. Vaatamata sellele, et võrreldes mulluga polnud sel aastal stardis netto-aja fikseerimist, seadsin endale sihiks siiski alla 4 tunni. Pärast 40. kilomeetrit, kui hakkas kaugelt paistma Ermitaaži roheline Talvepalee hoone – panin täiega. Tuleb tõdeda, et see aasta oli joosta huvitav, sest ilmad olid külaltki soojad. Mõned jooksjad vajusid selletõttu lihtsalt kokku. Kiirabiautod olid igal pool väljas. Jõudes 41. kilomeetrini selgus, et mu siht pole ebareaalne. Finišisirgel panin täiest jõust paljudest mööda. Yes! Tehtud! Tulemuseks sain 03:57:42.

Finišis ootas lõpetajaid ilus medal, energiajook, banaanid, vesi, massaaž ja fotokabiini tasuta kasutamise võimalus.

Pärast võistlust läksin ma massaažile ja siis tagasi hosteli. Vaatasin seal ennast korra peeglisse ja sain aru, et ma põlesin kuuma päikese käes ära. Õhtul läksime sõpradega tähistama võistluse lõppu. Nevsky puiestee lähedal asuvas trahteris „Трын-трава“ („Trõn-trava“ ehk „Kama-savi“), mille peaukse fuajees tervitavad külalisi kukke- ja kanatopised, sai tellida rootsi laua menüü. Ehk maksid 590 RUR ja said võtta süüa niipalju, kui jaksu on. Söögiks erinevad road, alates mereandidest, ning lõpetades lihtsa kartulist valmistatud püreega. Süüa sai päris palju, kuna söögid olid väga maitsvad. Väga hea ja rikkalik valik. Super!

Paar päeva jalutasin veel Piiteris ringi. Lõppude lõpuks jõudsin ma ka Ermitaaži külastada. Seal sai ka nalja. Samal ajal, kui 30. juunil valmistusid Venemaa, Hiina ja Kasahstani sõjaväelased Dvortsovaya väljakul paraadiks, mis oli pühendatud Šanghai koostöö organisatsiooni riikide kaitseministrite konverentsile, seisin ma Ermitaaži väravates piletijärjekorras. Pileti hinnaks 600 RUR. Järsku ilmus maa alt mingisugune vanem naisterahvas konnavärvi kaabuga, kes hakkas oma pileteid 750 RUR eest väljaspool järjekorda pakkuma. Nähes seda hüüdis üks nooruk, et see on hangeldamine ja rahva tüssamine. Memm võttis seda liiga südamesse ja tuli kohe noormehele kallale. Ma mõtlesin, et äkki hüppaks ka kampa, et saaks vanema naisega maadluses jõudu proovida.  Ermitaaž pakkus suurt valikut kultuuri ja ajaloo pärandi eksponaate. Alustades Venemaa Impeeriumi viimase Keisri Nikolai II isiklikest asjadest, ning lõpetades Vana-Egiptuse vaaraode maskidega. Jalutades Ermitaažis ringi saad aru, kui rikas on tegelikult Venemaa. Kõige suurem riik siin ilmas, kus on praktiliselt kõike, mille järgi inimese hing puudust tunneb. Turistile on mida Venemaal ja ka Peterburis uurida ja vaadata.

Tõsi see on, et tänu oma imelisele aurale meelitab igal aastal Peterburi linn aina rohkem huvilisi Valgete ööde maratonile. Üles tõstetud öised sillad, pimeduse puudumine, maagiline päikesetõus Neeval, öised kaatrisõidud jõel, turistid kogu ilmast, erinevad etendused, lavastused, laadad, hansapäevad, pidustused ja palju muud huvitavat teevad Valgete ööde maratoni üheks lemmik maratoniks minule. Osaleksin hea meelega igal aastal Peterburi maratonil uuesti ja uuesti.

Sõites tagasi koju ostsin supermarketist „Лента“ („Lenta“ ehk „Lint“), mille kliendikaardi omanik ma olen, ning kus käib palju ka Eesti ostjaid – erinevaid mahlasid, limonaade, jääteesid, komme jms. Kokku oli joogi- ja toidukraami ligi 95kg! Kotid takso peale ja sealt bussi pagasnikusse ja koju minek. Simple Experessi pilet maksis Peterburist otse Tartu 22 EUR.

30km enne Tartut juhtus üks õnnetus. Nimelt, ajas meie buss noore kitse alla. Esiudutuli, põrkeraud ja sees olev voolik purunesid. Loom hukkus sündmuskohal. Reisijatest keegi viga ei saanud. Hommikul kella viie paiku naasin koju. Antud sporditurismi reis oli külaltki muljerohke ja meeleolukas.

Meie lugupeetud lugejatele soovin enda poolt palju päikesepaistelisi päevi ja ilusaid suviseid reise päikesetõusu ja valgete ööde saatel.

Parimate soovidega,
David Arutyunyan Tartust