Märtsi lõpus toimus meie “Eesmärgiks Tallinna maraton 2023” grupi esimene ühistreening. Treeneriks oli Kaupo ja treening toimus Lasnamäe kergejõustikuhallis. Trenni teemaks oli jooksutehnika. Mina, kes ma olen täielik algaja ja senimaani oma tarkusega iseennast treeninud ning ühestki jooksutehnilisest elemendist ei ole ma vaat et kunagi kuulnudki, seisin seal vahepeal küll nagu soolasammas, tundsin end nagu elevant portselanipoes, vaatamata sellele, et ma olin suures, väga suures hallis, kus oli ruumi ja õhku ja avarust.

Mulle tuli meelde, miks ma põhikoolis keka tunde vihkasin. Sisendasin endale, et ära hakka nutma, et pärast vetsus võid nutta kui tahad. Püüdsin minna seda teed, et fake it till you make it. Etteruttavalt ütlen ära, et nutma ma ei hakanud, ei trenni ajal ega pärast ka vetsus. 

Esimest korda kohtusin oma treeneriga veebruari keskpaigas. Leppisime kokku, et hakkan käima tema ühistreeningutes. Arvake ära, mitu korda ma sinna jõudnud olen? Täpselt, mitte ühtegi. Treener saatis mulle ka treeningkava. Selle järgmine on osutunud väljakutseks, aga olen suutnud peaaegu et kõik ettenähtud trennid ära teha. Ainuke, mis raskusi on valmistanud, on olnud lühend ÜKE, lahtikirjutatult üldkehaline ettevalmistus (kusjuures selle sõnaga on nii, et esmane pikk selgitus, mis üle huulte tahab tulla, on miskipärast ühiskondlikult kasulik töö…).

Treeneri vältimisega on ka üks lugu. 
Kui treener mulle mingi aeg tagasi ühel päeval helistas ja ma vastu võtta ei saanud, helistas ta mulle järgmisel päeval uuesti. Taaskord ei saanud ma töökohustuste tõttu vastata ja hiljem helistamine ununes. Kolmandal päeval, kui ta mulle uuesti helistas, ei julgenud ma enam vastata. Neljandal päeval ta ei helistanud ja mina talle ka mitte. Viiendal päeval olin tööl, läksin sööma ja seal ta oligi. Mu esimene mõte oli, et nüüd ta tuli mind otsima, et mida ma teen ja et mis mul viga on, et ma teda väldin.

Kui julgustuseks kõhu kanamaksa täis olin söönud, läksin temaga rääkima, alustasin oma vestlust nii nagu Agu Sihvka seda tegi - et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et…

Loo moraal: ära väldi, sest kui sa seda teed, satud sa selle olukorra või sündmusega ootamatult vastamisi ja kuidas siis sellega hakkama saada, eks? Võta vastutus oma tegemiste ja tegematajätmiste eest!

Jah, mul on treeningkava, mida ma järginud ei ole ja treener, keda ma vältinud olen. Olen end välja vabandanud sellega, et palju tegemist on, kiire on, väsimus on, jõudu ei ole, tahet ei ole, ilm on halb, lapsega on vaja tegeleda, mees tahab tähelepanu, ja vanaema ja kass, mis sest, et kassi mul ei olegi. Tegelikult ma ju tean, et selle ei viitsi-nõiaringi katkestamiseks tuleb just õue minna ja lasta värskel õhul oma kehasse voolata.

Projekti raames käisin Tallinnas Spordimeditsiini keskuses koormustestil. Kõik läks peaaegu hästi. Kohtumise lõpus ütles spordiarst mulle, et masin tuvastas mõned südame vahelöögid. Et trenni võin ma teha, aga ärgu ma pulssi üle 170 lasku, senikaua kui ma kardioloogi juures ära pole käinud. Mina, kergelt terviseärev nagu ma olen, hakkasin kohe guugeldama ja arvake ära, kui kaua läks aega, kui sain dr Googlelt teada, et varsti on minuga kõik?

Naljaga pooleks võin öelda, et ma olin täiesti terve inimene, senikaua kui ma arsti juurde läksin. Aga tõesti, selleks, et Eesti naise perearstikeskus ei ole kiirabiauto, on hea, et minu perearst pidas teemat oluliseks, et seda edasi uurida. 

Mida need vana- ja muud õpetussõnad elu ja tegemiste kohta ütlevadki? Tasa sõuad, kaugele jõuad; alguses ei saa vedama, pärast pidama; tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus ja nii edasi.

Jah, ma olen täis usku ja lootust, et siit saab ainult paremaks minna. Aprill, bring it on!

Fotod: Mallor Malmre.

Triinu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner Einar Kaigase juhendamisel.