Ülemöödunud nädalavahetusel jooksime sõpradega Austria alpides, Montafon Arlberg Marathon jooksul (Lääne-Austrias, mõnikümmend kilomeetrist Itaalia ja Lichtensteini piirist). Endale üllatuseks avastasin, et marathon100 portaalis polegi keegi peale meie seda jooksu jooksnud, sellest siis ka otsus oma muljeid teistega jagada.

Tegelikult algas maraton 1 päev enne starti. Kuna me jõudsime sihtkohta üleeelmisel õhtul, siis oli vaja üks päev kasulikult sisustada. Hotelli hinnas oli nt 1 päev tasuta gondlisõitu (lisaks veekeskus, ühistransport, rattalaenutus jpm), seega võtsime plaani käia vähe kõrgemal matkamas. (Eestis ju sellist võimalust pole :)). Alustasime umbes kell 10 hommikul, sõitsime esimese gondliga 1300 m pealt umbes 1700 m peale ja teisega siis kuni umbes 2400 meetrini. Sealt algas matk. Põhimõtteliselt kõndisime ussi üles umbes 100 m (2500 m kõrgusele) ja siis hakkasime mäe külge mööda vasakule üles liikuma.

Kuiva maa peal pole kunst liikuda, aga üle lumiste platside tuli tossuga jäljed kanti lükata ja näpud lumme suruda. Saime tee peal kuuma päikest, vihma, rahet, äikest. Taevas tõmbus äikesepilvedest tumehalliks ja me üritasime kaljuprakku varju minna. Üks hetk hakkas sealt praoavast ülevalt kiviklibu meie poole lendama, ilmselt vihm oma veejõuga oli seal midagi lahti peksnud. Igatahes ei jäänud me suuremaid kive ootama ja ronisime sealt alla ja suundusime edasi. Üle lumiste kohtade (ca 40 m laiuste) minnes oli kohati kõhe tunne ka, sest kui seal oleks libastunud, siis oleks umbes 100 meetrit liugu ja kividesse, ilmselt poleks sel juhul järgmisel päeval maratoni jooksnud. Igaljuhul jõudsime kadudeta Valluga tippu (2600 m).

Riietuseks oli lühikesed püksid ja t-särk, jalas jooksutossud. Üleval hakkas päris külm. Tipus puhkasime ja mõtlesime allamineku plaani välja. Allatulek oli omaette ooper. Laugemal nõlval sai lund mööda libistada (nagu suuskadega), teravamad nukid vajasid nelikvedu. Igatahes poole maa peal allatulles andsid põlved ja reiepealsed juba tunda. Maraton homme!? Eks jõudis natuke kahetseda ka, et enne maratoni sellise rumaluse ette võtsime, aga enam pole midagi teha, pool mäge on vaja veel laskuda ja kõige hullem oli alles ees. Teravama nuki 300-400 meetrit tulime alla hoides kinni ka õlekõrrest, lootes, et see maa seest välja ei tule. Kukkumine oleks kole olnud. Igatahes jõudsime tervena alla tee peale, sealt hotellini oli veel kõvasti laskumist, aga meil oli pind jalge all, seega meel oli rõõmus :). Hotell asus 1300 m peal, seega tipust hotellini oli 1300 m laskumist. Oma Montana hotelli jõudsime kl 15.00 – s.t., 5 tundi turnimist. Tõsine soojendus maratoniks!

04.07.2015 kell 6.00. Rongijaamast võtab buss osalejad (kes ööbisid St. Antonis) peale ja viib starti. Bussisõit kestab ca 1 tund. Bussist väljudes tunned, et põlved ja reiepealsed on vähe valusad eilsest :|.

Start on kl 8.30. Enne starti jõuab kohustuslikud protseduurid läbi teha (wc, viimased ampsud, vaseliinitamine) ja kohe läheb lahti!

Stardipauk. Äpu, Ago, Kristo ja mina asume liikvele. Tempo on väga rahulik, esimesed 3 km on suht sile asfalt, km ajad umbes 5:40-5:50. Peale 3ndat km hakkab pihta. Tõus. Korraks alla ja siis pikalt üles - põhimõtteliselt kuni 20nda km-ni. (Esimese 20 km-ga oli ca 1200 meetrit kõrguste vahe, see teeb kilomeetrile 60 m tõusu). Vahepeal olid küll mõned kerged laskumised, aga põhimõtteliselt ikka ainult üles. Peale 3 km asfalti läks mägiteeks (tolmutee vms).

Umbes 17-18ndast km-st oli "off road", kivilt kivile, mättalt mättale.

Oli ka siledat mägipõlluteed (šoti veised, lehmad said sealt oma lõunasöögi).

Kohati olid mägiojakesed, kust proovisin kuiva jalaga üle saada. Korra sai ka libastutud, kui umbes 19ndal kilomeetril külje maha panin, hetkeks oli valus ja tunne, et midagi läks katki, aga õnneks jäid kondid-luud terveks. Juba poole peale tundsin kahtlaseid krambiilminguid tagasääres, kuid nagu tellitud oli 22 km toitlustuspunktis soola, keedukartulid ja igast muud kasulikku :).

Teine pool hakkas rohkete järskude laskumistega (mööda tolmuteed), sel hetkel tundsid, et laskumistrennist on puudus, suur puudus. Kohalikud jooksjad läksid enamasti allajooksul mööda. Lootus oli, et teine pool on rohkem tasasem ja mitte enam nii palju üles, kuid tegelikult käis rada lõpuni üles-alla, peale mõne kilomeetrist järsku laskumist järgnes mõne kilomeetrine järsk tõus ja nii kuni finishini. Nii mõnigi kilomeeter läks mäest üles kõndimisele, ilmselt ainult poodiumisportlased jooksid terve distantsi.

Raja kõrgeim punkt oligi 20 km peal, ca 2000 m üle merepinna (start 880 m, finish 1300 m). Rada oli vahelduv, huvitav, vaated ilusad (lumised tipud, alpijärved, maastik, loodus jne).

Finishisirge oli umbes 600 meetrit pikk, peatänav, asfalt, õhutemperatuur ca +36 C. Kui muidu oli super tundega jooks, siis viimane kilomeeter asfaldil tappis (vist see kuumus, mis sealt vastu õhkas). Finishis oli aeg 5 tundi 17 minutit ja 47 sekundit. Kommentaator mainis ära nii nime kui rahvuse, publik elas kaasa. Õnnelik. Väsinud. 4 minutit hiljem tuli Äpu, siis veel Ago ja Kristo. Kõik olid väsinud, aga õnnelikud. Finishis sai medali, juua, puuvilju, lõpetaja särgi. Kaks päeva hiljem ei taha veel treppidest alla käia. Jube valus on.

Kirjade järgi oli rajast 6 km asfalti, 5 km matkateid ja 31 km metsateid.

Endomondo kokkuvõte jooksust (endomongo gps-iga tuli rada 700 m pikem):

Kõiki emotsioone on raske teksti sisse panna. Ütleks lihtsalt, et sitaks äge oli!