Viivi-Anne Soots tuli laupäeval Soomes toimunud Nuuksio Classic Trail Marathonil naiste arvestuses teisele kohale.  Viivi-Anne tulemuseks raskel maastikurajal oli 4.17.05. Võrdluseks – 45 aastase jooksja maratonirekord on mullu Valencias joostud 3.06.36

Maratoni võitis kohalik jooksja Jaana Leivo, kelle ajaks märgiti 3.55.24.  Kolmandale kohale tulnud Julia Jacobssoni edestas Soots kuue minutiga.

„Rajal oli 3 veepunkti: 11, 26 ja 33 km, endal pidi olema kohustusliku varustusena kaasas esmaabiside, jooki 1 liiter, rajakaart ja laetud sisselülitatud mobiiltelefon sinna salvestatud esmaabi numbriga,“ kirjeldas Viivi-Anne Soots FB postituses Nuuksio võistlust.  „Seljakoti joogipauna läks 1 liiter vett ning lisaks algselt kaasapandud viiele geelile igaks juhuks veel 3 (stardis olid kõigil ju nii suured kotid!). Ahjaa, oma joogitops pidi ka olema kaasas, et joogipunktist juua saaks võtta -iseteenindus. Kõik geelid pidi oma rinnanumbriga märgistama ja metsast tagasi tooma, misjärel osalesid need loosiauhindade mängus. Öko-värk!“

„Rada – umbes 90% on pisiradadel,“ kirjeldas Viivi-Anne võistlustingimusi.  „Rajad on täis pidevaid juurikaid või siis kive, vahelduvalt soodega, mis seekord olid üsna märjad ja porised (osad võistlejad olevat ka vööni sisse kukkunud soos, endal õnnestus seda vältida). Umbes 4-5 km kokku oli vast ka kruusateed või mõnda natukene suuremat metsateed. Seega üsna ürgne ja tõeline maastikujooks. Tõuse ja laskumisi oli terve raja ulatuses, eriti raju oli 11-23 km ning 26-30 km vahe. Seejärel viimased 10 juba mõnusalt tasased ja imeilusas avakaljumetsas. Vahepeal pidi ka kaljudelt alla hüppama ning neljakäpuli ülesse minema. No ja sood-sood-sood!“

„Taktikaks olin valinud rahuliku alguse kuni 11km-ni, et sisse elada ja raja suurimad tõusud (ka slaalominõlv 11km-l) kenasti üle elada ning seejärel vaadata, kuidas kulgema hakkab,“ kirjeldas Viivi-Anne Treeningpartneri FB lehel oma taktikat. „Eesmärki ei olnud endale seadnud. Jooks kulges minu jaoks väga kergelt, võrreldes jooksuvõistluse pideva punases olekuga oli maastikul üles-alla joosta minu jaoks kerge. Samas jalad pidid olema nagu vedrud, pidevalt pidi keskenduma kuhu astuda ning iga samm oli eri pikkusega ja suunas-kõrguses.“

„Kuna maastikul pidevalt üles-alla kulgemine ei võimaldanud lihastel puhata, siis viimased 10 km oli tõeliselt noatera peal kõndimine krampide osas. Samas suutsin end ikkagi ühtlases liikumises hoida ja mitte käima jääda. Viimasel 10 km-l saigi pidevalt krampides ja grimassides meestest möödutud neile kaasa tundes ja neid edasi tulema innustades. Alates 35km-st hakkas endalgi juba raske, kuid olles piisavalt maratone jooksnud, oli lihtne ennast motiveerida ja endas sisemist jõudu leida, et lõpuni minna.“ 

Analoogilise võistluskogemuse otsijatel soovitab Marathon100 startida oktoobrikuisel Eesti Maastiku maratonil

Fotod: Treeningpartneri FB leht, võistluse korraldajad.  Viivi-Anne algse pikema postituse võistlusest leiad siit.