Võtame aasta kokku ehk: paremini ei uju, kuid halvemini ka mitte
Aasta viimane päev on kokkuvõtete aeg ning kuigi saatan peitub detailides, mis kokkuvõtetes sageli varju jäävad, teen seda minagi. Enne uude aastasse astumist, tuleb ju vanaga sotid klaariks saada.Tore on seda tehes ka mõelda, et me kogemustest midagi õpime.
Allakirjutanu peamine liikumisalane eesmärk aastaks 2021 oli terve püsida. Siinkohal ma ei mõtle kõiksugu vastikuid haigusi, vaid vigastusi, mis meid ikka aeg-ajalt kummitavas käivad. Kokkuvõtteid on ju tore teha, kui kõik korras on, kuid kirjutada sellest, et ei saanud plantaarfastsiidi tõttu kolm kuud ühtegi kilomeetrit joosta, ei ole pooltki nii tore.
Kuivõrd 99% minu vigastustest on tekkinud ülekoormuse ehk lolluse mõjul seadsin eesmärgiks piirata jooksumahte. Olla targem. Jooksudieet. Ei saa anda naudingutele järgi, kuna muidu ei jää varsti midagi nautimisväärset alles.
Jooksutreeninguid tuli aasta peale kokku 171 ehk teisisõnu jooksin vähem, kui pooltel päevadel. Öösel ka ei jooksnud. Öösel magasin.
Kõige mahukam treeningnädal oli 53 km ning aasta peale kokku tuli 2016 jooksukilomeetrit. Ei ole üldsegi palju, kuid eks mul on varasematest aastatest ka 26 000 kilomeetrit all.
Jooksu vahele mahtus mõnusalt palju käimist, eesmärgipäraseid kõnniotsi tuli 402 kilomeetri jagu.
Kas ma jooksukilometraaži 15-20% võrra kärpides ka vigastustest hoiduda suutsin? Jah, suutsin. Ptüi-ptüi-ptüi. Korra andis tallavõlv märku, korra tekkis probleem reieluu pealsega ehk kohaga kus jalg tagumikuga kohtub, korra teatas põlv, et midagi on valesti, kuid nendest seemnetest ei kasvanud vigastusi. Koormus kohe alla, käik füsioterapeudi juurde ning nädalaga oli asi korras.
Teine eesmärk oli elus korra veel maraton alla 3.30 läbida. See oli selline tore-oleks-eesmärk. Mitte nui-neljaks-eesmärk.
Aasta algas virtuaaljooksude ja edasilükkamiste tähe all. Esimene päris võistlus oli 22.05 Ultima Thule maraton, mis mõningate rajaseikluste järel lõppes ajaga 3.36.39. Olin seitsme minuti kaugusel oma 2016.a. püstitatud isiklikust rekordist, mis andis lootust. Juuni alguses järgnes kuumal suvepäeval kaua oodatud Janeki maraton ning mõni nädal hiljem veelgi kuumem Pärnumaa võidupüha maraton.
Juulis-augustis võtsin osa mitmetest lühematest jooksuvõistlustest, teenisin Hiiumaa tunnijooksul elu esimese rahalise võidupreemia (50 eurot!) ning nautisin järvejookse. Viimane testjooks enne septembrikuist Tallinna maratoni oli Skechers suvejooksu virtuaaljooks, kus poolmaratoni lõpujoonel näitas kell 1.37.16. See tulemus jäi pooliku isiklikust küll kahe minuti kaugusele, kuid maratoni isiklikud joostakse ju ikka distantsi teises pooles. . .
Septembrikuine Tallinna maraton toimus! Läbi aegade kõige laugemal rajal. Praktiliselt olematu tuulega. Jooksusõprade ergutuse saatel. Kõik trumbid olid kätte jagatud, tuli need ainult õiges järjekorras lauale asetada. Suutsin! 3.27.20 oli minu uus isiklik, nii tore on joosta 49aastaselt mõnel distantsil ka isiklikke!
Kaks nädalat hiljem proovisin Berliinis veel kord oma kiirust, kuid jalad olid tühjad ja tulemuseks jäi sel korral 3.32.42.
2021.a. ägedamad spordielamused olid täiesti planeerimatult ette võetud kaks triatloni. Elu esimesel, Otepää triatlonil (1,5 km ujumist, 40 km ratast, 10 km jooksu) ei uppunudki Pühajärve ja elu teisel, Ironman Tallinnal (1,9 km ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu) sain sinasõbraks kummiülikonnaga.
Nendeks kaheks võistluseks valmistudes käisin mõned korrad ka rattaga sõitmas. Umbes 120 km jagu, kokku kogunes aastaga rattakilomeetreid 289. Nüüdseks olen rattakingad ostnud ja kevadel plaanin neid mõne korra ka kasutada.
Sügisel võtsin eesmärgiks paremini ujuma õppida. Pea püsib nüüdseks vee all, keha veepinnal ja olen suutnud juba ühe ujumismütsi katki ujuda. 31. detsembriks on ujumiskilomeetreid kogunenud 111. Personaaltreenerit mul ei ole, mistõttu aeg-ajalt tundub, et tagasiminek on suurem, kui sellele järgnev edasiminek. Lohutan ennast sellega, et ju viivad minu kiiruse alla pöörded basseini otstes, võib olla peaksin ära raseerima ka oma jalad. Saaks samuti sekundi-paar võitu.
2021.a. tervikuna kogunes 354 treeningut, millest siis jooksu oli umbes pool.
Jooksuvõistlusi tuli 51, millest 11 maratoni ja 26 poolmaratoni. Ajale iseloomulikult olid paljud nendest virtuaalvõistlused, kuid need andsid talvisel ajal liikumiseks palju motivatsiooni ning sundisid kiiremini liigutama.
Treeningute käigus kulutasin ära 201 620 kilokalorit, mis on võrdne umbes 110 250 grammise paki võiga.
Järgmisel aastal ootavad ees juba maailmameistrivõistlused. Veteranidele, loomulikult, kes siis mind Oregoni laseb. Penskarite omad toimuvad sel korral Tamperes, mis on ju peaaegu nagu Õismäel. Tuleb leida ainult ala, kus konkurents kõige väiksem on.
Jooksukevad algab juba 16. aprillil Tallinnas toimuva Janeki maratoniga, kus lisaks lühematele distantsidele sel korral ka 50 km kavas on. Proovime ära!
Head vana aasta lõppu!
Avafoto: Janeki maraton, foto autor Aivo Oblikas