Suu kuivab. Janu on selline, et võiks mõne väiksema jõe tühjaks juua. Joogipunkti-tüdruk jälgib mind juba eemalt üsna kaastundlikult ja ulatab topsi külma veega, aga käed ei tõuse topsi haarma. “Aitäh, ei soovi,” pomisen vaevukuuldavalt, kuigi tegelikult tahaks hüüda: “Kutsuge, palun, kiirabi, ma vist suren kohe ära.”

Rinnus pistab. Hingeldan. Pulsikell kuvab 195 lööki minutis. Saaks juba see õudus läbi! Kurrrrat, miks ma siia üldse tulin? Kellele ma mida tõestan? Kilomeeter kilomeetri haaval vajub samm järjest pehmemaks, kuni lõpuks - seitse kilomeetrit enne finišit - annan ma lõpuks alla. Haamer! See ongi see hetk, mille eest staažikad trennikaaslased hoiatasid. Hetk, kui keha viimasedki reservid on otsa lõppenud ja paljast tahtejõust enam ei piisa. Tõmban soodushinnaga 99 euro eest soetatud jooksutossud jalast ja viskan sirelipõõsa alla pikali. Mind haarab tunne, mis on segu vihast, haletsusest ja pettumusest. 

Päike mu kohal sirab nagu juuni alguses, kui maratonitreeningud algasid ja kõik tundus veel nii lootusrikas. Küllap selles asi ongi. Ma ei olnud nii kuumaks päevaks valmis. Eks need augustikuised haigused jätsid ka kindlasti oma jälje. Kuulge, ma põdesin ju ometi koroonat! Hea, et ma üldse starti jõudsin. Kuu aja pärast on Tartu maraton. Küll saab seal uuesti proovida. Ent mida enam ma oma mannetule olukorrale õigustust püüan leida, seda tugevamate kontuurjoonte joonistub silme ette peegelpilt haledast läbikukkujast, maratoni kõige armetumast katkestajast.

Sel hetkel, kui neid ridu kirjutan, on kauaoodatud stardini jäänud umbes 24 tundi ja olukord, mida äsja kirjeldasin, on viimase nädala jooksul erinevates variatsioonides mu peas keerelnud vähemalt korra päevas. Ma ei teagi, kas asi on süümepiinades, et olen treeneri kava täitnud heal juhul 75 protsenti või sellest, et viimasest maratonikogemusest üheksa aastat tagasi on meeles ainult põrgupiinad ja piimhappeüledoos, aga mida päev maratonile lähemal, seda enam hakkab mulle kohale jõudma, kuhu ma end tegelikult segasin. Seda tunnet on tundnud ilmselt igaüks, kes elus vähemalt korra maratonil startinud. Sõltumata sellest, kas eesmärk on läbida 42 kilomeetrit kolme või kaheksa tunniga, joostes või lonkites, tekib igal juhul teatav vastutus ja aukartus eesseisva ülesande ees. Umbes selline tunne, nagu läheks palverännakule. Selline rituaalne teekond, kus argimured vajuvad hetkeks tagaplaanile ning keskendud täielikult endale ja oma eesmärgile.

Minu eesmärk kevadel projektiga algust tehes oli lõpetada maraton ajaga 3 tundi ja 45 minutit. Ühelt poolt natuke hulljulge ja ambitsioonikas, aga samas pühendunult treenides ometi käegakatsutav. Esimestel treeningnädalatel ja -kuudel oli see minu jaoks pigem üks abstraktne number, millele ma liiga suurt tähendust ei omistanud, aga treeningute edenes, kui vorm tasapisi tõusma hakkas, muutus tasapisi ka minu suhtumine. Ühel hetkel avastasin end iga paarisaja meetrit tagant pulsikellal jooksutempot jälgides ning endamisi arutlemas, kaua sellise tempoga joosta jaksaksin. Juuli keskel avastasin end juba täiesti hasartselt kella jälgimas ja arutlemas, et äkki 3:30 ei oleks utoopia…

Homme lähen starti hoopis teistsuguste mõtetega. Viimased kuu aega on möödunud piltlikult rütmis: haigestumine, paranemine, vormi taastamine ja juba jälle haige! Augusti alguses tabas mind koroona, suvekuu viimastel nädalatel mingi muu arusaamatu viirus. Ehkki tänu vaktsiinidele möödusid tõsisemad haigusnähud paari päevaga, siis üleüldine kurnatus jättis jälje ka jooksuvormile ja ajapikku ka motivatsioonile. Pärast haigusnädalat uuesti trenni minna oli tunne nagu alustaks jälle algusest. Pulsikella asemel vaatad siis juba lihtsalt kella: “äkki täna ei hakka liiga pikka ringi tegema…” ja mõne aja hakkad trenne vahele jätma.

Ma võiks omaenda isiklikust kogemusest kirjutada artikli “10 lihtsat nippi, mida algaja jooksuhuviline peaks vältima, et mitte maratonil ebaõnnestuda”, aga tegelikult on vaatamata hinges valitsevale ebakindlusele siiski ka nii palju head, mida meenutada. Lõppenud suvi ja sellele eelnenud kevad, on mu elu kõige sportlikum aeg ning olen just jooksurajal kogenud nii palju inspireerivaid hetki, mis on andnud positiivse tõuke ka spordivälisele elule. Olen juba praegu täitnud oma põhilise eesmärgi, miks ma projektiga liitusin - luua regulaarne liikumisharjumus ja tutvunud väga ägedate inimestega, keda ühendab kirg jooksmise vastu.

Niisiis, sõltumata sellest, kuidas minu pühapäevane maratonijooks lõpeb, Stroomi rannas sirelipõõsas või Vabaduse väljakul medaliga poseerides, on see kindlasti olnud üks väärt teekond, mis kindlasti ei lõpe pühapäeval. Ja isegi, kui neli tundi peaks jääma sel korral alistumatuks, siis õnneks tuleb ju varsti Tartu maraton ka. 

Mõnusat jooksupidu meile kõigile!