Kätte on jõudnud 20. veebruar – Tartu Maratoni päev. Sel ajal kui parem osa Eesti rahvast oma suuskade kallal kohmitseb peab minusugune leppima vaid keppide kohendamisega. Suuskadega on mul lood pahasti ja nii saan ma tänasest suurpäevast osa omil jalul mööda maantee äärt kulgedes. Aga seda rangelt võistlusprotokolli kohaselt – tsiteerin: „Löö kaasa suusatades, rattaga sõites, joostes/kõndides või rullsuuskadel!“. Just nii ma teengi. Vast leian tee peal midagi, mida „kaasa lüüa“.

Suts peale kaheksat hommikul, veel hämaras, asun teele. Asfalt, sinder, on musta jääga kaetud. Noh, liikuda ju saab keegi ju peab selles ebamugavuses süüdi olema! Lapsedki teavad, et Ilmataati pole olemas, seega saab süüdlane olla vaid Valitsus. Omaette pomisedes ja kirudes kulgen Kambja poole.

Otepää maanteega ristudes olen sunnitud tükk aega ootama. Autoderivi. No küllap need ongi täisvarustuses lustima sõitjad. Minusugused peavad siin nende pärast passima. Kus on jälle Valitsuse silmad!

Aga varsti ma rahunen. Tunnike saab täis, kell käe peal väriseb ja käsutab „Söö“. Teatavasti „mees on lihtne masin mis töötab vorstiga“ ja nii ma esimese vorstipulga suhu pistangi. Rüüpan joogipõiest vett peale ja pistan huuliku otsa külmumise vältimiseks rinnataskusse. See on mu enda välja mõeldud kaval nipp huuliku jäätumise vältimiseks.

12 km – teised jõuavad Matu punkti aga minul on just käsil üks vastikutest lagedatest maanteelõikudest, kus tuul parasjagu puhub. Tõmban kapuutsi pähe ja rühin edasi. Vaated pole hetkel just ülevad, piitsutab lörtsiga. Õnneks tagant. Tagasituleku peale ei taha mõeldagi.

17 kilomeetril „mäefiniš“– parasjagu on mulgi mõned künkad ületada - ja salapärane sõna „Ramudden“. See sõna peab midagi tähendama, ega ta kaardile ilma asjata kirjutatud pole – ju ta midagi „sim-salabim’i“ ja „abrakadabra“ taolist on, mida lausudes midagi põnevat juhtub. Pomisen seda endamisi mitu korda. Pissihäda tuleb peale. Et seda siis tähendaski. Noh, ennast kergendada pole ju keelatud. Vaatame, mida põnevat veel Tartu Maratoni rada toob.

23 kilomeetril on kaardil märge „Ande TP“. Mis asi võiks küll olla Ande? Midagi antakse? TP tähendust tean ma hästi juba ülikooli ajast – see on lühend Tööstuse Planeerimisest ja see on just see eriala, mille ma omal ajal lõpetasin. Minul, viruaaljooksjal, on just pikk tõus seljataha jäänud ja parasjagu mööduvad kaks jalgratturit, kes sõbralikult lehvitavad. Jess, kõik ei olegi suusatamas, ma pole üksi!

32 kilomeetril on märksõna „Kuutse“. Mina olen just teinud tagasipöörde ja vaatan parasjagu tõtt ühe huvitava arhitektuuri-imega Unikülas. Selleks on kärtsuvärviliseks maalitud talukompleks. Veel aasta tagasi oli see sirelililla, nüüd on ülemine osa kaunilt vanaroosa-ookrikarva. Aga seinad on potisinised ja ühe kõrvalhoone sein briljantroheline. Jeerum, milline maitse! Puhas kaasaegne kunst!

Hetk hiljem, pöörates taas Vooremäe poole lööb üle lageda puhuv vinge tuul mulle lörtsi otse näkku. Seisatan hetkeks ja õngitsen seljakotist just selleks puhuks kaasa võetud nokaga peapaela, mille kapuutsile sikutan. Kui pilk jalge ees hoida, siis varjab täpselt näo ära. Vahetan ka kindad kuivade vastu, sest jope varrukatelt nõrguv vesi on need läbi leotanud ja käed külmetavad. Ja jälle edasi!

39. kilomeetril on „Peebu TP“. Mina olen parasjagu taas keset lagedat, tuul ulub ja tunne kisub seest hõredaks. Kolm kilomeetrit hiljem – maraton on just täis tiksunud – seisan hetkeks. Söön ära viimase vorstipulga, siis ühe müslibatooni ja imen peale koolamaitselise geeli. Huh, hakkab parem. Jooksen/kõnnin reipalt reglemendi kohaselt edasi.

46 kilomeeter ja „Palu TP“. Ma tõesti palun, et see jama rutem lõpeks, sest mina olen hetkel Põlva maanteel, autosid tuleb ridamisi ja kõik pritsivad mu peale sedasama vastikut lörtsi. Ega ma autodele pahane pole, teelõik on selline. Küll aga Valitsusele, kes jälle oma suutmatust üles näidanud on. Õnneks pöörangi varsti ära, Kambja poole, siin on autosid vähem.

53 km. „Hellenurme TP“. Nimest hoolimata see koht mind ei hellita, sest just siin juhtub lühikese aja vältel kolm vastikut asja. Telefon piiksatab, andes märku, et aku on tühi. Vastu tulev auto pritsib mu üle ja kõrvale astudes satub üks jalg otse poriloiku ja liguneb läbi. Rinnataskust telefoni ja akupanka õngitsedes avastan, et see on läbimärg. Minu kaval nipp huulikuga on kõrvaltoimena nõrutanud taskusse hulga vett. Kuna jope on „100% veekindel“ siis on taskupõhjas loik, milles hulbib mu akupank. Õnneks olin ta veekindlalt kilekotti mässinud. Panen telefoni laadima, mässin ta koos akupanagaga kilekotti ja pistan loiku tagasi. Kindaid kätte tõmbama asudes avastan, et üks on kukkunud maha ja hulbib kenasti allavoolu. Käed-jalad-püksid on näidanud üles hämmastavat solidaarsust ja otsustanud koos märjaks saada. Aitab ainult reibas liikumine – 10 km veeljäänud – ja küll nad ära kuivavad.

Just siis paistab ka pisut päikest ja hetkeks läheb kõik helgeks. Teed pole enam libedad, vihma ei saja. Ehk on Valitsus koristamas käinud? Ei. Pigem on Ilmataat ikkagi olemas ja naeratas hetkeks mulle. Kena temast.

5 km enne lõppu (mis siin TP-d pole, ah?) helistan koju ja palun sauna küdema panna. Just kodu sissesõidu ees saab täis 63 km, aga mina teen veel 300 meetrise jonksu otsa. Suusatajatele ei pruugi see ju midagi tähendada aga jooksurahvas teab, et õige distants on „maraton-ja-veel-pool-otsa“ ehk siis 63,3 km.

Järgnevat võite ise ette kujutada – soe tuba ja kuum saun. Korralik kõhutäis sooja süüa ja vesiklosett. Tsivilisatsiooni parimad leiutised on mu päralt. Isegi mu kell teatab mulle pärast pooletunnist mõtlemist, et ma ületasin oma tänase päeva plaani 10 korda! Ise ta neid plaane teeb ja arvet peab aga ju ta ei eksi.

Aga armas lugeja – veel on lund ja rajad ootavad. Selle asemel, et ennast maantee ääres kiusata on võimalik teha pere ja sõpradega mõnus ja vaadeteküllane retk Otepäält Elvasse. Õigel Tartu Maratoni rajal. Medali, numbrimärgi ja diplomi saab posti teel meenutamaks kaunist päeva kogu ülejäänud elu vältel.

Mart Einasto

PS Lõpetuseks ei saa ma jätta kahjurõõmsalt nentimata - said nüüd, Pullerits! Kes ei tea, sellele olgu öeldud, et ajakirjanik Pulleritsul on kombeks pärast iga Tartu maratoni kelkida, kelle ta „kotti on pannud“, „ära teinud“, „pähe teinud“ ja mis kõik veel. Lisaks veel kapaga manamist nende kohta, keda ta nime pidi ei tunne. Ja selle kõigega ei pääse ta isegi mitte saja esimese sekka! Aga mina olen oma klassi võitja! Juba teist aastat, suutsin oma austusväärset esikohta (loodetavasti) kaitsta. Ehkki minu saavutusest ei tehta pressiteadet ja ei anta erimedalit, olen ma ometi Internetis just nii kirjas. Mis sest et ainuke – tingimused on kõigile võrdsed ja varakult teada antud.

Fotod: Adam Illingworth