Miks sa valisid just selle maratoni?
Bratislava maraton on üks varasemaid Euroopa pealinnade maratone, mis toimub märtsi lõpul / aprilli algul. Sedakorda 1. aprillil, nii et paras aprillinali oleks olnud sellest teistele rääkida, kui esimest korda oleks jooksnud. Kuna varasemalt olen juba Rooma maratoni läbinud, siis sellest ajendatult võtsingi järgmise nö Euroopa riigi maratoni – Slovakkia pealinna maratoni.

Kuidas oli korraldatud registreerimine? Lihtne-raske-odav-kallis?
Registreerimisprotseduure alustasin veebruari lõpul. Registreerimistasu ka 1 kuu enne starti oli mõistlik - 35 €. 35 eurot pealinna maratoni kohta pole kallis, sest tavataks jääb ikka 60 euro kanti. Registreerimine oli üle veebi. Majutuskoha valin ma tavaliselt booking.com vahendusel ja eks see sellise kuldse kesktee põhjal saab tehtud: lähedus stardipaigale vs hind. Sedakorda leidsin ühe kena väikese majutuskoha, mis sisuliselt Bratislava vanalinnas ning stardipaigani oli ka sealt vast 7-10min kõmpimist (Kolm ööd, 188 eurot).

Kui alustasin otsinguid, kuidas sinna kohale saab, selgus, et otselendu sinna ei lähe ja seda mitte ka mõne teise lähilinna kaudu (nt Riia või Helsingi), küll aga oli võimalus lennata Bratislavasse vahemaandumisega Moskvas, hinnaks 500 €. Olles veel mõnda aega veebis surfanud, leidsin, et Bratislava ning Viin on Euroopa lähimad pealinnad ning bussid sõidavad Viini lennujaamast otse Bratislava kesklinna iga tunni tagant. Hinnaks ca 14 € edasi-tagasi pileti eest. Õnnelikud inimesed need slovaklased, kes põhimõtteliselt võiksid iga nädalvahetuse suhteliselt kerge vaevaga veeta Viini vanalinnas. Viini saab märtsi keskpaigast alates ka meie oma enda rahvuslinnuga. Väljumised hommikuti, mis andis piisavalt aega ja ruumi, et jõuda ikka õhtuks Bratislavasse (hinnaks 242 eurot). Kuna bussipeatused oli sisuliselt kohe lennujaamast välja astudes ja mahtus ka esimesele bussile, kella 12:00ks olingi Bratislavas ja ca 10min pärast ka hotellis.

Kuidas oli korraldatud numbrite kättejagamine, kas muud sodi jagati ka piisavalt või mitte ning kas oli midagi, mis kas positiivselt või negatiivselt üllatas?
Pealelõunane kohalejõudmine tähendas ka seda, et registreerimismaterjalide väljavõtmise juurde saigi sammud seada. Marathon EXPO toimus sisuliselt samas kohas, kus ka maratoni start. Reedene aeg oli seal suhteliselt rahulik. Sisuliselt inimlage, mistõttu oma materjalid sain ma kätte järjekorrata.

Registreerimine sisaldas nii t-särki, ajavõtu kiipi, tasuta ühistranspordi piletit kuni maratoni päeva lõpuni ja oh imestust – kahte numbrimärki. Kõik see oli pakitud lihtsasse üleõlakotti. Ei ole varem ette tulnud, kus number tuleb kinnitada nii seljale kui kõhule. Siiani on hakkama saanud ikka ühe numbrimärgiga. Aga korraldaja nõudeid tuleb täita, mistõttu nii need riiete külge ka haakisin.

Marathon expo
Samas toimus ka Marathon EXPO, mis polnud teab, mis suur.  Mõned spordifirmad müüsid seal oma nänni, mõned aga jälle spordigeele. Teiste maratonide reklaamijaid oli vähe (rohkem suurmaratonide teema), pigem kohalike jooksusarjade info oli saadaval aga see paraku vaid mulle mõistmatus keeles. Eks stardimaterjalide hulka kuuluv brošüürikegi oli valdavalt slovakkia keeles, mistõttu nendest sõnavõttudest ja juttudest ei saanud ma neilt lehtedelt küll mitte midagi aru :) Ülejäänud päev jätkus juba linnaga tutvudes. Oli selline sombune reedene pealelõuna. Sooja vast veidi üle 10 kraadi.

Pasta-party
Järgmise päeva (laupäeva) põhiüritus minu jaoks oli vast pasta-party. Aga enne veel sai tehtud kerge soojendussörk, tutvumine taas linnaga ning seejärel ca 15:00 paiku pasta-telki minek. Seda pakuti kuni kella 18:00ni. Aga isegi kui minna vahetult enne sulgemist, siis midagi tahaks ikka veel õhtul süüa ja korralikult süüa, et järgmise päeva pingutus ehk veidi kergem oleks ja vähemasti tühja-kõhu-tundega jooksma ei läheks.

Maratoni päev
Maratoni start oli kell 10:00. Arvestasin, et üles võiks tõusta 07:30. Jääks aega üks kohvi ja saiake süüa (tavaliselt ma rohkem enne maratoni ka ei söö), riietuda, numbrid külge haakida ja ca 9:15 hakata liikuma stardiala poole. Seekordne riietumine oli erakordne. Nimelt vahetult enne äralendu sai igaks juhuks kiigatud ka ilmateadet, mis pakkus maratonipäevaks vaid 2 sooja kraadi. Samas eelnevatel nädalatel oli olnud 15+ kraadi. Ei olnud midagi teha, otsus joosta pika dressiga ei olnud alguses meeltmööda aga tagatipuks läks ka müts pähe, sest viimastel päevadel oli möllamas ka korralik tuul (puhanguti 15-20 m/s). Otsustasin kahe kihi kasuks. Särk + kile. Samas, hotellist välja astudes just väga mugav tunne polnud. Jahe olemine oli. Aga teadmine, et joostes läheb soojemaks, lohutas. Stardipaika jõudsin ca 9:25. Stardiala kaardistus oli kenasti fikseeritud ka stardimaterjalide hulgas. Start oli ühine pool-maratoonlastega ning lisaks ka veel teatejooksjatega (4x5 km). Need riided, mis hotellist väljudes seljas, nendega ka startisin, vahetusriided tuli ära anda riidehoidu. Ka ca 30min enne starti oli see mõistlikult ligipääsetav. Ei mingit tunglemist, sest see oli nii-öelda avatud kruusaplatsil. Riided antud, püüdsin endas sooja sees hoida kerge sörgiga. Endiselt käisid läbi mõtted, et oleks ehk pidanud veel midagi selga toppima. Startijaid kokku oli ca 600 maratoonlast, 2000 pool-maratoonlast ning 300 teatevõistkonda.

Start oli ühe koridorina, kõik segamini ja stardipauk anti ka ühes osas. Rahvamassis paistsid ka jooksumarssalite õhupallid (need oli iga veerand tunni tagant). Ja läkski lahti. Stardiala oli piisavalt lai, mistõttu väga palju pidurdamist polnud ning sai oma tempo peale kruvitud ning sellega kruiisima hakatud. Otsustasin joosta alla 5min/km tempos niikaua kuniks jaksan ja seejärel vastavalt enesetundele. Bratislava maratoni rada oli jagatud kaheks peaaegu identseks ringiks.

Kohe esimesel kilomeetril ületas Doonau jõe (terve üks sillapool oli jooksjate päralt). Sillale jõudnuna oli vast ka paslik korraks üle parema õla kiigata, sest vaatevälja jäi Bratislava loss oma täies ilus. Etteruttavalt võib öelda, et mul jätkus jaksu sama trikk teha ka teisel ringil :)

Sillalt viis tee aga otse nö uuselamupiirkonda (kõrgemat sorti kortermajad), kus nüüd midagi väga põnevat küll vaadata polnud. Põhimõtteliselt kulgeski see osa rajast (ca 15km) ümber nn kortermajade piirkonna ja siis tagasi Doonaud ületama (teise silla kaudu). Minnes ehk kuni ca 8km-ni oli tuul pigem tagant, külm ei olnud ja tempo püsis. Esimese joogi võtsin ma 8km paiku, ilm polnud teab mis soe, mistõttu saigi sellega viivitatud. Joogipunktid olid vaheldumisi energiapunktidega. Kord veepunkt ja seejärel 2.5km pärast energiajook+banaan, jälle 2.5km pärast vesi jne. Seega, neid oli piisavalt. Mis küll ei tähendanud, et ma igas neist oleks tankinud. Alguses pigem iga 5km tagant. Teisel ringil aga tihedamini.

Kui jooks võttis suuna taas tagasi Doonau poole (tagasipööre ca 8km), sai hakata tundma ka ilma tõelist palet. Tuul tormas ikka korralikult vastu erinevaid kehaosi. Ja esimesel ringil sai tunda ka lumesadu ja kerget rahet (muideks teisel ringil oli seda veelgi sagedamini). Ma sain ainult tänada, et ma ka mütsi pähe panin. Oli neid kangeid, kes jooksid ka lühikeses, mina sedakorda nende hulka ei kuulunud. Uuesti üle Doonau jõudnuna, pöörasime uuesti stardirajale, teisisõnu läbisime veelkord stardikoridori, mis ka startides ning seejärel ca 4km vanalinna tiirule. See oli omamoodi põnevam, ehkki kohati tuli vaadata kuhu astud (kivisillutis), oli selline mõnusalt looklevalt kulgev trass. Põnevam kah, ehkki eelnevatel päevadel oli saanud seda läbi ja lõhki juba käies ära vaadata.

Rahvast oli sel hetkel veel omajagu kaasa elamas, ka muusikalised etteasted langesid just vanalinna tsooni. Põhitrassil võis kohata vaid mõnda trummilööjate punti. Teisele ringile minnes muutus asi aga märksa inimtühjemaks. Esimese ringi lõpuks, ehk 21km peal oli minu aeg 1:44:28. Täiesti sobiv. Eesmärk oli hoida sama tempot kuniks jaksab. Uuesti Doonaud ületavale sillale pöördudes sai silmanurgast näha ka 3:30 jooksugruppi, kes mulle kohe-kohe olid järgi jõudmas. Kuna ma startisin neist veidi eespool, siis meie netoajad olid tõenäoliselt üsna samad aga 30km peal läks see grupp minust mööda ja sel hetkel pööras ka rada taas tagasi ning hakkas puhuma vastutuul. Selle grupiga ma enam kaasa ei suutnud minna, mistõttu lülitasin ma sisse sujuvama käigu, et paremini kontrollida enesetunnet ning mitte rapsida ega kiirendada. Nüüdseks olin peatumas juba igas joogipunktis, et võtta kerge lonks. Umbes 32km sattusin vestlema korraks ühe kohalikuga, kes olles küll poksija. Jooksis oma teist maratoni ja kuuldes, et ma olen Eestist, siis mõistagi kostus tema suust enam vähem hulluks peetav mõte, et reisida ca 1000km ja joosta maraton. Sel hetkel oli mu jooksutempo nii 5:05 kanti, mida suutsin veel mõne kilomeetri hoida, mistõttu loobus ta minu tempos jooksmast ja jäi veidi tahapoole. Aga egas lõbu ei kestnud ka minul enam kuigi kaua. Lõbu ses mõttes, et 8km enne lõppu hakkas tempo oluliselt kukkuma. Viimase 10km keskmine aeg oligi 5:15 min/km. Täiesti OK, arvestades, et vahepeal kostitati veel lumesaju ja kõva vastutuulega. Õnneks polnud avatud nahapinda (kui käed ja nina välja jätta), millele see külm oleks suutnud rõhuda – sestap puhta toore jõuga tuligi edasi pressida. Teadmine, et lõpuni jõuab nagunii ja kilomeetrid aina vähenesid – oligi ainsaks edasiviivaks jõuks.

Taas jõudnuna stardikoridori alasse olid rahvamassid peaaegu olematud. No egas see ilm nüüd ka neid seal väga ei hoidnud. Sealt siis taas 4km vanalinnas, et vastassuunas finišisse joosta. Aga finišisirgel võis ergutajaid täheldada. Umbes 200m enne lõppu oli näha ka stardist möödunud aeg, mis lubas pingutada selleks, et jõuda ajaga 3:39 finišisse. Veel  32km peal pakkusin ma, et suudan kuskil 3:34 lõpetada. Aga viimased kilomeetrid on alati ettearvamatud. Finišijoone ületatuna riputati kohe ka medal kaela. Peatselt kuulsin kohalikus keeles ka teadustust, et mina ja Eestist on jõudnud finišisse. See oli uhke tunne, mistõttu käed tõusid taevasse. Ikkagi ainsa osalejana esindasin oma kodumaad. Seda on juhtunud ka kord varem (Ljubljanas, Sloveenia). Medaliga töllerdades suunati kohe ka üle sõidutee viiva metalltrepi. No see oli selline tore pingutus, ühelt poolt ehk jalgu venitav tegevus aga teiselt poolt ikka väga piinarikas … ja siis veel alla ka. Ühesõnaga suundusin taastumisalasse.

Finišijärgne teenindus
Taastumisalaks oli püsti pandud telgid, ühes sai süüa ja juua ning teises said riideid vahetada (oma vahetusriided said valutult kätte sealt samast kõrvalt). Vedelike poole pealt pakuti ka kohalikku õlut, kuid üle ühe seda sel hetkel ei suutnud juua. Banaani, õuna, saiakesi – egas suurt rohkemat polnudki. Ja egas ei tundud selle järgi ka vajadust, sest ma eelistan esmalt ca 1h vast ehk niisama olla, enne kui ma suudan enda energiavarusid täiendama asuda (kell näitas ca 4247 kcal kulutamist). Finišeerimise ajaks oli tulnud välja ka päike, ent tuul püsis. Peale kerget turgutamist suundusin taastumisalast välja ning taas stardi-finiši alasse. Vaatasin veel mõne hetke teiste pingutusi ning ka esimeste autasustamist. Mõistagi võitsid ka siin mustanahalised. Esimeste ajad polnud just teab mis, mistõttu tuli leppida 2000 € (meeste) ja 2400 € (naiste) auhinnarahaga.  Raja rekord (ca 2:15) oleks toonud mõned tuhanded veel juurde aga usun, et ka mustanahalistele polnud see ilm just karvamööda. Minu kohaks jäi 235, 588 lõpetanust.

Kokkuvõtteks
Rada ise oli suhteliselt lauge, isegi sillale tõusmised on sujuvad ent kui tuul otsustab jooksupäeval puhuma hakata, siis avatud ja laiadel magistraalteedel jooksmine pakub sulle korralikku ning vihisevat tuuleannust.  Mistõttu korraldajate lehel olnud üleskutse, et 20 kraadise soojaga tuleks hakata ohtralt vett tarbima ca 3-4 päeva enne maratoni oli sedakorda küll rohkem aprillinali, sest numbrist 20 võis viimase ehk nulli ära jätta – siis tuli kokku tegelik jooksuilm. Aga seda enam jääbki see maraton meelde. Kindlasti ekstreemsemaid, mida senini olen jooksnud (varasemad on jäänud kõik +15 kraadi kanti).

Ajaga võis seetõttu rahule jääda. Elu kolmas aeg ning kevadistest maratonidest parim. Eks ahvatlusi ole aprillis küllaga, mida Kesk-Euroopas joosta, mistõttu on väheusutav, et väga paljud eestlased Bratislavasse satuvad (kasvõi aprillis toimuv Viini maraton on pigem soositum) – aga kui soovid teha ajalugu ja olla oma rahvusest esimene, siis pole muud kui, pane vaim valmis järgmiseks aastaks. Sellele maratonile saad tõenäoliselt registreerida ka vahetult maratoni nädalal – sest tegemist pole (veel mitte) väga rahvarohke jooksuüritusega (maratoni mõttes).