Plaan oli joosta septembri lõpus maraton Berliinis. „Küll jõuab, aega ju on“ põhjusel „magasin maha“ õige aja registreerimiseks ja nii jäi minu osaks  kadedusega lugeda eestlastest maratoonarite stardinimekirja Saksamaa suurimal jooksul ning neile põialt hoida. AIMSi kalender septembri lõpus Euroopas muud maratoni ei pakkunud. Seega oleks olnud võimalus rahulikult treenida ja keskenduda oktoobri alguses Tartus joostavale maratonile.
Aga läks teisiti.

18.augustil sõitsin laevaga Helsingisse, et osaleda sealsel linnamaratonil. Hommikusel laeval võis kohata Eesti jooksudelt juba tuttavaid nägusid, kelle eesmärgiks tundus samuti läbida Helsingis maraton. Olin süvenenud Urmas Oti elulooraamatusse, kui minu lauda maandus üks „jooksuhulludest“ - Indrek Jürgenstein. Vahetasime muljeid oma läbitud jooksudest ja tuleviku plaanidest. Selgus, et Indrek oli ennast registreerinud Varssavi maratonile, mis toimub 30.septembril. Imestasin, et suure linna ja pika ajalooga (tänavune Varssavi maraton toimub 34. korda) võistlus pole minu jälgitavas AIMSI kalendris.

Huvi selle maratoni vastu kasvas veelgi, kui kuulsin mis hindadega Indrek oli ostnud lennukipiletid. Varssavist Stokholmi Ryanairi pilet 1PLN(0,25 eurosenti) ja sealt Tallinnasse 13.-euroga.

Pärast, mulle raskeks kujunenud Helsingi maratoni, hakkasin koju jõudes koguma infot Varssavi maratoni kohta. Osavõtutasu, võrreldes teiste Euroopas toimuvate maratonidega, oli konkurentsitult odavaim. Veel kuu (kuni augusti lõpuni) enne maratoni, oli osavõtutasu 100.- PLN (25.- euri). Edasi tasud tõusid. Kuni 21.septembrini 150.- PLN (36.- euri) ning kuni maratoni päevani 200.- PLN (48.- euri). Suisa poolmuidu (50% tavahinnast) saavad nime kirja panna jooksjad, kes on sündinud enne 1947 aastat.

Abivalmis Indrek oli mulle muretsenud lennukipiletid Varssavist Tallinnani. Seega minek. Panin ennast Poola pealinnas joostavale maratonile kirja. Starti oodatakse kuni 8000 jooksjat. Osavõtutasu saab maksta pangaülekandega või krediitkaardiga.

Varssavi maratoni koduleht on poola ja inglisekeelne. Kogu vajalik informatsioon jooksu ja sellega seonduva kohta on sealt kergesti leitav.
Kavas on ainult klassikaline maraton, mida joostakse üheringilisena. Ajalimiit 6,5 tundi. Rada kulgeb peamiselt linna tävavatel, läbides ka sealset vanalinna.

Nende teadmistega asusin koostama logistikat Varssavisse jõudmiseks.
Indrekul oli mingi valemiga õnnestunud saada bussipilet Pärnust Varssavisse 10.- euroga. Uurisin ka bussi varianti. Bussisõit Tallinnast Varssavisse oleks maksma läinud 40.- euri. Tallinnast väljuks buss  reede hommikul ja Varssavis oleks laupäeva varahommikul. Liigse ajakulu tõttu loobusin bussist.
Järgmisena uurisin lennufirmade variante. Oli kaks võimalust: AirBaltic ja Lot. Poolakate variant oli odavam (75.- euri) ja kiireim. Lennuk läheb laupäeval 14.30 Tallinnast ja kohal 15.25. Ajavahe poolakatega üks tund. Hotelli otsustasime Indrekuga Poolas jagada. Booking.com vahendusel leidsin soodsa (80.- euri kaks ööd) hotelli, mis paiknes raudteejaama lähistel.

Välismaratonidel on tihti juhtunud, et maratoni eelsel päeval on ebapiisavalt joodud-söödud. Tänu lõunasele lennule sain kodus teha kaks korraliku söögikorda. Reisikott oli pakitud juba eelneval päeval, arvestades ilmateadet. Kaasas oli pikk ja lühike jooksuriietus.
Lend Tallinnast Varssavisse kulges tõrgeteta. Lennuk oli pooltühi ja nii sai igaüks valida omale sobiva koha. Mõnevõrra harjumatu oli lennukis end teenindamas näha keskealisi morne lennusaatjaid. Mulle üllatusena pakuti süüa-juua (ka alkoholi), mis kõik oli lennuhinnas.

Varssavis maandub poolakate Lot helilooja Chopini nimelises lennujaamas, mis asub kesklinnast u.7-8 km kaugusel.
Kaardi pealt vaatasin, et lennujaamast läheb pikk sirge tee otse minu hotellini. Kuigi sinna läks ka mingi bussiliin, otsustasin jalutada.
Ilmateade vedas alt. Nende pakutu 15 kraadi asemel oli vähemalt 20 kraadi sooja. Tõmbasin teeäärde ja tegin kohalikele striptiisi – vahetasin pikad riided lühikeste õhukeste vastu.

Peale poole tunnist kõmpimist silmasin toidupoodi. Janu vajas kustutamist. Oli hea valikuga pood. Hämmastusega vaatsin nende hindasid. Enamik kaupu olid meie hindadest odavamad. Tundub et Eestist on saanud kallis Skandinaavia osariik, mitte ei kuulu enam odavate idariikide seltskonda. Näiteks 1,5 liitrine isotooniline spordijook maksis natuke alla euro, samuti banaani kilo.

Enne hotellini jõudmist helistas Indrek. Oli kenasti bussiga laupäeva varahommikul Varssavisse jõudnud, tutvunud linnaga, võtnud võistluskeskusest stardinumbri ja nüüd puhkas hotellis. Hotell asus tiheda liiklusega tee ääres. Akna alt möödusid bussid, trammid ja rongid. Õue liiklusmüra siiski tuppa ei kostnud. Kahene tuba oli puhas, moodne ja maitsekalt sisustatud.

Indrek oli võistluskeskusest toonud hommikul oma stardimaterjalid, kuid oli nõus koos minuga sinna uuesti suunduma.
Hotellist võistluskeskusesse – Rahvusstaadionile oli 5-6 km. Sinna läksid kohe hotelli kõrvalt tramm ja buss. Trammiga saime sõita paar peatust, kui trammi sisenesid punaneoon vestides vuntsidega mehed. Õnneks olid meil ostetud piletid. Vuntsid ei hakanud pileteid kontrollima, vaid sundisid inimesed poolakeelse jutuga trammist väljuma. Tühi tramm keeras peateelt kõrvale ja jätkas oma teed. Jalutasime edasi. Peagi selgus, mis põhjustas ühiskondliku transpordi sunnitud  suunamuutuse.

Linna tuiksoone liiklust häirisid puna-valgete lippudega, suuremasosas keskealised, poolakeelsed kodanikud. Vist oli tegemist nende Solidarnost (meie Rahvarinde vaste) liikumisega. Inimesed olid kümnete bussidega üle Poola toodud kohale ja asutasid nüüd hämarduvas õhtus ennast koduteele.

Rahvusstaadion, kus on maratoni-expo, start ja finis,  hakkab varakult paistma üle majade ja puude. Võimas ehitis rajati selle aasta jalgpalli EM-ks mahutavusega kuni 60000 inimest. Ehituse maksumus oli üle poole miljardi euro, kuid  samas peeti sellel staadionil EM-il ainult kolm alagrupimängu. Umbes nagu meil uute suurte teedeehitustega. Maksumus ja ülalpidamine kallis, kuid kasutajaid vähe.

Staadion on õnneks leidnud omale ka muud rakendust. Augustis andis vägeva kontserdi Madonna ja septembris esines Coldplay.
Lisaks plaanivad nad hooajal 2013/14 korraldada staadionil suusahüpete MK-etapi. Sellises kohas vaataks isegi julgete meeste hüppeid.
Maratoni-expo ala algas staadioni väravast sisenedes. Õues oli suur Adidase telk ja muu pudi-padi pakkujad. Peamine kauplemine toimus siiski staadionil sees.

Elamuse pakkus staadion ka seestpoolt. Areen oli süvistatud maapinna sisse ja tribüüne kattev katuseosa viidud väga kõrgele (maast laeni pidi olema üle 100m). Katuseta oli ainult väike auk areeni keskosas. Jäi tunne nagu istuks sisehallis.
Areenil puudus muru. Ainult betoon. Jäi arusaamatuks kuidas seal jalgpalli mängitakse. Kuna kunstmurul ei mängita, tuuakse jalgpalli tarbeks arvatavasti koormate viisi areenile mulda.

Maratoni-expo hitiks olid kompressiooni sokid, sukad, ümbrised. Tundub, et poolakad on need alles omale avastanud ja pakkumine vastab nõudlusele. Esindatud olid tuntud ja tundmatud firmad   erinavate kaubagruppidega. Hinnad meie poodidest ja muudel expodel nähtutest soodsamad.
Numbrite jagamine käis lihtsalt. Pidid teadma oma numbrit ja saidki stardimaterjalid oma numbri sektorist kätte. Kui number polnud meeles, said vaadata seina peal olnud stardiprotokollist.

Korraldajate kingikott sisaldas puuvillast särki, riidest punast nokatsit, 1ml Issey Miyake pihustiga parfüümi ja 5 erineva maitsega Hallsi köhakommi, mingeid tablette (vist liigestele) ja natuke reklaame.

Varssavi maratoni-expol puudusid teiste maratonide reklaamid-esindajad.
Õhtuhämaruses läksime Indrekuga linna pealt otsima söögikohta, et teha maratoni eelne pasta söömine. Olime käega juba löömas, kui leidsime väikese õdusa tänavakohviku. Menüüs meile meelepärased pastaroad, mille hinnad olid piiratud eelarvega Eesti maratonituristidele vägagi taskukohased. Kui Indrek oli tellinud toidu kõrvale ka joogi, sain teada mis on tänavuse Eesti „maratonihullude“ edetabeli juhi edu saladus. Maratoni stardi eelsel õhtul tuleb juua 0,5 liiter õlut ja oledki saanud järgmise päeva jooksuks kõik vajalikud toitained.

Öö möödus vähese unega. Tõusime 3,5 tundi enne starti. Hotelli hommikusöögiaeg meile ei sobinud. Proovisime hakkama saada oma toidupoolisega. Õnneks sai toas teha sooja vett, milles leotasime oma kiir-pakikaerahelbeid. Pudru kõrvale sai moosi ja joogiks tee.

Stardipaika asusime varakult teele. Varahommikune ilm oli jahe, kuid olime sellele vastava riietuse valinud. Ühistransport oli jooksjatele võistluspäeval tasuta. Trammiga saime uksest ukseni.

Staadioni ümbruses käis vilgas elu. Korraldajad seadsid valmis stardiala ja jooksjad suundusid staadionile, kuhu lasti ainult läbi värava numbri ettenäitamisel. Liikusime inimvoolus ümber staadioni kuni maa-aluse sissepääsuni. Näitasime uuesti numbrit ja saime staadioni siseruumidesse. Tegemist oli tribüünide all asuva siseparkla alaga. Seal asusid riietumistelgid, WC-d ja pakihoid.

Soovisin Indrekule edu jooksuks ja läksime kumbki tegema ettevalmistusi stardiks. Vahetusriided sai ilma järjekordadeta oma rinnanumbri alusel mugavalt ja kiirelt loovutada. WC järjekorras seistes vaatasin kaasvõistlejate rinnanumbreid kuhu oli trükitud osaleja eesnimi. Väikeste eranditega olid kõik need poolapärased. Välismaalasi stardis vähe.

Stardiala asus staadioni esisel magistraalil, suunaga Vislat ületavale sillale. Konkreetsed stardikoridorid puudusid. Olid sektorid eeldatavate lõpuaegadega, kuid võisid minna kuhu tahtsid. Puudusid stardikoridore ääristavad raudaiad. Olid vaid lindid.

Stardi hetk jäi segaseks. Ei pauku, vilet ega muud heli, mida oleks võinud tõlgendada stardi lähtena. Inimmass hakkas lihtsalt liikuma. Saime joosta-kõndida 100 meetrit, kui tekkis lühike seisak. Natuke ootamist ja jooks algas.

Stardiala oli suhteliselt lai ja nii sai joosta kohe algusest peale omas tempos. Kohe esimestel kilomeetritel läbisime Varssavi vanalinna, et edasi suunduda pikkadele-laiadele magistraalidele. Joogipunktid olid iga viie kilomeetri tagant. Söögi-joogivalik oli korralik. Jooksu sponsor Gatorade pakkus kolme erinevat värvi spordijooki, lisaks vesi ja söögiks banaanid, apelsinid.

Pealtvaatajaid oli pikal ringil hõredalt. Üksikutes punktides oli kogunenud suurem rahvahulk ja elati häälekalt jooksjatele kaasa.
Rajal võis kohata jooksmas ka eriskummalisi tegelasi. Eredalt jäid meelde paljasjalgne vanem mees, käes suur Poola lipp ja täisvarustuses kelner koos kandikuga, millel kaks veega täidetud klaasi!

Oma jooks oli algusest peale raske. Kaks nädalt tagasi olin Tartu rattamaratonil  ühel laskumisel kukkunud nii tõsiselt, et arvasin olevat murdnud jalaluu. Viimased 17 km läbisin enam-vähem ühe jalaga pedaalides. Lõpetades oli säärelihas ja põlv paistes. Õnneks siiski luumurdu polnud, vaid säärelihas ja põlv olid saanud tugeva matsu. Kahe nädala jooksul enne Varssavit käisin kolm korda jooksmist proovimas. Edaspidi joostes oli reielihas valus. Jooksin tagurpidi, siis valu polnud. Viimased  kilomeetrid olid rasked. Isegi kaugelt paistva staadioni (mille areenil oli finis) nägemine ei teinud olemist kergemaks. Ridamisi jooksjaid möödusid minust kui vooluta elektriautost.

Super elamuse pakkus finis. Sisenesime staadionile kangialusest ja viimased 200 meetrit läbisime 60000 inimest mahutava spordikompleksi areenil, mida ümbritsesid seinana kõrguvad tribüünid.

Lõpetades riputati kaela ilusa disainiga medal ja võeti paelte küljest ajavõtu kiip.
Vägev. Varssav vallutatud ja minu maratonide kollektsioonis uus liige.

Peale lõpetamist suunati jooksjad areenilt staadioni siseruumidesse, kus olime olnud ka enne starti. Lõpetanutele pakuti tasuta massaaži võimalust. Soovijatest oli moodustunud pikad järjekorrad. Loobusin sellest teenusest.

Vahetasin riided ja viskasin väsinud maratoonarite kõrvale pikali, et taastuda 3,5 tunnisest pingutusest. Soojas ja kuivas oli seda hea teha, kartmata külmetamist. Kahju, et teised maratonide korraldajad ei paku kosumiseks sellist võimalust.

Peagi kohtasin väsinud Indrekut, kes oma jooksuga väga rahule ei jäänud. Lootis paremat aega.
Toitlustamine oli kesine. Kohe peale lõpetamist pisteti pihku pudel veega. Siseruumides pakuti mingit tomati-riisi suppi, mis üldsegi ei maitsenud. Ja see oligi kõik!

Staadionilt hotelli sõites oli enesetunne vilets, pea uimane ja süda kergelt paha. Õnneks sain trammis istuma.
Hotellis oli voodi maratoonari parim sõber. Lühike puhkus taastas jõuvarud ja nii otsustasime Indrekuga kasutada tasuta transpordi võimalust ning minna linnaga tutvuma. Tegime tiiru Varssavi  vanalinnas, mis oli II maailmasõjas peaaegu täielikult purustatud ja nüüdseks ilusti taastatud.
Hommikul oli varajane tõusmine. Sõime-jõime ja lahkusime hotellist. 6.40 läks rong Varssavist Modlinisse. Sinna väikelinna on Ryanair teinud oma tugipunkti. Rongisõit kestab u.50 minutit ja kohe raudteejaamast lennujaama sõitev buss lisab veel ajaliselt 10 minutit.
Modlini lennujaam on alles sissetöötamisel ja lennuliiklus hõre. Selle „sissetöötamise“ nimel pakkuski Ryanair imehindadega pileteid, mida meiegi kasutasime.

Stockholmi (Skavsta) lennujaamas veetsime kolm igavat tundi, kuni pääsesime koduteele. Tallinn võttis meid vastu külma, kõleda ja vihmase sügisilmaga.

Minu reis lõppes Tallinnas. Indrek suundus bussijaama, et jätkata oma reisi edasi Pärnusse.
Kokkuvõttes jäin reisi, võistluse ja selle paketi odava maksumusega väga rahule.

Kindlasti soovitan järgnevatel aastatel võtta ette reis Varssavisse, et läbida sealne maraton. Suur pluss on reisi ja kohaliku elu odavus. Varakult tegutsedes ja kombineerides, on võimalik seal ära käia soodsamalt kui näiteks Helsingi või Stockholmi maratonil.
fotod: Ergo Meier ja Varssavi maraton.