Kui kaugel on Eesti Ameerikast? Sõltub kust mõõta, kuid nt Tallinnast New Yorki tuleb täpselt 6643,96 kilomeetrit.  Ent Tartust Los Angelesi on juba 9228 kilomeetrit.

Aga kaugel on Eesti jooksuvaldkond USA omast? New Yorki maratoni sarnaseid jookse siinmail ilmselt kunagi ei toimu – pole lihtsalt nii palju inimesi.  Ja kuhu sa 40 000 inimest sama-aegselt jooksma panekski?  Kuigi uus Koseni ehitatav kiirtee kõikide oma sildade ja akveduktidega pakub maratoni korraldamiseks ahvatleva võimaluse. Tallinnast Koseni ju enamvähem täpselt maratoni jagu kilomeetreid ning inimesi ja autosid, mis seda maanteed eesmärgipäraselt kasutaks, jääb ju Eestis kogu aeg vähemaks.

Ameerikas eksisteerib organisatsioon nimega Running USA, kes tegeleb sealse jooksuvaldkonna arendamise ja uurimisega ning nemad on nüüd saanud valmis mullust jooksuaastat kokkuvõtva uuringu.  Viskame sellele kiire pilgu meiegi, et näha kui pikk maa siis eraldab siinset jooksuvaldkonda Ameerika omast.

Tolle uuringu andmetel oli USAs mullu 40 miljonit jooksjat. USA rahvaarv oli samal ajal ca 313 miljonit inimest ehk siis keskmiselt võis jooksjaks pidada iga kaheksandat ameeriklast.  Tuues sama numbri Eestisse – kui siin tegeleks jooksmisega iga kaheksas ugri, siis oleks meid kokku 170 tuhat tükki! Pole paha!  Kõrvalmärkusena tuleb muidugi öelda, et antud uuringus loeti jooksjaks kõik, kes jooksid aastas vähemalt 6 korda ehk siis korra iga kahe kuu tagant . . .

Kõikidest jooksjatest keskmiselt iga neljas tegeles jooksmisega suurema regulaarsusega – 2 korda nädalas jooksjaid oli USAs 9,2 miljonit. Ehk kui Eestis oleks regulaarseid jooksjaid samapalju, siis oleks sama number siin umbes 40 000.  Täiesti saavutatav number ju!

Omamoodi veider on see, et USA jooksuvõistlustel osalenud inimeste arv oli suurem regulaarsete jooksjate hulgast – sealsetel jooksuvõistlustel osales 15,5 miljonit inimest.  Kuna see arv sisaldab kõiki USAs toimunud jooksuvõistlustel oma nime protokolli kirja saanud inimesi, sealhulgas välismaalasi, siis on see täiesti arusaadav.  Samuti – kui sa jooksid USAs rohkem kui korra, siis on oled sa ka nende miljonite seas kirjas rohkem kui korra ehk kokku pole loetud mitte erinevad jooksjad vaid jooksjate tulemused.

Ent teisipidi – jooksuvõistlusel osalemiseks ei pea ju alati regulaarselt treenima. Viis kilomeetrit peaks suutma läbida igaüks ilma eelneva jooksutreeninguta.  Ja samuti on mitmed uued jooksuvõistlused nendest osa võtma ahvatlenud ka neid inimesi, kellele tavaline asfaldi tuimas tempos mõõtmine mõnu ei paku.

Nimelt on üheks kõige kiiremini kasvavaks jooksuvõistluste tüübiks USAs erinevat sorti mudas jooksud ning sellised võistlused, kus peamiseks osaks võistlusest on erinevate takistuste, olgu selleks siis tuli, jääkülm vesi või lihtsalt elektrikarjus või okastraat, ületamine.  Samuti on viimaste aastate trendiks nn. Värvijooksud ehk Color Run.  Marathon100 ootab pikisilmi, et Kõva Mehe Jooksu kõrvale tekiks ka mõni Värvijooks, millest saaks osa võtta ka need, kes ei ole nii kõvad mehed ja võib olla ka mõni naine. 

Värvijooksu idee on iseenesest lihtne – osalejatele antakse (loomulikult osavõtutasu eest) valged T-särgid ja nad läbivad tavaliselt 5km pikkuse distantsi, kus neid siis pritsitakse erinevate värvidega (mis loomulikult ei jäta jooksjatele ega nende riietusele püsivat jälge).  Vahel antakse ka osalejatele värvipritsid kätte ehk sellisest lõbust on kõigil võimalik osa saada.  Ajavõtmine (ja eelnevalt jooksutreeningutel osalemine) on sellistel võistlustel ilmselt teisejärguline.  

Foto: thecolorrun.com

Running USA hinnagul osales mullu sellistel muda-takistus-värvijooksudel enam kui kaks miljonit inimest ja paljud neist olid just sellised tüübid, keda tavaliselt jooksuvõistlusel ei näe.  Ja arusaadav ju ka – proovi sa näiteks Tiidrek Nurmet värviga pritsida, ta jookseb su eest ju lihtsalt ära! Aga lähed ja jooksed oma naabrimehega või sõbraga sellisel jooksul ning pritsid suurima heameelega kollast või punast värvi talle särgi peale!

Maratoonarile harjumatult oli USA kõige populaarsem jooksudistants mullu 5km, millele järgnes üllatuslikult poolmaraton.  Siinmail oled harjunud nägema suuri masse 10km distantsil jooksmas ent sellest poole lühemaid jookse nagu ka poolmaratone korraldatakse eraldi jooksuvõistlustena veel vähe. 

Ainukeseks jooksudistantsiks, millel mullu osalejate arv vähenes, oli maraton.  Ent ka siin oli põhjus imelihtne – novembrikuu sitt ilm New Yorgis, mis tingis ka sealse suurmaratoni ärajätmise.  Kui loodus poleks jooksjatele kaikaid kodarasse hakanud loopima, oleks ka 42,2 km distantsil osalejate arv ilusti ülesmäge roninud.

Kõik need numbrid võimaldavad Running USA-l rääkida Teisest Jooksubuumist – jooksjate arv on kasvanud üheksakümnendate keskpaigast saati ning kõiksugu majanduskriisid on sellest suure kaarega mööda käinud.  Ja mida siis peetakse jooksubuumi peamisteks põhjusteks – treeningkavade ja programmide kättesaadavus; perekesksete kohalike ürituste korraldamine, kus võistlusel saavad osaleda nii suured kui väikesed; uute ja teistsuguste jooksuvõistluste korraldamine; naisjooksjate arvu kiire kasv; tehnoloogia, veebi ja sotsiaalmeedia areng ning võistluste korraldustaseme tõus.

Ja kuna eestlastel meeldib ennast teistega võrrelda, siis toome siin ära ka populaarsemate distantside keskmised lõpuajad USA võistlustelt (allikas: http://www.runningusa.org):

Võrdluseks – Eestis olid pikemate distantside keskmised lõpuajad mullu:
21,1km – mehed 1:49:17, naised 2:04:42
42,2km – mehed 3:58:14, naised 4:21:07.

Ehk siis keskmine Eesti maratoonar on lombitagusest paarkümmend minutit kiirem. Mis tähendab tegelikult ka seda, et siinsel jooksumaastikul on veel palju kasvuruumi.