„Kui tulete finišisse, siis enne kui sisenete Lennusadama hoonesse, tõmmake lukk ilusti lõua alla kinni,“ tuletas Ironman Tallinna peakohtunik võistluseelsel infokoosolekul osavõtjatele meelde. See klausel on kirjas ka võistluse 48leheküljelises juhendis. „Osavõtja võidakse diskvalifitseerida, kui lukk pole joostes korralikult kinni või õlad kaetud.“ Misasja? Mis mõttes lukk peab olema kinni? Õlad kaetud? Kas tegemist on rahvaspordiürituse või Dubaiga? Kas kõik need triatleedid, kes ilma käisteta trikoos võistlevad, diskvalifitseeritakse?

Ei ole ühegi jooksuvõistluse stardialal kohanud silte „No nudity“ ehk eesti keeles „Mitte kui mingisugust, absoluutselt mingisugust alastiolekut, isegi, kui sul on kõik normi piires!!!“ Näha Helsingi olümpiastaadioni tribüünidel ilma püksata maratoonarit võistlusriietust selga panemas on sama tavaline, nagu vihm jaaniõhtul. Täiesti norm ju!

Kuid peale kahe nädala tagust Tallinna triatloni, kus ebaõnnestunud riietevaliku tõttu higine naba otsekui jõulumuna särgi all pärlendas, olin sunnitud triatloni dress code’i natuke tõsisemalt suhtuma. Ilmnes, et ka naba näitamine pole lühematel triatlonidel lubatud, isegi siis, kui oled olnud maailma kiireim alastimaratoonar. Ei tahtnud naba pärast spordivõistlustel disklahvi saada. Või õlgade pärast. Või pooleldi avatud tõmbluku pärast.

Õnneks pakkusid sõbrad Loona ja Oleg oma abikätt ja laenasid lühikeste käistega trikoo ehk proffide keeli trisuiti. Kostüümiproov tõi küll kõik keha kumerused varjamatult esile, kuid õnneks keha veel väga kumer pole. Olen jätkuvalt sellise pliiatsikujulise, mitte õuna, pirni või hoopiski arbuusilaadse kehaga.

Kuna nüüd tõmbasin selga spetsiaalse triatloniriietuse, olin sunnitud ka alla neelama mulluse lubaduse mitte välja näha nagu spetstõsine triatleet. Olen ju ikkagi tavaline rahvasportlane, kes kasutab treenides vaid oma lollust ja interneti tarkust. Milleks mulle spetsriietus? Aga näed sa, läheb vaja!

Niisiis. Ironman 70,3 Tallinn. Et asi oleks kõikidele selge, räägime, mis see nimi tähendab. Ironman on niisiis kaubamärk. Täpselt nagu Selver, Rimi või Balbiino. 70,3 on distantsi pikkus miilides. Kilomeetrites 113. 1,9 km ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu. Kõik väga praktilised oskused. Umbes nagu B-kategooria juhiload. Eesti keeles kasutatakse 70,3st rääkides sageli ka terminit „poolpikk Ironman“, kuid 113 kilomeetrine võistlusmaa minu arvates midagi poolpikka küll ei ole. Kuigi korraldatakse ka teiste nimedega sama pikki triatlone, siis Ironmani nimega kaasneb ikkagi suurem uhkeldamisõigus. Teed ära, oled raudpolt.

Need on päris kallid pildid.

Tegin minagi mullu esimest korda. Tahtsin ka raudpolt olla. Vaadata, kas saan vähese vaevaga hakkama. Sain. Ujudes püsisin samas tempos seliliujujatega. Rattaetapil olin tagantpoolt kolmas. Jooks läks nagu jooksjal ikka. Väga raske ei olnud. Tulemus 6 tundi ja 44 minutit andis mullu 815 lõpetaja seas 746 koha.

Selleaastaseid võistlusplaane tehes leidsin, et vähese treenimise strateegia töötas. Olin starti minnes küll unine ja närvis, kuid keha oli puhanud. Nagu poleks trenni teinud. Ei teinudki. Mullu kogunes ujumiskilomeetreid 25. Ratast sõitsin 130 km jagu. Jooksin ikka nagu tavaliselt.

Sel aastal tahtsin ujumise paremini selgeks saada. Igati eluks vajalik oskus ju. Ujusin katki ühed ujumispüksid ja ühe mütsi. Ujumistehnikat päris selgeks ei saanud, kuid halvemaks ka ei läinud. Vähemalt julgen näo vette panna ja vee all mulle puhuda. Käisin kolm korda nädalas Nõmme ujulas. Vältisin kellaaegu, mil ujulas oli vesiaeroobika või ujumisklubi trenn. Piinlik on ju ainult siis, kui keegi sind näeb. Ikka nähti. Ja tuldi õpetama. Õnneks. Sain natuke targemaks. Ujumiskilomeetreid kogunes sadakond, mis andis kindluse, et Harku järve ma enam ära ei upu.

Rattaga sõit mulle jätkuvalt ei meeldi. Selleks ei ole lihtsalt aega. Otsustasin, et rattas peab edasiminek toimuma rattakingade arvelt. Mullu sõitsin 90 km jooksutossuga. Ei olnud hea idee. Sügisel ostsin rattakingad ja panin need enne pühapäevast võistlust ka mõned korrad jalga. Rattakilomeetreid kogunes poole aastaga 353. Pikim distants oli 65 km. Sättisin sadulat ja pumpasin kummi. Pidi samuti paar vatti juurde andma. Trisuit loomulikult ka!

Enne Ironmani tegin ära ka tavapäraseks saanud rutiini ehk rattaga kukkumise. Mullu põrutasin suure kiirusega diagonaali üle märja kõnniteeääre. Põlv oli katki. Peopesad verised. Päev enne võistlust. Tänavu sain kukkumisega hakkama õnneks juba nädal enne võistlust. Kodutänava ristmikul hakkas fooris vilkuma punane. Selline poolpunane, mis autoga sõites ei häiri. Rattatee sai kodulinnale iseloomulikult samuti ootamatult otsa. Ristmikule lähenev postiveo auto tundis aga liikluseeskirju minust paremini. Pidurdasin ootamatult, mõlemad jalad rattakingadega-klippidega pedaalide küljes ja sain aru, et gravitatsioon pole kliima soojenedes kuhugi kadunud. Kukkusin täie rattaga, jalad pedaalide küljes külili. Sel korral sai veriseks ainult põlv ja kaks päeva hiljem sai juba ilma valuta magada.

Enne võistlust magasin harjumatult hästi. Olin seda juba aasta otsa harjutanud. Närvi polnud ollagi. Rattaparklassegi jõudsin siis, kui suurem osa proffe oli sealt juba lahkunud. Pumbamees pani tagumisse rehvi poole rohkem õhku sisse ja olingi valmis.

Starti minnes oleks raja äärde tulnud sõbrad-tuttavad äärepealt märkamata jäänud. Oli juba kiire. Ei jõudnud enam soojendusujumistki teha. Lasin duši all natuke külma vett kalipso vahele ja kõndisingi starti. Valisin eelviimase (40-50 minuti ujujad) stardikoridori! Julge hundi rind on rasvane! Alla 50 minuti peaks 1,9 km ikka ära ujuma. Vaatasin ühelt jalalt teisele tammuvaid närvilisi konkurente ja ajasin käojaani Harku järve hoovustest ja kõrgetest lainetest. Psühholoogiline survestamine on vähemalt pool võitu!

Ujumine oli tore! Kogu aeg oli keegi sinu kõrval. Nagu mingi seltskonnaüritus. Enamasti olid need teised võistlejad. Vahel ka vetelpääste. Lükkas mind korra aeruga, kui ma rajalt eksima kippusin. Kas sa saad oma rajale tagasi! Korra ujus üks kaasvõistleja minu alt läbi. Ilmus järsku minu ees oma punase ujumismütsiga välja. Oli neidki, kes oleks läbi minu ujunud. Eriti palju oli selliseid pöördekohti markeerivate suurte poide juures. Sain lööke nii jalgade kui kätega. Ei hakanud vastu lööma, kõhna nagu ma olen. Korra oli oht ka poi alla jääda: poile lähemalt ujudes on distants ju kõige lühem, kuid pääsesin poi-õnnetusest. Õnneks.

Pool tundi hiljem startinud tiimide ujujad jõudsin mulle järgi alles distantsi viimasel kolmandikul.

Veest väljusin kui aega oli kulunud 49 minutit ja 39 sekundit. Olin edestanud enam kui sadat triatleeti! Whoop-whoop! Mullusega võrreldes tuli ajavõitu pea kuus minutit!

Täiesti ootamatult ei olnudki ma esimeses vahetusalas üksi. Peale minu ja kohtunike oli meid seal veel paarkümmend. Õnneks olid ka korraldajad meie peale mõelnud ja toonud pikad pingid vahetusalasse. Sai rahulikult istuda ja kalipsot maha kiskuda. Kuna olin seda tegevust paar korda harjutanud, koorus ka kalipso maha vaid minutiga. Täiesti ilma libesti või beebiõlita. 50aastase mehena pidin vahetusalas ka pissima. Üsna keeruline tegevus, kui trisuiti tõmblukk ulatub napilt nabani. Ei saanud pükse allapoole ka kiskuda, kuna alasti ei tohi ju olla. Pidin kuidagi kaarega pissima. Sinna need sekundid kaovad nüüd!

Söömisest ei suutnud ka kahjuks loobuda. Varem või hiljem läheb ju kõht ikka tühjaks, parem siis süüa juba rohkem ja varem. Pigistasin energiageeli sisse ja loputasin spordijoogiga alla. Kokku kulus vahetusalas 6 minutit ja 4 sekundit. Aega läks natuke rohkem, kui olin plaaninud, kuid mullusega võrreldes siiski 4 minutit vähem ning vähemalt kõht oli täis.

Ironmani jooksurajal. Foto autor: Eva-Maria Vaher.

Mullu rattarajale minnes oli tunne, et tegemist on eraldistardist võistlusega. Olin ihuüksi. Mina ja ratas. Vanamees ja kala. Tommy ja Jerry. Kõik teised olid kuhugi kadunud. Ent nüüd kogesin juba teist korda, et ma ei olegi ainus võistleja. Nii tore on näha ka teisi rattureid! Kahjuks olid kaks neist viieteistkümnendal kilomeetril asfaldil siruli. Ei olnud ilus pilt. Seejärel tekitas küll trotsi, kui sinust mindi mööda nii vasakult (mis on täiesti OK) kui paremalt ehk peaaegu teepeenral sõites. Pressiti mööda nagu oleks kõht lahti. Õnneks oli selliseid sõitjaid vaid paar-kolm.

Rattasõit oli talutav kuni 70nda kilomeetrini. Oleks pidanud ikka rohkem trenni tegema. Seejärel oli iga kilomeeter nagu Harry Hole oleks ristatud Anna Kareninaga. Raske oli aru saada, kas tegemist oli mõrva või enesetapuga, kuid jalad olid täiesti surnud. Kõik see energia, mis ma geelidega sisse olin pigistanud, oli otsekui tupikusse kinni jäänud.

Ratta peal veetsin lõpuks 3 tundi ja 17 minutit. Mullusega võrreldes tuli võitu 26 minutit. Suure osa ajalisest võidust andis see, et ma allamäge sõites ei pidurdanud. Vetsupeatust samuti ei teinud. Ega söögipeatust. Häbi tunnistada, kuid teeninduspunktides olevate vabatahtlikega ka ei vestelnud. Ega mehaanikutega. Kiirem sõit pole üldsegi nii lõbus.

Teine vahetusala on ilmselgelt minu parim ala. Ratas ära anda, kiiver peast, rattakingad jalast, tossud jalga, müts pähe. Läks alla kolme minuti. Mullusest viis minutit kiiremini. Seda ala võiks veel proovida. Kasvõi homme.

Jooks! Lõpuks ometi! Kahjuks oli juba esimesel kilomeetril tunda, et olin ratast 20+ minutit kiiremini sõitnud. Uhh! Raske ju! Pea oli ka täiesti soe. Kas ma nüüd pöörasin ikka õieti? Huh, kui palav! Õnneks tuli kohe joogipunkt, tops vett pähe ja teine krae vahele tegid pildi klaarimaks ja tunde paremaks.

Aga jooksurada! Kes krt sellise jooksuraja välja mõtles? Tundus, et eesmärk oli mahutada 10 km võimalikult väikesele maalapile ja teha seda nii, et võimalikult palju sellest oleks vanalinnas ja munakividel. Kogu aeg oli tunne, et nüüd oled eksinud. Kuidas ma jälle siin olen? Ah soo, nüüd olen lihtsalt teisel pool teed! Pidevalt oli force majeure või deja vu. Vahepeal oli lihtsalt raske.

Emotsioone kõrvale jättes sujus jooks muidugi kolmest alast kõige paremini. Ei tea, kas see tuleb sellest, et 80% treeningutest on jooksutrennid? Ent kui ma sellele veel 80% rattatreeninguid otsa paneks, siis tähendaks see ju 160%?! No-no!

Ajavõtumatid fikseerisid poolmaratoni ajaks 1.41. Eesmärgist jäi minuti jagu puudu, kuid mullusega võrreldes tuli siiski 7 minutit ajavõitu.

Finiš! Need 10 sekundit punasel vaibal tulede vilkudes on küll ägedad. Otsekui Frankfurdi maraton. Ainult triatlon. Õnneks polnud ka munakive ja jooksma pidi enamvähem otse.

Lõpp! Tulemus 5.57 oli mullusest 47 minutit parem. Täiesti OK. 582. koht 919 lõpetaja seas. Kuna rajal oli ka mitmeid katmata õlgadega võistlejaid, siis ma ilmselt tõusen veel protokollis mõne koha võrra.

Natuke numbreid Ironman 70,3 Tallinna võistluselt.

Kahjuks peab küll tõdema, et mullusega võrreldes samaväärset emotsioonidetulva enam pole. Pole vikerkaarevärve ja lillasid elevante. Pole pisaraid. Persse, valuski ei ole. Ainult nälg on. 4000 kilokalorit jäid ju rajale. Kahman toidulaualt nii head kui paremat ja sean sammud kodu poole.

Õnneks ma tean, mida on vaja teha, et järgmine aasta jälle pisara silma saaks. Lilladest elevantidest ja valust rääkimata.