Vaid 52 eestlast on kogu Eesti jooksuajaloo vältel jõudnud 100 maratoni läbimiseni. Suurte sammudega on sinna poole teel ka mullu enim jooksumaratone (37) läbinud Silver Toompalu, kes veel mõni aasta tagasi kaalus 40-50 kg rohkem ja polnud siinsetel rahvajooksudel osalenudki. Ent maovähendusoperatsioonist sai alguse Silveri suur muutus ning sageli on ta stardis kogu perega. Silveri suur muutus näitab jooksmise suurt jõudu ja seda, et tavalisena näivate Eesti jooksjate seas leidub mitmeid erakordseid inimesi, kes muudavad oma liikumise läbi mitte ainult iseennast vaid ka teisi.

Palju õnne, Silver! Olid eelmisel aastal kõige enam maratone jooksnud eestlane!

Aitüma! Jaa, kuskil umbes poole aasta peal, hakkas Marden (Nõmm, avafotol koos Silveriga) rääkima, et iga aasta võiks ikka keegi erinev olla, kes seal esikohale jõuab. Mina olen olnud ja Hene (Karumaa) on olnud ja, et nüüd oleks aeg teatepulk üle võtta. Siis tundus see mulle pehmelt öeldes mõnevõrra utoopiline. Lisaks oli Marden päris mitme maratoniga eespool. Kuigi alati võib mõni maraton kogemata vahele jääda, siis selle peale ma väga ei panustanuks. Aga lõpus juhtus nii, et (esikoht) ei tulnudki kogemata.

Kui sa nüüd mõtled oma esimese maratoni peale, kas sa üldse kujutasid ette mis sellele järgneb?

(Maovähendus)operatsioonist saab mul nüüd kaks ja pool aastat. Peale oppi esimene aasta ma algul kõndisin, kilomeeter, siis kaks ja siis viis ja mingi hetk läksin jooksusammu peale vaikselt üle. Aasta aega ma tasapisi harjutasin ja esimest korda jõudsin maratoni mõtte juurde jooksutrennis. Tegin ühe korra niimoodi lihtsalt trennina 21 km. Kodus ei öelnud, et ma nüüd lähen kahtekümmend ühte proovima. Mõtlesin, et ma enne ei lobise, teen ära ja kui õnnestub, siis ütlen, kui ei õnnestu, siis ei õnnestunud, eks ju. Et muneks enne muna ära ja siis kaagutaks:-)

Tegin ära ja jäin ellu. Kusjuures, kui 20 oli joostud, näed finišit juba põhimõtteliselt ja siis kohe üldse enam ei jõudnud, samm läks ikka kuidagi väga raskeks. See viimane kilomeeter oli ikka nii vaevaline.

Aga tõsiselt maratoni mõtte juurde jõudsin siis, kui sattusin Facebookis nägema Mardeni postitust tema 2023. aasta saavutustest. 23 maratoni – jeekim! Meil käivad lapsed ühes klassis, aga ma ei olnud kuidagi varem teadlik, et Marden nii usin maratoonar on. Ja siis jõudsin mõttele, et mis mõttes –  tema suudab, miks siis mina ei peaks suutma. Sealt see asi alguse sai.

Esimese maratoni plaanisin joosta tegelikult 2024. aasta Janeki maratonil, kuid seal hakkas psüühika mõjutama – kui ikka igal ringil läbid kaks korda stardi-finiši ala, siis peab vaim tugevam olema kui minul sel hetkel oli. Kaks (7 kilomeetrist) ringi oli tehtud ja kolmandal ringil kogu aeg peas vasardas, et ma alles poolel maal, ei kujuta ette, et teine nii palju veel, see on ikka täiesti ilmvõimatu. Ja sinna see esimene maraton jäi. Jõudsin 21 kilomeetril medali laua juurde ja küsisin, et kas ma 21-ga tohin lõpetada. Lubati. Tagantjärgi viskas Marden nalja, et oleks ta teadnud, et mul katkestamise plaan on, ta oleks kindlasti öelnud, et ärge sellel tüübil rajalt maha laske tulla :-)

Silver lastega 2025.a. Janeki maratonil, foto autor Ave Põlenik

Aga eks ma siis mõtlesin, et pean oma esimeseks võtma maratoni, kus ei saa poole pealt katki jätta, Võidupüha maraton Torist Pärnusse tundus seetõttu päris hea variant, see oli puhtalt taktikaline valik.

Kogemust ei olnud, ilm mõnusalt palav, ilmselt jõin liiga vähe ja kuskil 25-st kilomeetrist kuni lõpuni olid ikka jalad täiega krampis, nii et paar korda käis ka jalgrattal kaasasõitnud meditsiinipersonal aitamas. Lasi külma jalgade peale ja motiveeris, et finišis näeme. Viimane 10-15 km oli ikka tõsine kannatamine, nii hullu kannatamist ei ole ükski kord hiljem olnud. Siis ma ikka mõtlesin küll, et see distants ei ole ikka minu jaoks...

Aga umbes pool tundi peale finišit autos istudes Marden õrritas, et millal siis järgmine maraton on? Ja tuleb tõdeda, et pool tundi peale finišit olin juba nõus uuesti rääkima teemal ”minu järgmine maraton”. Ja ei läinudki palju aega, paar nädalat hiljem olin Võhma terviseraja maratoni stardis. Võhmas läks palju paremini ja see andis jälle julgust. Ja nii ta vaikselt hakkas tulema.

Eelmine hooaeg, kui Marden käis Ida-Virumaa staadionimaratonil ja tegi seal ühe päevaga kaks maratoni, siis tundus see mulle ka päris hull värk, aga kui ma nüüd lõppenud hooaja peale tagasi vaatasin, siis mul endal tuli neid paare (kaks järjestikust maratoni) koguni neli paari. Viimane neist oli niisugune, et varahommikul jooksin Halloween Run-i virtuaali – õigel päeval, õiges kohas, aga mõned tunnid varem, siis kaks pool tundi autos ja pealelõunal Käärikul Ööjooksumaraton otsa. Seal oli küll alguses hommikune maraton jalgades veel või mõjutas pikk autosõit.  Esimese Kekkose ringi (14 km) lõpus kohtunike lauast küsisin, et mis saab, kui ajalimiiti ei mahu. Ütlesid, et jookse teine ring ka ära, siis peame aru. Aga teise ringi alguses anti ka lühemate distantside start ja sattus just samaks ajaks sinna. Rahvast oli hästi palju, see andis uue hingamise ja mahtusin lõpuks kenasti ilusti ajalimiiti, mis seal on veidi lühem kui mujal tavaliselt.

Aga keha on kõigele sellele vastu pidanud?

Ptüi-ptüi-ptüi nüüd. Siiani on. Kusjuures 2024. aasta Mispo maastikumaratonil Kurgjal oli küll nii, et ma tundsin, et põlved olid valusad. Juba oli mõttes, et pagan, sa ei pea neid põlvi tundma jooksu ajal, aga kui sa tunned, siis see ei ole päris õige. Et kas ongi kõik või. Aga peale seda jooksu andsin kehale kolm nädalat puhkust ning tundub, et aitas ja õnneks ei juhtunud midagi rohkemat.

Kuidas su pere suhtub sinu jooksuharrastusse?

Lapsed, nagu sa näed, on rõõmuga alati kaasas, kui kuskil on näiteks viie kilomeetrine distants ka. Märten on neid juba proovinud, natukene pikemaid ka.  Mirtel veel ütleb, et 10 km on palju tema jaoks, et tema teeb see aasta veel viiekaid. Merike on mõnel maratonil ka kaasas käinud publiku ja taustajõuna :-)

Silver lastega Rakvere ööjooksul, foto: eestimaraton.ee

Muidugi, maraton tähendab ju seda, et see päev sind ei ole (kodus), eks ju. Siis ma naeran ikka, et, peale maratoni on alati see päev, kui ma olen väga abivalmis, kui kuskilt midagi on vaja tuua või viia. Mulle tundub, et mida rohkem maratoni järgselt liigun, seda parem on taastumine olnud. Ma ei ole maratonijärgsel päeval üldjuhul jooksma läinud, aga see, et edasi-tagasi kõnnid kogu aeg maamajapidamises, tood ja viid midagi, siis see on kuidagi väga hästi taastumisele mõjunud. Et siis ma ikka naeran, et maratonijärgsel päeval on nii et ”Kas keegi veel tahab, ma lähen kuhugi tooma midagi?”

Seda, et lihased valusad oleks, seda enam oluliselt ei ole. Tund-paar tunned, et on midagi tehtud, aga et sul järgmine päev veel midagi haige ja valus oleks, seda ei ole enam olnud. Alguses muidugi oli, aga eks nüüd on keha harjunud sellise koormuse ja pingutusega.

Nii et keha on selle koormuse juba ära harjunud?

Eks ma olen ise ka mõtisklenud selle üle ja leidnud ühe loogilise põhjenduse. Ma olen päris hulk aastaid 100-140 kilogrammiga trenni teinud :-) Keha on seda raskust pidanud kandma omajagu ja kui nüüd on kehal oluliselt kergem koorem kanda, siis sellevõrra ilmselt ka koormustaluvus ja hilisem taastumine parem.

Palju su kaal operatsiooni-eelsest siis erineb?

Tipp oli 140 kg, aga nüüd see poolteist aastat on stabiilseerunud kuskil 77-78 kg juures. Eks maratonid ja jooksmine üldiselt aitavad samuti kaalu stabiilselt paigal hoida. Selle operatsiooni puhul öeldakse ka, et see on nii-öelda abivahend, mitte lõpplahendus. Lõpplahendus on ikka see, et sa pead ise oma eluviisi ja -stiili muutma. Minul oli varem ikka üsna ebaregulaarne toitumine, tööd palju, und vähe. Eks see kõik kuskilt maalt hakkas mõju avaldama ja tagajärgi looma.

Silver 2025.a. Love Runi finishis, foto autor Ave Põlenik

Kuidas edasi? Mis järgmine siht on?

Järgmine mõte, mida ma olen nüüd mõned korrad ka üritanud, aga pole veel kätte saanud, on see, et tahaks nelja tunni piirist jagu saada. Esimene number kolm on hoopis teine asi, kui esimene number neli:-) Aga eks seal peavad kõik asjad klappima.

Näiteks Tartus (linnamaratonil) üritasin sügisel. Seal oli jube tore tempomeister, Hannes Veide. Tema oli kõige suurema grupiga ja oli vahva, et ta ei olnud mitte ainult grupi eesotsas, vaid vahepeal oligi nii, et ta lasi selle 100 pealise grupi ees minema, jäi ise grupi taha otsa. Ja motiveeris neid tagumisi ka seal vahvalt. Aga siis pidin 21 km kandis tegema korraks peatuse ja siis läks see grupp eest ära. Ja siis läks ka tempo alla.

Viimane kord, kus ma ka päris tõsimeeli uuesti sihtisin, oli Vana-aasta jooks. Seal kolm ringi jooksin enam-vähem 3.45 lõppeesmärgi peal juba. Vaatasin, et see ei ole muidugi reaalne, aga äkki tuleb nii palju (ajalist) varu, et nelja tunni sisse mahuks. Ja siis tuli neljandal ringil mingisugune kramp peale ja seekord jäi siis sinnapaika selle 4 tunni piiri püüdmine. Aga võrreldes 2024. ja 2025. aasta tulemusi, siis 4:30 pealt 4:12 peale on minu jaoks ju väga hea tulemus ja minu jaoks veel paremaks teeb selle asjaolu, et sinna 4:12-4:15 kanti jõudsin läinud aastal kokku seitsmel korral. Seega arengus on ikka väike edasiminek ju olnud. Ja seda ka arvestades, et olen ju jooksmisega nüüd siiski vaid kaks aastat tegelenud ja käesolevast aastast pannakse mind kirja võistlusklassi M50.

Ja lõpetuseks - mida jooksmine sulle annab?

Ühe päris huvitava kogukonna on andnud. Noh, vaata, ega me sinuga ka ei olnud enne kohtunud.

Eks ta on teatud mõttes ka eneseteostus. Ega see ju lihtne ülesanne ei ole, iga maraton on ikka ettevõtmine ja väljakutse.

Ja tervislikust kontekstist ka eluviisi muutmine, see on ka kahtlemata oluline asi. Tasa ja targu, et tervisesport oleks ikka tervise sport!

Mullu enim maratone läbinud eestlaste edetabelit vaata Marathon100 veebist siit.

Läbi ajaloo enim maratone läbinud eestlaste edetabelti vaata Marathon100 veebist siit.