Olin mullu uusi teksapükse ostmas. Senistest polnud peale aukude enam suurt midagi järgi. Proovisin ühte paari. Ei sobinud. Proovisin teist. Jälle ei sobinud. Veider. Number oli täpselt sama, mis viimased 20 aastat oli olnud ehk 32, kuid teksad olid suured. Jalga sobis hoopis number 31. Mida kuradit? Kas kõik teksatootjad on sama-aegselt püksimõõte muutnud?

Ei olnud. Hoopis mina olin muutunud.

Esimesena kaob kann. Rahvasuu ei valeta. Tuleb välja, et lihasmassi kadu, millest kõik räägivad, ei olegi lihtsalt jutt. Olin 52. Olin see, kelle kohta kirjutatakse, et vanast peast hakkab lihasjõud ja -mass igal aastal vähenema kuni oledki miinuses. Üks pikk kriips. Kas siis 60selt lähen lasteosakonda riideid ostma?

Eks vanus avaldub meil kõigil natuke erinevat moodi. Mõni sööb lasteportsusid, kuid võtab hoopis kaalus juurde. Kui lihasmass väheneb, siis energia vajadus ju ka väheneb ja ei saagi enam taldrikut täis panna. Veeretad kartulit taldriku ühest nurgas teise ja lõpuks teed ikkagi pooleks sest muidu võtad arusaamatul kombel kilo juurde.

Ei ole see ainult minu probleem. See on objektiivne paratamatus, mille kohta öeldakse vananemine. Kõige hullem on see, et jooksmine, see mu lemmiktegevus, ei aita lihaskao vastu. Võid küll olla sitke ja higine, kuid ühel hetkel oled lihtsalt sitke kriips. See-eest süda on tugev ja kopsud turritavad olematute rinnalihaste vahelt välja.

Otsustasin midagi ette võtta. Muutuse tegi võimalikuks vigastus, mis endises mahus joosta ei lubanud. Oli aega jõusaalis käia. Motivatsiooni andis nutikaal, mis mõõdab enamvähem täpselt kehakaalu ja koostist ehk seda, kui palju on kehas rasva, vett, lihast.

Sisemist motivatsiooni suurendas seegi, et olen ju vegan. Liha ei söö. Muna jääb minust samuti poodi. Kodujuust pakendisse. 11 inimest kümnest, kes mulle vastu tulevad, ütlevad minu toitumisharjumustest kuuldes – sa ei saa ju piisavalt valku kätte. Valk on see värk, mida nimelt lihasmassi kasvatamiseks vaja. Valk on ka see värk, mida peaks nii 40selt alates rohkem sööma. Et kriipsuks muutumist pidurdada.

Võtsin eesmärgiks vaadata, kas 52aastane veganmees suudab lihasmassi kasvatada. Vastutuules on eesmärgid ikka motiveerivamad.

30. novembril 2024 astusin esimest korda nutikaalule ja seejärel Sparta spordiklubi jõusaali. Kaal ütles et olen 71 kg. Ma olen 71 kg tegelikult oma 188 sendise pikkuse juures olnud kogu jooksmise aja ehk viimased 20 aastat. Kõhn. Kaal ütles küll slim, kuid eks see on lihtsalt viisakam väljend kõhnuse kohta. Kaal väitis, et mu ideaalkaal võiks olla 78 kg. Ei noh, ütleb, mis ta ütleb, ega ma kaalu taha kasvatada, lihasmassi ikka ju, kuid ühte ilma teiseta ei saa. Vist.

Spartas on neli riiulit hantleid. Viimases on 60 kg-sed. Esimeses, selles, mis uksele kõige lähemal on, on kuni 10 kg-sed. Lasteriiul. Võtsingi alguses lasteriiuli ette. Tundus selline jooksjate riiul olevat. Korra, kui lat pulldown’i tegin ehk lihtsustatult ülevalt latti alla tõmbasin puhkisid kõrval sama harjutust tegevad kaitseväelased. Nato-mehed või midagi sellist. Puhkisid minust palju kõvema häälega. Neil oli raskuseks 110 kg. Mul 50 kg. Rohkem enam seda, mis raskusega teised trenni teevad, ei vaadanud. Hakkasin lihtsalt kõvema häälega puhkima.

Esimene kilo lihasmassi tuli väga kergelt. Umbes kahe kuuga. Mõtlesin, et olen jõusaaligeenius nüüd. Ohsaa. Kilo lihast!

Teine, selgus, tuli palju raskemini.

Ühel hetkel julgesin ka jõusaali treeneriga rääkida. Küsisin kava. Andis soovitusi. Ka teised, kes pealtnäha vaadates ei peakski enam jõusaalis käima, soovitasid. Mida teha, kuidas teha ning mida mitte teha. Millised harjutused võivad õla näiteks perse keerata.

Kui mõni harjutus tunduski alguses kerge olevat sain aru, et olin seda valesti teinud. Kui hakkasin õigesti tegema, läks kohe raskemaks. Uhh!

Nüüd on täpselt aasta jõusaalis käimist möödas. Tulemuseks +4 kg lihast. Täiesti hea. Viis, istu! Seda nelja kilo tegelikult juba näeb. Muidugi, valgus peab lihasele õige nurga alt langema.

Head meelt teeb ka nutikaalu väide, et luumass on 300 grammi kasvanud. See on ju hea. Kukud ja ei lähe nii kergesti katki. Vaatamata sellele, et oled vegan. Kaalu suutsin aastaga kasvatada 6 kg. Nutikaalu järgi peaks veel kilo juurde võtma, kuid sealjuures ainult rasva. Ei noh, ei ole motiveeriv. Peab vist uue nutikaalu hankima.

Mis on kõige raskem olnud? Toitumine. Kui sa oled 20 aastat jooksnud, siis treeningharjumus on nii või teisiti sul olemas. Kuid viimase aasta jooksul olen ma sisuliselt igal vabal hetkel pidanud sööma. Hommikul enne trenni minekut sööd. Korralikult. Trennist tulles teed endale kohe ühe smuuti. Tunni-pooleteise pärast ootab ees lõunasöök, millega kohe kindlasti ei pea õhtuni vastu. Kahe-kolme vahel teed ühe pähklivõi saia. Vahel ei saa ühe juures pidama. . . Õhtul vahid telekat soolamandlite pakk käes ja lihtsalt sööd. Saada kätte 2 grammi valku 1 kg kehakaalu kohta on raske. Eriti kui jooksjana oled harjunud süsivesikuid ahmima. Ning kui ei mõõda seda palju sa valku saad, kui ei planeeri oma toitumist, siis ei saagi piisavalt valku.

Mis on kõige olulisem? Järjekindlus. Olen viimase 365 päeva jooksul käinud jõuksis 202 korda. Ehk siis keskmiselt 4 korda nädalas. Mõni nädal vähem, mõni nädal rohkem. 3-4 korda nädalas on hea soovitus. Rütm, mis mulle sobib on selline: 1. päev teen jõudu rinnale ja kätele, 2. päev teen seljale ja õlgadele, 3. päev teen jalgadele ja 4. päev puhkan. Vigastuse tõttu päris kõike teha ei saa, kahjuks ka kükke. Igat harjutust teen 4 seeriat, keskmiselt 10 korda ja nii, et viimane kord on ikka paganama raske. Nii et puhkimine ongi loomulik. Harjutuste vaheline paus on suhteliselt lühike, 45-60 sekundit. Ent lõpuks, eks treeningrutiinid on individuaalsed ning ma ei ole piisavalt pädev rääkimaks sellest, milliseid harjutusi, milliste raskuste ja milliste pausidega sina peaksid tegema. Ma lihtsalt räägin sellest, mida mina teen.

Mis on suurim üllatus olnud? Jõusaalis käivadki tavalised inimesed. Jah, on ka neid, kes võtavad sealt viimaselt riiulilt oma 60 kg-sed hantlid, kuid on ka 80+ vanuses härrasid-prouasid. Sest kõik me vajame jõutreeningut. Mida vanemaks saame, seda rohkem vajame.

Mida ma kahetsen? Oleks võinud mõni aasta varem jõusaalis käima hakata, kuid vähemalt mul on need esimesed 200 korda nüüd tehtud. Ja tegelikult ma ei käi enam ammu jõusaalis sellepärast, et tugevamaks saada. Käin sellepärast, et mulle meeldib. See, et lihast ja jõudu juurde tuleb, on lihtsalt kaasnev nähtus.

Jah, suurem lihasmass ja kaal ei tee mind paremaks jooksjaks, sest kilosid tuleb joostes ju rohkem kaasas tassida. Ent jooksja oled sa ju vaid tunni või kaks päevas. Jõusaalis käid ikka nende ülejäänud 22 tunni pärast. See ju tegelikult olulisemgi kui sekund rekordist kärpida.

Nii et mine jõusaali ja sa ei kahetse. Ei ole vahet kas oled 40, 50 või 60. Ei ole vahet kas oled vegan või ketomees. Ei ole vahet, et sa pole kunagi jõusaalis käinud ja ühtegi harjutust ei oska. Inimesed on sõbralikud ja see milline sa välja näed või milliste raskustega sa treenid ei huvita tegelikult kedagi teist. Ja alusta detsembris mitte jaanuaris. Siis oled juba kuuga plussis.