Numbrid on ebaõiglaselt ausad – 40ndast eluaastast hakkab rahvajooksudel osalemine vähenema ning vanuse kasvades see langus vaid hoogustub. 2024.a. osales 40-44 aastaseid eestlasi rahvajooksudel 3748, vahemikus 45-49 oli see number juba veerandi võrra väiksem ning vanuses 55-59 enam kui KOLM korda väiksem.

Teisisõnu – mida vanemaks me saame, seda vähem jääb meie eakaaslasi rajale. Igal võistlusel. Igal distantsil. Igal metsarajal ja kergliiklusteel. Loomulikult, numbrid on seni numbrid, kuni sa isegi üks number oled.

Ka 53-aastane allakirjutanu peab tõdema, et ühel hetkel hakkavadki kehast tükid pudenema otsekui leeprahaigel kuigi oled 20 aastat aktiivselt liikunud ja keha eest hoolitsenud. Vigastused, mis varem kestsid aasta, venivad 2-3 korda pikemaks ning tuleb tõdeda, et vanadus ongi see kõige suurem vigastus. Enam ei tee liikudes kriuksuvat häält mitte sinu tossud, vaid sa ise.

Ent milliseid soovitusi annaks ma 20 aastat hiljem 33-aastasele iseendale, kes 2006.a. oma esimesi jooksukilomeetreid läbis?

1. Hakka jõusaalis käima võimalikult vara

Jõusaalis käimine (ja SUURTE raskustega treenimine) on üks olulisemaid tegevusi, mis kaitseb meid vigastuste ja kriuksumiste eest. Tavaliselt soovitatakse jooksjatele harjutusi oma keharaskusega –plangud, kõht, külg, selg, kuid üliharva räägitakse suurte raskustega treenimisest. Ent just suured raskused on need, mis säilitavad (jooksmisel olulist) lihasjõudu ja tugevdavad nii lihaseid kui liigeseid-kõõluseid. Loomulikult, jooksja jaoks on see kõrvaltegevus, aeg jooksmisest eemal, kuid tegelikult annab see jooksmise jaoks pikas perspektiivis aega juurde. Ja karta seda, et jõusaalis hakkab lihas järsku kümnete kilode kaupa kasvama ja sa pead kogu seda lihast jooksurajal kaasas tassime? Ei noh, päriselt või? See nõuab ikka haigelt suurt järjepidevust, spetsiifilist treeningut ja toitumist.

2. Ujumine, rattasõit, suusatamine!

On tavaks öelda, et kiiremaks jooksjaks saadakse joostes ja see kehtib väga hästi tippsportlaste kohta. Ent tavaharrastajad ei ole tippsportlased. Joostes koormame keha ühtmoodi, ujudes ja ratast sõites hoopis teistmoodi ja see kaitseb meid erinevate vigastuste vastu väga hästi. Pole vaja ka karta, et ujumine meid jooksurajal aeglasemaks muudab. Rahvajookse võidavad sageli ju hoopis triatleedid, kes teevad nii üht, teist kui kolmandat.

3. Leia endale sobiv jooksuklubi

Jooksmine on kõige lihtsam liikumisviis, kuid kiiremaks saamine ja vigastuste vältimine eeldab teadlikku ja mõistlikku treenimist. Alati ei pea tundide kaupa sama rada nühkima, vahel võiks kiiremini joosta, vahel kõnnitempos joosta, vahel mäkke joosta, vahel jooksuharjutusi teha. Loomulikult, iga päev samas tempos jooksmine, vahel rohkem, vahel vähem, võib tunduda hea plaanina, kuid kõik asjad on alati keerulisemad, kui meile alguses tundub. Jooksuklubi treeneritel on kõik see teadmine ju olemas, nad oskavad sind suunata (ja ka tagasi hoida).

4. Jooksjatest sõprade tähtsus!

Jooksmise, täpselt nagu iga hobi juures hoiavad meid teised inimesed. Jooksjate kogukond on üks ütlemata tore ja üksteist toetav kogukond. Ka rahvajooksudel osalemisel on tegelikult kõige toredamad hetked need, mis eelnevad stardile ja järgnevad peale lõpetamist. Näed oma sõpru-tuttavaid ja räägid nendega maast ja ilmast. Kui seda kogukonda ei ole, siis on ka põhjuseid rahvajooksudel osalemiseks (ja aktiivses liikumises olemiseks) vähem.

5. Kõnd ja jooks-kõnd

Sageli piirame end ise oma eksklike eelarvamustega. Küll tohib maratonijooksjaks nimetada ainult neid, kes 42 kilomeetrit alla kolme tunni läbivad, küll tohib jooksjateks ainult neid nimetada, kes kogu võistlusmaa ainult joostes läbivad. Tegelikult pole see üldsegi nii. Jooksjad oleme ju kõik vaatamata sellele, kui kiired me oleme. Lisaks, vanusega jääme me kõik ju aeglasemaks, ei ole vahet, kas me oleme kolme, nelja või viie tunni maratoonarid. Ent oluline on mitte seisma jääda, sest siis on liikuma saamine kordades raskem. Siin tulevadki mängu kõnd ja jooks-kõnd, mis aitasid näiteks allakirjutanu 51selt nii poolmaratonis kui maratonis uute isiklike rekorditeni.

6. Tugipersonali tähtsus

80% jooksjatest komistab 2-3 aasta jooksul väiksema või suurema vigastuse otsa. See on paratamatu. Kui sul on hea füsioterapeut või hea ortopeed-spordiarst, siis on vigastustest paranemine (ja nende hilisem vältimine) oluliselt kergem ja kiirem. Vigastused ei jää vinduma ega muutu krooniliseks. Enamasti ei pea vigastuse tõttu ka jooksmisest loobuma,kuid hea füsio või spordiarst on siinkohal võtmetähtsusega. Tehisaru ei suuda sinu lihastasakaalu hinnata ega vaagnat otseks saada. Vähemalt veel mitte.

7. Aeg liigub ainult edasi – naudi oma hetki ja kogu häid elamusi

2022.a kvalifitseerusin arusaamatul kombel Bostoni maratonile. Sellist võimalust ei tekkinud kordagi varem ega ole tekkinud ka kordagi hiljem. 2024.a. tegin hirmude ja probleemide kiuste läbi täispika Ironmani. Ilmselt esimest ja viimast korda. 2018.a. läbisin Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamiseks 25 jooksumaratoni. 2024.a. osalesin Poolas Euroopa veteranide meistrikatel, kus saime Eesti tiimiga maratonis pronksmedalid. Pronks-kuradi-medalid! 2017.a. osalesin maailma esimesel alastimaratonil Soomes. Kõik need olid once-in-a-lifetime hetked, mis tulid ja läksid. Kui võimalusi ei märka ja neist kinni ei haara, on ka mälestusväärseid jooksuelamusi märksa vähem. Nii et hoia silmad lahti!

Nii et kui sa lugesid selle jutu läbi ja oledki juhtumisi 33-aastane jooksja, siis ära muretse, kõik me oleme ühel hetkel 53sed.