Möödunud pühapäeva Reinu maraton ei olnud ainus koht, kus endist korüfeed meenutati. Muhe vana, kes tiksus vaikselt oma teed. Ilma kisa-kärata, sõltumata ilmaoludest.

Natuke ehk ka selle mõjutusel võttis eelneval laupäeval üks väike jooksusõprade punt samuti eesmärgiks pikem jooksuüritus korraldada. Teise põhjusena asjaolu, et paaril semul jäi Tartu linnakal maratonidistants tegemata. Eelnevaid vaevarikkaid treeningkuid ei taha ju ikkagi päris raisku lasta.

 Seega, mõõdame välja vajaliku raja ja teeme ära. Nimeks Esku kergtee maraton.

Erinevatel argistel põhjustel jõudis planeeritud 5-7 liikmest starti kolm. Ilmavana tervitas keskpäevasel stardipunktil kosutava (loe: ebameeldiva) vihmapalanguga ja märgatava tuuleiiliga.

Viimasel hetkel enne alustamist tuli ühel liikmel meelde, et kuulge, teeme ikka pildi ka. Tänud selle eest. Ise jäi ta muidugi raamidest välja

Jooks algas lendleva kergusega. Rajaks on valitud 3,55 kilomeetrine lõik ehk enam-vähem kogu kergtee pikkus Esku ja Põltsamaa vahel. 12x edasi-tagasi. Kerguse põhjus ilmneb muidugi kohe esimeses tagasipöördes lääne poole. Johhaidii, keegi on nähtamatu seina püsti pannud, nüüd peab seda lükkama. Tunneme mittekohalolevatest grupiliikmetest suurt puudust. Iga eesliikuv selg oleks suureks abiks. Leevendust pakub mõte, et iga allatuulelõik on nagu taastav puhkus. Lootus, et ehk Aiolose jõud raugeb õhtu poole liikudes ei realiseeru, pigem vastupidi. Aga noh, on nagu on.

Teises pooles, vastu liikudes ja meite kannatavaid nägusid nähes, ohverdab Madis jupi oma pooliku teekonnast ja tuleb appi tuult lõikama. Igati abiks. Ja ei olnudki lõpujoon enam kaugel.

Meeldejääv päevapoolik. Varasemast meenub üks Võidupüha jooks, kus samaväärne tormihakatis möllas. Klassikaline sõnastus – ei ole halba ilma…

Peeter Oranen

Fotod: Madis Maks