Kui inimene ärkab peale 19 aastat koomast, siis on enamasti tegemist suurepärase uudisega, mis samas tekitab ka mitmeid küsimusi. Kuidas inimene tuleb 19 aastat hiljem toime olles vahepealse aja teistes sfäärides viibinud?  Kas tegemist on ikka tollesama inimesega? Möödunud laupäeval reinkarnatsiooni läbi teinud Vändra maratonile minnes tekkisid täpselt needsamad küsimused. Kas tegemist on 40. või 1. Vändra maratoniga?  Kas Joel Tints & co, kes korraldasid detsembris 13 osavõtjaga Mispo maratoni tulevad toime ka juubeliürituse korraldamisega? Kas Vändra maraton meelitab kohale ainult nõuka-aegset nostalgiat austavad keskealised jooksjad või ka noored liibuvate pükste ja läikivate tossudega noorema põlve maratoonarid?

Kuivõrd 40. Vändra maraton oli selle aasta jooksukalendris minu (kui keskealise jooksja) jaoks märgilise tähendusega, siis ei saanud ma sinna minemata jätta.  Kuigi mullu juulist vaevanud jalavigastus (plantaarfatsiit) istub endiselt jala sees, siis pidin ka distantsi valikul seda arvestama ja panin ennast maratoni asemel kirja poolmaratonile.  Registreerisin enam-vähem viimasel hetkel ehk kaks päeva enne starti.  See ju üks kohalike maratonide  eelis, mida väga enam ei tunnetagi – pole vaja bronnida ei laeva ega lennupileteid ning ka registreerimise võid jätta  viimasele hetkele.  Paljud olidki seda teinud – kuna laupäeva hommikul oli ilm ilus ja päikseline, siis sõitis nii mõnigi emotsiooni ajel hommikul Vändrasse ja pani ennast jooksule kirja.  See oli väikeseks ootamatuseks ka korraldajatele – nimelt lõppesid otsa poolmaratoni numbrid ning hilisematele tulijatele anti rinda pistmiseks maratoni nummer.

Kuigi olen korduvalt Vändrast mööda sõitnud, siis polnud ma elu sees veel kordagi seal käinud. Kui panna kokku edetabel neist Eesti asulatest, millest sõidab mööda enim autosid sinna sisse pööramata, siis tõenäoliselt on Vändra üsna selle edetabeli tipus, kohe peale Lihulat.  Seetõttu pidin lausa kaardi pealt järgi vaatama, kuidas Tallinnast Vändrasse pääseb. Tuli välja, et istud aga autosse, hakkad Rapla poole sõitma ja peatselt näitabki viit Vändra peale.  Tiba alla pooleteise tunni ja oledki kohal.

Vändra staadioni leidmine oli minu jaoks samasugune geopeitus nagu Vändra enda leidminegi ning olin lausa üllatunud, et ei leidnud linna pealt ühtegi viita „Vändra maraton->“.  Staadioniesine parkla oli tund enne starti juba autosid täis.  Parklas oli silt „WC ja dushiruumid“, mis andis riietumiseks suuna kätte, küsisin igaks juhuks täpsemalt järgi, et kas siin saangi võistlusdressi selga tõmmata? Vastati siis, et „Minge alla, kõigepealt tuleb naiste peller, siis sealt edasi ja ongi meeste riietusruum“. Lühikesed jooksuriided selga, jalg kõvasti kinni teibitud ja rinnanumbri järele! 

Eesti väikeste maratonide fenomen on see, et sisuliselt tunned sa kõiki jooksjaid ja enne starti igav juba ei hakka.  Ei hakanud seekordki, kui kohe kõndisid mulle vastu nii oluliselt kõhnemaks jäänud Indrek Jürgenstein (liigne trenn on ilmselt oma töö teinud) kui Meelis Atonen. Läksin registreerimislaua juurde oma numbrit välja võtma ning minule ootamatuseks oli seal inimestest lausa saba tekkinud.  Minut ootamist, number käes ja stardieelsed kohustuslikud toimetused valmis.  Olgu kohe öeldud, et riietusruumid, registratuurilaud ja stardijoon olid üksteisest vaid 50-100m kaugusel ehk nende leidmine ei valmistanud kellegile tõenäoliselt olulisi kannatusi.

Stardipaigaks oli uus ja ilus Vändra staadion ja sealsamas oli ka finish.  Tõmmati siis orkestrihelide saatel lipud vardasse (üheks lipu vardasse tõmbajaks ka 1956.a. toimunud esimese Vändra maratoni võitja Viktor Puusepp) ja kuulutati üritus avatuks.  Joel Tints tänas kättpidi Vändra maratoni toetajaid, kes said väikse albumi väikse napsu, diplomi ja juubelimaratoni medaliga (samasuguse medali said pärast ka jooksjad-kõndijad).  Kogu asja dirigeeris kõnepuldist legendaarne Lembitu Kuuse, mis lisas üritusele kindlasti veelgi pidulikkust. Käib ju Lembitu Kuuse muidu ainult suusatamise suurvõistlusi kommenteerimas ehk siis Vändra maraton on vähemalt sama oluline Val di Fiemme MM.

Võistlusdistantse oli Vändra maratonil kolm – 42km, 21km ja 23km kepikõnd ning kõik nad startisid ka sama-aegselt.  Start anti kell 11.00 ent kell 9.00 panid stardist juba minema kaks staažikamat maratoonarit – 79-aastane Benno Viirandi ning kümmekond aastat noorem Valdeko Alliksaar.  Eks see oli küll korraldajatega juba varem kokku lepitud ja võimaldas neil kahel finišeerida siis kui publiku huvi ja päike veel kõrgel taevas olid.

Kuigi algul ma mõtlesin, et miks lisada võistlusele ka veel kepikõnd, siis tagantjärele -- tegemist oli hea otsusega.  Kuna kõikide võistlusmaade esimene (ja viimane) kümme kilomeetrit kattusid, siis oli poolmaratoni teisel poolel oluliselt lõbusam joosta, kui vastu tulid veel värske näoga kepikõndijad.  Ja eks jooksjate nägemine ergutas samamoodi ka kepikõndijaid.

Vändra maratoni jooksutrass oli poolmaratonil kogetu põhjal väga tasane, meenutades oma olemuselt Hiiumaa maratoni rada – rada kulges metsade ja põldude vahel sõidutee servas ning kui Hiiumaa maratoni puändiks on Kõpu tuletornini viiv järsk lõputõus, siis Vändra maratonil puudusid künkad sootuks (kõrguste vahe oli Vändra maratonil 8m, võrdluseks – Riias 20m ja Hiiumaal 75m).  Rada oli nn. edasi-tagasi ehk täpselt sama teed mööda joosti alguses ühele ja pärast teisele poole.  Rada ei olnud liikluseks suletud ning kahjuks polnud ka kiiruspiirangut kehtestatud.  Kuna samal päeval toimus Pärnus motomeeste hooaja avaüritus, siis oli maratonirajal (mis kulges ikkagi suurel maanteel) pärastpoole ka üsna palju liiklust, kuigi ka teepeenar oli piisavalt lai. 

Joogi-teeninduspunktid olid iga viie kilomeetri takka ning seal pakuti kõike mida ühe maratoonari hing võiks ihata – vett, spordijooki, rosinaid, banaane, apelsine, glükoositropse, kokakoolat ning hiljem ka õlut. Esimeses teeninduspunktis oli rahvariides joogiulatajaid koguni neli, teises vast sama palju ning lisaks ka veel pillimehed.  Joogipunktide sagedus oli poolmaratoni jaoks täiesti OK, kuid sooja ilma tõttu oleks maratonirajal võinud üks-kaks joogipunkti muidugi juures olla.

Rada väga olulisi pöördeid ei teinud ehk tegemist oli väikseid jonkse tegeva sirgega.  Ühe koha peal, kus oli võimalik eksida, oli ka üks naisterahvas suunda näitamas ning kuigi tundus, et eksimisvõimalust ei ole, siis hea tahtmise korral saab kõike, ka eksida. Nimelt on Vändra staadion ümbritsetud võrkaiaga ning finiširingile minemiseks pidi jooksma võrkaia sees olevast lahtisest väravast sisse, tegema pool ringi staadionil ja hopsti! Oledki finišis. Jevgeni Hafizov kahjuks aga ei sisenenud staadionile tollest väravast ja siirdus selle asemel staadioni ümber looklevale jalgrajale.  Korraldajad küll märkasid tema eksitust ning fikseerisid õigeaegselt ka tema lõpuaja, kuid eks parem rajamärgistus-piirded oleks selle vastu kenasti aidanud. 

Ah jaa, ajavõtt oli käsitsi, s.t., polnud neid kiipe, mida tossupaelte külge siduda.  Seega igati retro ja haakus väga hästi maratoni üldise pildiga.  Diplomid olid ju tehtud 1956. aastal kasutatute baasil. 

Iga lõpetaja sai imeilusa medali (pole küll näinud kõiki Eesti maratonimedaleid, kuid see on üks ilusamaid) ning väikse kilekotikese igasugu nodiga. Kilekoti sisu oli rikkalik ja ei jäänud millegi poolest välismaistel maratonidel jagatavale alla. Seal olid esmalt lühikesed kompressioonsokid (Vändra maratoni logoga), kaks õuna, jook, terve päts leiba ja miski šokolaadivahvel.  Kõik lõpetajad said ennast peale finišit veel ka supiga kosutada ja kel kõht tühjaks jäi, siis praadi-jooki-kohvi oli kõrvaltletist võimalik juurde osta. 

Igati eeskujuliku korralduse osaks oli ka tünnisaun ja sauna-auto ehk siis auto, mille sees on saun.  Kahjuks ei proovinud kumbagi järgi, ent eks see tünnisaungi on väikese maratoni fenomen – proovi sa Tartu Linnamaratonile või SEB Tallinna maratonile tünnisauna välja panna. Tõe huvides – ka Mulgi maratonil on peale finišit tünnisauna pakutud.

Kokkuvõtteks – loodetavasti ei lange 40. Vändra maraton peale käesolevat aastat lumivalgekese kombel taas koomasse.  Maikuu algus on suvise maratonihooaja avamiseks igati ontlik – ja see jooks võiks sellele kohale jäädagi. Korraldus oli maratoni juures esmaklassiline – ilus medal, kiire rada, Lembitu Kuuse kommentaarium, rikkalik finišeerijapakike, kerge retrohõng (mille võiks veelgi selgemalt välja tuua).  Paar asja mida muuta võiks – rajatähistus, autode kiirusepiirang ning paar täiendavat joogipunkti – ei rikkunud absoluutselt head üldmuljet.

Ning lõpetuseks – selle aasta maratoonaritest 40 olid vähemalt neljakümnesed (ehk jõudnud kuldsesse keskikka) ja vaid 21 veel noored ja rumalad (ehk alla neljakümne).