Pärast Palanga linnajooksu oli selge, et järgmisena jooksen Venemaal ja Poolas.

XX rahvusvahelisest Gusev-Gołdap poolmaratonist sain ma teada ühe Riia jooksja käest, kes osales antud üritusel eelmisel aastal. Viimane oli sealse korralduse ja külalislahkusega väga rahul. Nii otsustasingi osaleda. Leidsin Kaliningradis hosteli, mis oli südalinnale lähedal, ning panin ennast interneti teel võistlusele kirja. Mõne päeva pärast helistas mulle „Osir“ spordiklubi direktor Marek Kuskowski Poolast Gołdapi linnast. Viimane oli väga rõõmus selle üle, et ma olin Eestist, kuna Marek on ise suur estofiil. Tema sõnul on Eesti spordikultuur Poolas väga hinnatud. Kuskowskil oli hea meel näha ka Eesti riigi esindajat stardis. Pole imestada, sest Marek on isiklikult mitu korda käinud Eestis võistlemas (nt. Tartu Maratonil suusatamas). Teisisõnu, David welcome to Russia and Poland!!!

12. augusti varahommikul lahkusin ma Palangast Klaipeda kaudu Kaliningradi. Klaipėdast sõitis buss pisikese praami peale, ning juba viie minuti pärast olime Kura säärel, mis ühendab Venemaad ja Leedut omavahel. Piiripunktile „Nida“ (LT) järgnes piiripunkt „Куршская коса“ (RUS), kus läks samuti pool tundi. Pisike Venemaa ehk Kaliningradimaa (Калининградская Область) näeb hoopis teistmoodi välja, kui ülejäänud riik ehk suur maa. Antud Venemaa piirkond on rohkem euroopalik, teise mentaalsusega, teiste kommetega jne. Isegi keel sealkandis on teistsugune, kui suurel maal. Seda oli kohe aru saada sisenedes riiki. Kell 11:00 jõudsin kohale ehk Kaliningradi bussijaama. Kellaaeg on Kaliningradis sama, mis Baltikumis ehk Riia kellavöönd. Väljudes bussijaamast ei saanud ma aru, kuidas sõita oma majutuspaika -- John Lennoni hostelisse. Eksinud turisti nähes tuldi koheselt minu juurde, et aidata. Oli näha, et Kaliningradis on külaline auinimene, kelle vastu ei olda ükskõiksed.

Kohe algusest peale oli tunda, et nagu oleks Venemaa, aga midagi on teistmoodi. Kaliningrad oli tempo kohapealt kiirem kui Tartu, kuid aeglasem kui Tallinn. Kõik käivad mööda tänavaid rahulikult. Linnatänavatel räägitakse erinevaid keeli. Kaliningradis on enamus asju tänaval kahes ja isegi kolmes keeles ehk vene, saksa ja mõnikord ka inglise keeles. Linn kannab praegu kahte nime, Kaliningrad ja Königsberg. Pole imestada, väiksel maal on palju linnad kahe nimega (kaasaegne ja Ida-Preisimaa-aegne nimi) näiteks, Gusev ehk Gumbinnen, Svetlogorsk ehk Rauschen, Sovetsk ehk Tilsit, Tšernjahovsk ehk Insterburg, Jantarnõi ehk Palmnicken, Zelenogradsk ehk Cranz jne. Nõukogude ajal kandsid linnad vaid ühe nime. Alates 1991. aasta lõpust, mil kadus maailmakaardilt Nõukogude Liit, ning toimus Venemaa taassünd, hakkasid paljud linnad Venemaal kandma kahte nime. Antud tendents on omane ka suurele maale. Näiteks, Kingissepp ehk Jamburg jne.

Rääkides ajaloost tuleb tõdeda, et väikse Venemaa kultuuri ajalookäik, eristus suurelt maalt väga selgelt. Teise maailmasõja ajal pommitati Königsbergi üpris palju, seda aastal 1944. Alates aastast 1946 läks Königsbergimaa ametlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Kohalike sõnul, isegi jõhkra Stalini ajal, mitmeid käske, mis olid seotud kultuurimälestiste hävitamisega – lihtsalt ei viidud ellu. Seetõttu säilisid mitmed Ida-Preisimaa mälestusmärgid, majad, hooned, kunstiteosed jms. Ainuüksi fakt Immanuel Kanti katedraalist räägib juba palju. Vahetult enne oma surma ütles tuntud filosoof ja teadlane Immanuel Kant: „Kui ma lahkun, maetakse mind siia saarele, kus on nii vaikne ja rahulik. Tulevad sõjad, aga minu haud jääb siia igaveseks“. Kant maeti 1804. aastal Königsbergi saarele katedraali. Tema haud asub ka praegu täpselt Königsbergi katedraali küljel. Sõja ajal pommitati Königsbergi katedraali mitu korda. Katedraal põles, ning sõja lõpuks jäid tast vaid seinad. Samas, Kanti haua pihta ei läinud ükski lennukipomm. Leonid Brežnev külastades Kaliningradi nägi katedraali ja lasus: „Mis jublakas see veel on? Laske see õhku“. Brežnev sõitis tagasi koju, kuid tema käsk jäi täitmata. Juba 1992. aasta alguses hakati Königsbergi katedraali restaureerima. Täna seisab katedraal keset Kaliningradi linna nagu uus ehk rusudest taassündinud hoone. Uskumatu, aga ma olen tahtnud oma isaga juba pikemat aega sinna Kanti hauale sattuda, ning kogu aeg jäi viimasel hetkel midagi meile ette. Lõppude lõpuks jõudsin ma Kanti saarele, nägin katedraali, kus ka sees käisin, ning kummardusin Immanuel Kanti haua ees, kus on alati värsked lilled. Königsbergi katedraal on väga ilus.
Huvitav lugu pärineb ka Svetlogorski külje all asuvast külast Otradnoje ehk Georgenswalde, kus asub saksa skulptori German Braherti majamuuseum. 1944. aastal Wermacht taganes, ning Nõukogude Armee sisenes Georgenswalde külla. Maja hoovi sisenes esimesena üksinda nõukogude ohvitser. Nähes suurepärast skulptuuri – käskis ta oma sõduritele selle ära peita. Skulptuur viidi linna parki, ning peideti kivide taha, kuna vastasel juhul kuuluks see hävitamisele kui „fašismi atribuut“. Tänu sellisele teole seisab antud skulptuur täna ülalnimetatud majamuuseumis tervena.


Kuid ka vastupidiseid juhuseid, kus oli aset leidnud kultuurimälestiste vastu barbaarsus – oli omajagu. Nii näiteks lõhuti vanaaegseid Ida-Preisimaa bastione, kuna sõjajärgne vajadus telliskivide järgi oli kogu riigis suur. Hiljem, lagunesid nõukogude ajal needsamad bastionid (форты) niisama. Tihtipeale kasutati neid laoruumidena. Alates 1992. aastast hakati neid aktiivselt taastama. Täna on kõik bastionid ametlikud Venemaa riigi kaitse all. Mõned bastionid on juba valminud, ning seal asuvad kohvikud, muuseumid, näitused ja palju muud huvitavat, mis pakub suurt huvi ajaloohuvilisele ja palju silmarõõmu turistile. Erinevaid lugusid erinevatest fortidest on igale maitsele ja vanusele. Sisenedes forti tekib tunne, et sa „sukeldusid“ ajaloosse ehk sattusid vana armsasse Ida-Preisimaale, kus oli omapärane kultuur ja elu, ja see kõik vene külalislahkuse ja südamlikkuse saatel.

Minu hostel kujutas endast saksaaegset ehitist -- kolmekordne maja, kus kolmandal korrusel asuvas suures korteris oligi väike, külalislahke, puhas ja hubane hostel. Üks öö maksis vaid 450 RUR ehk ca. 9,5 EUR. Pole paha. Kohe meie hosteli kõrval asus lõbustuspark „Юность“. Kaliningrad on oma kultuurielu poolest väga rikas linn. Kogu aeg toimuvad erinevad festivalid, kontserdid, tsirkusetuurid, kinoetendused, hansapäevad (kus erinevatest riikide hansameistrid kohal), karnevalid ja palju muud huvitavat. Huvitavamad kohad on merevaigumuuseum, loomaaed, ookeanimuuseum, raudteemuuseum, muuseum-staabipunker.

Ka meie hostelist käis läbi palju huvitavaid inimesi. Nendest kõige unikaalsem oli Hong Kongist tulnud rattur, kes peatus kaheks päevaks Kaliningradis, et sõita edasi Poola. Hämmastav. Tema jõudis Hong Kongist Kaliningradi kahe kuuga vändates. On alles mees.  


2018. aastal toimub Kaliningradis jalgpalli MM, mistõttu linnas käib hetkel tihe remont.

Tihtipeale käisin ma üksi Kaliningradi kõrval asuvas kuurortlinnas Svetlogorskis. Esimest korda kui ma väljusin bussist mõtlesin, et olen muinasjutumaal. Euroopalik linnake (midagi Jūrmala taolist), mis on ehitatud saksa stiilis. Svetlogorskil vedas, et teda eriti ei pommitatud sõja ajal. Mere rannik meenutas mulle Kaukaasiat. Mul oli selline tunne, et ma tulin Sotši linna. Kõik oli fantastiliselt ilus. Kohalikud elanikud väga külalislahked, südamlikud ja avatud inimesed. Kõrval olevates külades elavad teistsugused elanikud, kuid nad on samamoodi avatud hingega. Külaliste vastu on kohalikud elanikud alati lahked. Paljudel on mida öelda, mida küsida, mida näidata. Suurt vahet seal ei tehtagi, kas oled sa Poolast, Venemaalt, Leedust, Eestist või Lätist, kuna see kõik on Balti mere rannik. Svetlogorski mere rannik oli mägine ja väga ilus. Erinevad hotellid, puhkepargid, kohvikud, restoranid, baarid, kauplused, kirikud, erinevad vaatamisväärsused, rahulik sõbralik atmosfäär – see kõik on Svetlogorskile väga omane. Mere ääres asub imeilus promenaad, kus asub linna tuntud vaatamisväärsus – päikesekell. Samal tänaval paikneb ka German Braherti originaalne skulptuuriteos – Mereneitsi, mille taustaks merekarp.


Gusevi linna ääres asuvas Lermontovo alevikus toimus minu Kaliningradis viibimise ajal laat ja suur etendus, mis oli pühendatud I Maailmasõja Gumbinneni lahingule. Kohal I Maailmasõja-aegsetes mundrites sõdurid, vastav pürotehnika, püssid, hobused ja palju muud huvitavat. Igal pool väljas politsei ja merejalaväelased. Peeti lahingut, mis oli sada aastat tagasi aset leidnud lahingu identne vaste. Kohal Venemaa ja Saksamaa sõdurid. Põlevad majad, laskmised ja ratsutamised. Samas laadal sai erinevaid vene rahva kostüüme näha ja roogasid maitsta.

Kaliningradimaal on Poola ja Leedu ettevõtjad suutnud juba oma äriasutused püsti panna. Näiteks, Poola ehituskaupade poed, Leedu kohvikud pole Venemaal enam haruldus. Pärast täikat hakkas vihma sadama. Põgenedes ühte telki, tutvusin ma kohalike kasakatega (Семиреченское казачье формирование Казачьих войск России). Kasakad võtsid mind lahkesti oma telki, pakuti kuuma teed, ning uuriti kust ma pärit olen. Kui viimased said teada, et ma olen Eestist pärit – väga imestasid. Nende sõnul nii kaugelt sattutakse siia väga harva.  Kui kasakad said teada, et ma sünnisaadik ei joo ega suitseta üldse – pakuti mulle astuda nende rühmitusse, et kasvatada noori vastavalt oma maailmavaatele. Kasakate sõnul alkohol ja suitsetamine ei ole nende ridades teretulnud!


29.-30. augustil käisin rockikontserdil, mis kandis nime „Калининград in Rock“. See oli juubelikontsert, mis oli pühendatud rockimuusikale, ning oli korraldatud kesklinnas Moskva prospekti skvääris, kurikuulsa Nõukogu maja kõrval. Nõukogu maja sai rajatud Kaliningradi kesklinna pärast seda, kui Nikita Hruštšov andis 1960. aastate lõpus käsu hävitada kunagise Königsbergi Kuninga lossi varemed. Isegi tollel ajal oldi selle vastu, kuid otsus oli siiski langetatud kultuurimälestise edaspidise eksisteerimise vastu. Nii algaski 1970. aastal Nõukogu maja rajamine. Uskumatu, aga siiani see maja seisab tühjana, kuna kohtuvaidlused selle hoone ümber jätkuvad siiamaani. Tänini ei ole kindel, kas Nõukogu maja jääb alles, või see tehakse maatasa. Nagu väidavad ise kaliningradlased, on see koht neetud Jumala poolt selle barbaarsuse eest, mis leidis aset Hruštšovi ja Konovalovi eestvedamisel. Praegu kutsutakse Nõukogu maja (Дом советов) rahva seas „sisse kaevatud robotiks“, kuna selle hoone fassaad meenutab robotit, või lihtsalt „karbiks“. Rock-kontserdile oli sissepääs kõigile tasuta. Esinesid bändid Venemaalt, Ukrainast, Iisraelist, Lätist, Kanadast, Poolast, Kasahstanist ja Itaaliast.  Loosungiks: „Рок за мир в русском мире!“. Oldi Ukraina relvastatud konflikti vastu, ning propageeriti rahu. 1999. aastal oldi samamoodi Jugoslaavia pommitamise vastu. Tolle aja loosungiks Kaliningradi rockimeestel: „Европа – зона свободная от войны!“.

Viimane asi enne võistlust -- sattusin ühel laupäeval Kaliningradis kosmonautide mälestusmärgi juures toimuvale täikale, kus tutvusin kohalike antiikmeestega. Viimased rääkisid mulle, kus nad vanaaegseid pudeleid käisid kaevamas. Olin kogu aeg soovinud midagi ise leida. Võtsin asjad kaasa ja läksin kohale. Ametlikult oleks pidanud politseilt luba taotlema, aga selleks polnud mul aega, kuna hasart oli suur. See oli endine Königsbergi linna prügila, mis asub praegu linna ääres. Seal lähedal ehitatakse praegu sünagoogi. Vana Forštadti sünagoog oli rajatud juudi lastekodu lähedal aastal 1815. 1938. aastal  „Kristallöö“ käigus põletasid natsid selle maha. Jõudes kohale nägin, et paljud kohalikud seal kaevavad. Kui ma küsisin, kas keegi on taotlenud endale luba, kõik hakkasid naerma. Nii ma käisin seal kolm korda. Kollektiiv seal üsna abivalmis, lahke ja sõbralik. Kui ma higisena augus kaevasin, tulid ilmvalgele sõjaeelsed esemed. Enamjaolt olid need saksaaegsed pudelid. Ühes sellises oli isegi surnud madu. Nüüd seisab see pudel vett täis Kaliningradi hostelis, ning sees olev madu tervitab hosteli külastajaid. Ülejäänud pudelid õnnestus mul tervena koju tuua. Praegu on mul köögikappi peale tekkinud uhke antiikpudelite kogu. Hämmastav, üle 70-aastased pudelid minu kodus. Vormid on neil ka üsna erinevad: mineraalveepudel, õllepudel, veinipudel jne.


Nüüd võistlusest. 16. septembri hommikul kella 10 paiku sain ma Kaliningradi bussijaamas jooksjatest sõpradega kokku. Sõitsime bussiga Gusevi linna. Seal kesklinnas asuvas hotellis oli stardimaterjalide väljastamine. Ütlesid oma nime, ning said oma stardimaterjalid kätte. Stardimaterjalidesse kuulusid: stardinumber, kiip, joogipudel, maika, toidutalong stardis, reklaamflaierid, tõstukiatraktsiooni pilet finišis Poolas. Samas kohas andsid ära oma passi korraldajatele. Hiljem tuli piirivalve järgi, ning võttis passid korraldajatelt üle. Kohal kohtasin ma erinevaid inimesi erinevatest kohtadest. Tundsime üks-teist erinevatelt võistlustelt. Pärast seda läksime kõrvalasuvasse restorani, kus ootas meid söögilaud. Pakuti kuuma teed ja pirukaid. Söödud ja joodud, suundume oma pundiga linna jalutama. Gusevi kesklinnas seisab tuntud Gumbinneni pronkspõder, mis on valmistatud Berliinis aastal 1911. Klõpsud tehtud. Suundume postimaja poole, et saata tuttavatele postkaarte. Venemaa Post on kurikuulus oma järjekordade ja aeglase töötempo poolest. Pidin ootama poolteist tundi, et saata ühe postkaardi. Lõppude lõpuks viimane teele pandud.


Suundusime tagasi hotelli juurde. Seal ootasid meid bussid, kuhu saime oma asju jätta. Asjad jäetud, suundume kesklinna väljakule, kus linnavalitsuse hoone ees peetakse tervituskõnet. Kohal Gusevi ja Gołdapi linnapead. Rahvas rivistus linnavalitsuse ette. Rivis olid 117 jooksjat erinevatest riikidest: Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Lätist, Valgevenest, Leedust ja Eestis. Kohal olid samuti ratastooli võistlejad ja jalgratturid. Kahe riigi linnapead ja korraldajad pidasid kõnet. Tõlgid olid neile abiks. Pärast seda marssisime me rongkäiguna mööda Gusevi kesklinna busside poole. Kohalikud tulid tänavatele meid tervitama ja võistlusele saatma. Istusime bussi peale, ning hakkas sadama. Bussid liikusid stardipaika. Gusevist Gołdapi on täpselt 42km, kuid meie jookseme poolmaratoni. Seega, meie start oli 21km linnast väljas ehk Olhovatka küla lähistel kell 17:00. Kohale jõudsime poolteist tundi varem. Keset maanteed bussid jäid seisma, seiskasid oma mootoreid, ja meie läksime välja klõpse ja sooja tegema. Tehtud. Lühiajalised paduvihmad hakkavad juba närvidele käima.

Algul startisid ratastooli võistlejad ja jalgratturid. Lõpuks anti ka meie start. Paahhhhh!!! Alustame jooksmist. Jookseme kõik koos, kes naerab, kes filmib, kes selja keerab klõpsutamiseks. Esimesed 15km jookseme Venemaal. Kohalikud tulid tänavatele meile kaasa elama. 5.km-l on esimene joogipunkt. Ignoreerin, kuna ilm oli niigi üpris niiske. Järgmine JP 10.km-l. Jäin seisma, et vett juua. Laual vesi, jõujook, nuustik, banaanid, rosinad ja leib. Jooksen edasi. Loodus kutsub korra kõrvale. Tehtud. Jooksen oma tuttavatele järgi, kellest maha jäin. Jälle jookseme koos. Kolmas JP asub 15.km-l. Ignoreerin, kuna maantee läheb mäest alla, ning kõrval okastraat ehk Venemaa riigipiir jääb must vasakule, ning asub kahe meetri kaugusel. Milleks juua, kui kohe pakutakse Poolas jälle? Kaugelt kuulen muusikat. Yes, piiripunkt on lähedal. Ja ongi autode järjekord ees. Peaaegu kohal. Kõik tulid autodest välja, et kaasa elada. Jõudsin piiripunkti „Гусев“ (RUS). Seal väljas bändid, lava, kõlarid, õhupallid jne, kõik nagu Tallinna Maratonil. Äge. Jooksen edasi, tõkkepuu kõrval puna-roheline triibuline Venemaa piiripost, millele kolme meetri kauguselt vaatab otsa triibuline puna-valge Poola piiripost. Mõlemaid piiriposte ehivad riigipiiri numbrid ja riigi vapid. Mind tervitab major. Ületan Venemaa riigipiiri ja kohe pärast seda ületan Poola riigipiiri – olengi piiripunktis „Gołdap“ (PL). Kohe viie meetri kaugusel seisab Poola piirivalve auto, mille kõrval tervitav piirivalvur. Jooksen veel pool km ja ongi JP. Joon rahulikult vett, ja panen edasi. Kilomeetri pärast jooksen Gołdapi linna sisse. Kohalikud ja puhkajad tervitavad meid tänavatel. Gołdapi linnas olev rajaprofiil meenutas mulle lõunamaa mäestiku, kuna oli üpris mäkketõusuderohke. Jooksen jälle linnast välja. Tiirutan mööda linn äärt natukene ja jooksen staadionile, kus finiš. Kohal ootas mind imeilus medal, mis oli ühelt poolt vene, ning teiselt poolt poola keeles. Unikaalne medal. Poolakad oskavad häid medaleid teha. Kohal lava, bändid, söögitelk, kus sai süüa kõike nii palju, kui jaksad. Söödud. Lähen pesema. Pestud. Nüüd lähen oma diplomile järgi, mille väljastati Kaliningradimaa valitsuse poolt A4 paberil. Ilus. Olemas.


Tulemused:
Kokku lõpetas poolmaratoni distantsi 85 jooksjat.
Mina pälvisin 54.üldkoha ajaga 01:51:21. M-18 vanuseklassis koht 14.
I koht 1984. aastal sündinud Ilya SLAVENSKI Valgevenest, ajaga 01:07:22;
II koht 1986. aastal sündinud Wojciech KOPEĆ Poolast, ajaga 01:07:43,
III koht 1990. aastal sündinud Sergii UKRAINETS Ukrainast, ajaga 01:07:52
Naiste esikolmik nägi välja järgmiselt:
I koht 1983. aastal sündinud Olga DUBOVSKAYA Valgevenest, ajaga 01:27:49;
II koht 1969. aastal sündinud Tetyana BELOVOL Ukrainast, ajaga 01:28:54;
III koht 1992. aastal sündinud Anna NOVIKOVA Venemaalt, ajaga 01:32:26


Pärast autasustamistseremooniat liigun tõstukiatraktsioonile. Istun peale, ning köis veab mu istmed üles mäkke. Ilus vaade avaneb mu all. Appi, kui ilus. Jõudsin lõppu, istmelt maha, ja teisel poolel jälle peale. Sõidan alla. Mulle vastu tulevad istmed, mille peal noorpaar. Soovisin neile palju õnne pulmade puhul. Jõudsin alla.

Mind viimasena ootab buss. Sõidame tagasi Venemaale (kes tahtis jäi Poola). Bussis oli ühine suure pere sõbralik atmosfäär. Bussijuht pakkus poola keeles, et äkki läheks „Biedronkast“ läbi. Biedronka on Poolas piiri lähedal olev supermarket, mille taustal elurõõmus lepatriinu, ning all kiri: „Codziennie niskie ceny“(ehk „iga päev madalad hinnad“). Siseneme. Appi, mul jooksevad silmad laiali, kui odav… Poola zlott on mugav valuuta ehk jagad hinna neljaks, ja ongi sulle hind euros. Nii odav oli vaid Kalinigradis usbeki restoranis „Shark“, kus ma käisin iga päev söömas. Samas, ka linna keskturul müüdi Lõuna-Venemaa, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja paljudest muudest maailma paikadest toodud puu- ja juurvilju, hõrgutisi, maiuspalasid ja palju muud huvitavat heade hindadega. Venemaa rublaga harjub kiiresti ära: jagad 48-ga saad hinna eurodes, jagad 2,5-ga saad hinna meie omas vanas rahas ehk EEK-is.

Ostud „Biedronka“ üliodavas supermarketis tehtud, suundume bussiga piiripunkti tagasi. Mõlemal pool läks kiiresti, ja olemegi öösel Gusevi linnas tagasi. Kohalik linnavalitsus hoolitses igast jooksjast, et meile oli tellitud eraldi Mercedes mikrobuss, mis viis meid Kaliningradi. Hostelisse jõudsin ma kella kolme paiku. Ja uskuge või ei, aga see kogu jooksutrall oli tasuta. Uskumatu, aga tasuta!

Kaliningradis olin ma peaaegu kuu aega. Lõpus ma kasvasin oma juurtega juba linna nii kinni, et ei tahtnud enam sealt üldse ära tulla. Kõik oli nii tuttav ja oma, et Kaliningrad muutus mulle mõnes mõttes suvel teiseks kodulinnaks .

Mõnikord mõtlen, et samas jäi Poola ka korralikult vaatamata. Seega, järgmine kord võiks Poolas pikemat aega olla. Äkki on ka seal mõni tore jooksuvõistlus? Kes teab…

Meie marathon100.com`i lugejatele soovin ma ilusat ja toredat elu! Nii lihtne see ongi.Tänan!

Lugupidamisega, David Arutyunyan Tartust.