Just nii pretensioonikalt tutvustab end Maggiore järve maraton ja selle läbinuna võin tema ääretut panoraamilisust kinnitada. Kahjuks kõiki Itaalia maratone veel läbida jõudnud pole, seega jääb „kõige“ kinnitamata. Mõningase üllatusega avastasin maratoni kodulehelt ISO kvaliteedisertifikaadi – ju ta siis kvaliteetne on.

Otsides vaheldust jahedale, lödisele ja pimedavõitu Eesti sügisele jäi pilk peale Maggiore järve maratonile. See on ühest-punktist-teise tüüpi jooks, kus lisaks maratonile saab ka 10k, 33k ning poolmaratoni läbida. Start antakse Arona nimelises linnakeses, finiš on Verbanias. Tagasi tuuakse bussiga aga jooksjate rõõmuks on ka eraldi kruiis laevaga. Milano Malpensa lennujaamast saab Aronasse rongiga ja kuna tegemist on suvituspiirkonnaga siis on igas hinnaklassis nii ööbimise kui söögikohti vabalt saada.

Maggiore järve põhjaots on Šveitsis, lõunaots Itaalias. Teda ümbritsevad Alpi mäed, kaugemad tipud on liustikega kaetud. Järv on 64 km pikk, kuid vaid mõni kilomeeter lai, seega on vastaskallas kõikjal kenasti näha. Järve äärt pidi kulgeb maantee Via Semplone ja just sellel jooks toimubki. Muide, see Semplone-tee on üks Itaaliat muu maailmaga ühendavatest teedest juba Rooma aegadest. Ilmad olid lauspäikselised, sooja päeval umbes viistest kraadi, öösel paraku vaid mõni kraad, mis tähendas, et päikese loojumise järel läks kohe jahedaks.

Maratoni start on kell 9, üsna varsti pärast päiksetõusu. Õhk on karge. Veerand tundi enne starti kohale jõudnuna satume kohe tuttavasse melusse - sagivad-sooja tegevad maikades jooksjad, paksudes jopedes saatjad ja kõlaritest kostev muusika vaheldumisi mitmes keeles teabega. Mõni infokild oli suisa kummaline – näiteks vannutati kõiki oma finišisse saadetavat varustuskotti suurtesse rekadesse viima, ehkki need just meie ja paljude saatusekaaslaste ees oma luugid kinni lõid ja minema sõitsid. Nõutuna jäime ringi vaatama, kuni märkasime üht tava-auto juhti viipamas, et tema pagasiruumi võib asjad panna, ta viib need finišisse. See pagasiruum täitus kohe pakkidega ja hiljem nägime veel hädalisi. No mitte ei saa aru, miks need rekad nii ruttu pidid ära minema. Ka vetsusid oli vähe ja seetõttu olid sabad hiiglaslikud. Meie ei jõudnudki oma aega ära oodata, tuli starti lipata.

Ja läkski lahti. Alustuseks väike tiir lõunasse ja seejärel mööda järve äärt põhjasuunas. Imelised -panoraamilised – vaated järvele ja mägedele. Ehkki me läbime nime poolest erinevaid külasid ja linnakesi on kogu järveäär täis kaunilt kujundatud krunte ja maju. Ka ergutajaid jagub kogu raja ulatuses. Minu seekordne jooksuplaan oli kolm minutit sörki vaheldumisi ühe minuti kõnniga. Nii lootsin toime tulla kehvavõitu vormiga ja ennetada põlvevalu. Ja see plaan õnnestus!

Lausa esimene pool maratonist – läbi Meina, Solcio, Lesa, Belgirate, Machere, La Sacca ja Stresa – kulgeb justkui kerges joovastuses. Lauged tõusud ei koorma ja pikad langused tunduvad lausa jalge alla lendavat. Joogipunktid on kenasti iga viie kilomeetri järel aga vetsusid silma ei hakka. Nii olen sunnitud üht teeäärset okaspõõsast väetama. Pärast Stresat taandub joovastus ja asendub lihtsalt jooksurõõmuga. Veel uitavad mõtted ringi kaunil maastikul ja külakeste kaunikõlalistel nimedel - Roncaro, Baveno, Oltrefiume, Feriolo. Tollest viimasest linnakesest, mis asub Toce jõe suudmes, pöörame korraks sisemaale. Jookseme kõrgel pea kohal kulgevate maantee ja raudteesildade alt läbi, et mõne kilomeetri pärast taas tagasi järve äärde pöörata –esmalt mööda Via Nazionalet siis Via Piano Grandet ja siis mööda Via Quarantadue Martirit. DeepL tõlkeprogramm pakub neile vasteks Rahvuse-, Suure Plaani- ja Neljakümne kahe märtri tee. Tõepoolest, Itaalias pole tagasihoidlikkus vooruseks. Taas vahetule järvepervele jõuab rada 35ndal kilomeetril Via Paolo Troubetzkoy nimelisel teel. Huvitav, kas meie Tõnu Trubetski ka teab, et mõni ta esivanem on oma nime Maggiore järve äärde talletanud? Igatahes on nüüd jooksurõõmu aeg ümber ja tuleb leppida punnitamisega. Reielihased pakitsevad ja lausa ootan minutist kõnnivaheldust. Aga viimased seitse kilomeetrit lähevad ruttu. Jäänud on vaid väike tiir Verbana linnakeses ja olemegi finišis Pallanza sadamas. Pisut alla viie tunni kestnud teekond ongi läbi. Saab pisut näksida ja juua, riiete vahetustelgis ka sooja veega pesta.

Meie väike seltskond koguneb muruplatsile pikutama. Päike on soe ja mõnus. Vahetame muljeid. Ootame praami, mis tagasi Aronasse viib- ja seal ta ongi. Huvitav on jooksurada ja läbitud asulaid järve poolt vaadata. Kerges õõtsumises tikub uni peale. Juba tunnikese pärast oleme kohal. Päike on taas madalale laskumas ja õhk jaheneb juba. Ruttu „koju“ ümber riietuma, et õhtusöögiks valmis olla. Täna kaloreid lugema ei pea, võib südamerahuga nii rammust kui magusat pruukida! Tegusa päeva järel on uni magus.

Tagasitee võtab tublid 11 tundi ja siis olemegi taas kodus hallis argipäevas. Lõpetuseks – kõigile kel tahtmine üks meeldejääv ja mõnus sügisene jooks ette võtta – soovitan soojalt!

Mart Einasto

Fotod: korraldajad