Oma viimases postituses kirjutasin, et ei ole vahele jätnud ühtegi trenni, olin enda üle väga uhke. Kuid siis juhtus minuga midagi mida ma ei oleks kunagi uskunud, vigastus.

Mai alguses märkasin, et vasak jalg ei teinud koostööd. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, arvasin, et läheb üle ning jätkasin treeningutega. Saatuslikuks sai ilmselt Haapsalu poolmaraton, kus oli väga külm ja külmavärinad kestsid terve ülejäänud päeva. Olin veel rõõmus kuna hiljem ei tekkinud nohu ega midagi, ei jäänudki haigeks. 

Peale Haapsalu poolmaratoni 29. aprillil jalad natuke valutasid nagu ikka peale pikka jooksu, jooksin ka ülejärgmisel päeval, 1. mail 12 km Viljandis ning Viimsis poolmaratoni 14 mail.

Ja nii see jama alguse sai.

18. mail olin arstikabineti ukse taga.  Põhjuseks kohutav valu vasakus jalas ja veider kumerik põlve taga. Lootsin saada kreemi, mis kiirelt mõjuks, et asjaga oleks ühel pool. Valmistusin ju 20. mail toimuvaks Maijooksuks.

Selgus, et kiiresti ei juhtu mitte midagi.

Käisin väga paljude arstide juures, perearsti, ortopeedide ja kiurgide vastuvõtul. Kirjutan lühidalt nendest vastuvõttudest.

Diagnoos nr 1
Põlveliigese sisemised kahjustused, Bakeri tsüst. Võimalused on vedelik tsüstist välja võtta või tsüst ära opereerida. Elekrtiravi. Võeti verd ja saadeti ultrahelisse.
Ravi: 10 päeva tablette ja geel. Tulemus null. Saatekiri kirurgi juurde.

Diagnoos nr 2
Sama tsüst ikka. Võeti verd, röntgen põlvest. Ainus võimalus tsüst ära opereerida, tühjaks tõmbamise korral läheb uuesti täis.
Ravi: sama geel, mis juba oli ja kapsaleht panna põlve peale. Tulemus null. Uus saatekiri.

Diagnoos nr 3
Vale arsti juurde saadeti. Tulemus: tulin sama targalt tagasi. Uus saatekiri. Aga põlv tundub parem, ei valuta enam ja jalg ei lohise järgi, saan normmalseid samme teha. 

Vahepeal oli veel diagnoos 4 ja 5 kirurgi poolt, kõik sama jutuga ja paar külaskäiku perearsti juurde.

Diagnoos nr 6 
On Bakeri tsüst. Seda põhjustab mõra meniskis. Tulemus: saatekiri magnettomograafiliseks uuringuks. 

Uuringus selgus, et mõra ei ole, ainult tsüst, mida saab lihtsasti tühjaks tõmmata. 
Saatekiri ultrahelisse, plaaniga punnist vabaneda.

Ultrahelis tuli välja, et ikka on mõra meniskis, ning tsüst on endiselt alles, mida peab opereerima, muidu tekib uuesti.
Olin seal laua peal nii masenduses ja hakkasin nutma, kiurgile vist jõudis kohale, et midagi peab tegema. Kirurg ohkas sügavalt, raputas pead ja käskis õel suure süstla valmis panna. Lõpuks ikka tõmmati tühjaks, mis oli väga ebameeldiv. 

Uuesti jalale toetudes oli põlv ikka kõver. Sain soovituse minna kindlasti operastioonile meniski mõra pärast, kuna see ei lase jalga päris sirgeks painutada ja vedelik koguneb uuesti. Jep, lonkan kabinetist välja ja nutan lihtsalt.

Kirurg kutsus ortopeedi asja arutama, mind saadeti koju, et otsustada minu saatus. 

Järgmisel päeval (22 juuni) helistas ortopeed teatega, et operatsiooni ei ole vaja,(JESSSSS), kuna see pikas perspektiivis kahjustab veelgi enam põlve ja jooksmisega ongi kõik. 

Kogu see jama sai alguse ülekoormuse ja külma tõttu tekkinud põletikust, millest ei teinud välja ja treenisin edasi.  Sellest tekkis juba meniski mõra.

Edasine ravi on tabletid ja puhkus. 

Väikene mõra mind ei peata.

Meniski mõra asub põlve siseküljel ja on täpselt selle koha peal, mis ilusasti ise paraneb ja on ka nii väike, et kui ei valuta võib natuke joostagi. Kuigi pean kandma toetavat sidet, et põlve liialt ei koormaks.

Koos ortopeedi ja treener Kaupoga võib uut treening kava tegema hakata. 

Kokkuvõttes olin haiguslehel 42 päeva. Jooksnud ei ole 40 päeva. 

See ei tähenda, et kodus saab vedeleda. Trenni peab ikka tegema, lihtsalt teistmoodi.
Minu trenniks oli ujumine ja jõusaal + ÜKE. Ujuda ma ei oska tegelikult, aga no peab. Alguses oli raske, kuidas ujuda kõvera jalaga aga sain sellega hakkama. Jõusaalis treenisin käsi ja kõhulihaseid + rattasõit. ÜKET tegin niipalju kui sai, jalga venitada ei tohi, leiutasin oma plangu harjutuse.

Emotsionaalselt oli ja ikka veel on see väga raske.

Olen ju ammu tahtnud osaleda selles projektis. Mind valiti paljude hulgast, sain jooksutossud, oma nimega pluusid, jooksutallad, tervisekontrolli, treeneri, treenigkava ja palju palju uusi sõpru. Kõik läks nii hästi, head tulemused tulid kiiremini kui oleksin arvanud.

Järsku olen nagu halvatud, päevapealt. Selline tunne on, et olen teisi alt vedanud. Ma ei saa mitte treenida, tahan ju maratoni joosta, selleks ka osalesin projektis.

Tunnistan, et olen palju nutnud, iga arsti külastus on lõppenud suure masenduse ja nutuga. Tean ka, et see kõik on minu enda süü. Sean endale pidevalt aina suuremaid eesmärke ja ei anna alla kui kuskilt valutab. Kunagi ei arvanud,et ei saa vigastuse tõttu joosta.

Õppisin jälle tundma ennast, kui juba teised kõrval ütlevad, et vaja puhata, siis tulevikus pean seda tegema.

Maraton

Minu osalemine SEB Tallinna maratonil on suure küsimärgi all. Ma väga tahan sügisel joosta oma esimese maratoni koos selle projektiga. See on olnud mu ammune unistus, teen selle nimel ükskõik mida. Olen endiselt arsti järelvalve all ja uued arstivisiidid on kokku lepitud, et saada maksimaalset ravi võimalikult kiiresti. Kui ikkagi ei saa maratoni joosta siis poolmaratonil olen kohal..

Igas halvas asjas on ka midagi head. Sain teada, et mul on rohkem sõpru kui ise arvasin. Nii palju toetust ja häid sõnu tuli inimestelt.

Eriti hea lause ütles ilmselgelt treener Kaupo Tiislär :

Ära heida meelt! Kannatust nagu maratonijooksus nii ka vigastusega võitlemisel - läheb vaja. 

Mis oleks veel motiveerivam kui kõik usuvad, et saan terveks ja jooksen maratonil. Seda lauset vahel meenutan ja usun et olen SEB Tallinna maratoni stardis.

Jaanipäev, 24 juuni

Esimest korda üle pika aja läksin jooksma jaanipäeval. Kui teised tähistasid pühasid, siis minu jaoks oli see päev ka püha aga teistmoodi. 

Kooskõlas ortopeedi ja treener Kaupoga lubati mul joosta pool tundi. See ei olnud nii lihtne nagu arvasin. Olin küll nii rõõmus, et isegi ei maganud hommikul kaua. Ärkasin juba kell 6 ja tegin plaane kuhu joosta. 

Välja jõudes tegin paar sammu ainult ja hakkasin kohe jooksma, pulss tõusis kiiresti 160. Jooksin tegelikult ainult 15 minutit, teise poole kõndisin. Vägev!

Nüüd teen trenni iga päev, üle päeva jooksen pool tundi, teistel päevadel teen kehalisi harjutusi või ujumist.
Loodan järgmine nädal saada luba pikemateks distantsideks.

Heitti valmistub Tallinna maratoniks FB Jooksmise treeneri Kaupo Tiisläri juhendamisel. Tema eesmärgiks on septembris läbida oma esimene maraton.  Kas esimene maraton tuleb selle aasta septembris või alles 2018.a., näitavad lähemad nädalad.  Hetkel on kõige olulisem vigastus välja ravida ja mitte mõelda septembrikuistele eesmärkidele.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.