Eesmärgiks Swedbanki Tallinna maraton, FB Jooksmine tiimi kandideerivad järgmised jooksjad. Palun märgi uudise lõpus olevasse ankeeti oma lemmikud. Vältimaks korduvat hääletamist lisa ka oma nimi ja lemmik jooksujalatsi mark. Samalt IP-aadressilt antud topelthääled kustutatakse.

Tiimi pääseb siin toodud jooksjatest kaks enim hääii saanu.

Hääletamine lõpeb 31.01. kell 23.59.59,9

Anabel-Carmen Kerner, 24

Sport on olnud minu elu loomulik osa nii kaua, kui mäletan. Olen tegelenud võrkpalli, jalgrattasõidu, ujumise, suusatamise, jõutreeningu, kergejõustiku, tennise, padeli ja paljude teiste aladega – liikumine on alati olnud minu viis end väljendada ja tasakaalus hoida.

Jooksmisega on mul olnud kogu elu klassikaline love-hate suhe. Maraton ja maratonijooksjad on mind alati paelunud – olen suurelt unistanud, vaadanud neile alt üles ja kujutanud ette, mida selline teekond inimeses muudab. Teisalt olen aga tundnud, et üksi jääb minust selle sammu tegemiseks väheks: vajaksin lisatuge ja motivaatorit hetkedel, mil omal tarkusest või eneseusust puudu tuleb. Soov on suur, aga julgus ja järjepidevus kipuvad kaduma.

Jooksmise mõte ja sellega seotud eesmärgid kimbutavad mind kuklas pidevalt juba viimased neli aastat, kuid teostuseni pole seni jõudnud. Igal aastal luban endale, et võtan eesmärgiks poolmaratoni, kuid hirm paneb justkui piduri peale – ma ei julge end registreerida ega stardijoonele minna.

Minu spordiajaloos suuremad vigastused puuduvad. On olnud erinevaid nihestusi, väänamisi, koormusvigastusi, mis on puhkusega paranenud. 2022. aastal alustasin Ironman triatloni ettevalmistusega ja treenisin sihikindlalt, kuid raske haigestumise (puukborrelioos) tõttu jäi teekond pooleli. See kogemus murdis mu rütmi ja enesekindluse ning hiljem pole enam korralikult vedama saanud. Olen viimased viis aastat osalenud ka Tipust Topini jooksuüritusel, peamiselt melu ja inimeste pärast. Soovin väga, et ühel päeval jõuaksin jooksurajale mitte pelgalt seltskonna pärast, vaid seetõttu, et jooksmine ise on suutnud mu südame võita ja olen julgenud enda hinges vaikselt põksuvaid unistusi püüdma asuda.

Olen aastate jooksul end tundma õppinud ja tean, et toimin palju paremini siis, kui mul on treener – keegi, kes hoiab protsessil silma peal. Selge plaan, suunamine ja vastutus nii iseenda kui ka kellegi teise ees aitavad mul olla järjepidev ning usaldada teekonda ka siis, kui tekivad kahtlused või hirm. Just seepärast usun, et „Eesmärgiks Tallinna maraton“ projekt võiks olla minu jaoks raamistik, mis aitab suure unistuse päriselt teoks teha.

Ma ei kandideeri selleks, et saada nö ”valmis jooksjaks”, vaid selleks, et kasvada inimeseks, kes julgeb suure eesmärgi nimel abi vastu võtta ja samm-sammult sinna poole liikuda. Soovin oma teekonda ausalt jagada – nii edusamme kui ka hetki, kus kahtlus pead tõstab –, sest usun, et just päris lood inspireerivad inimesi kõige rohkem. Minu eesmärk võiks olla treeneriga kooskõlastatud, kuid unistan maratoni läbimisest. Oma viimase 10 km pikkuse distantsi jooksin ajaga 54 min.

Loodan väga, et saan oma loo, tahte ja särasilmse suhtumisega olla osa teie tiimist ning tõestada, et ka need, kes on kaua kõrvalt vaadanud, võivad lõpuks stardijoonele astuda.

Liisa Kantsik, 19

Minu pikim distants on 21,1 km, mille jooksin selle aasta oktoobris Tartu Maratonil.

Ma tahaksin väga minna Tallinna Maratonil jooksma täispikka maratoni, kuid see distants natukene hirmutab mind, nii et sellinetagasihoidlikum eesmärk oleks poolmaratoni aega parandada. 

Mulle väga meeldib sporti teha, suvel sõidan ratast, jooksen, ujun (tahaks väga ühel päeval triatlonile minna). Talvel käime perega mägedes suusatamas. Olen käinud ka kergejõustiku, ujumise, jalgpalli ja akrobaatika trennis. Väga tõsiseid vigastusi pole olnud, olen paar korda oma jala välja väänanud ja korra suusatades pöidla murdnud.  

Minu jooksu teekond on huvitav just seetõttu, et see ei ole alanud pikkadest distantsidest ega suurtest eesmärkidest. Tegelikult olen suurema osa oma elust jooksnud ainult väga lühikesi maid – põhikooliajal tähendas „jooksmine“ minu jaoks sprinte ja koolidevahelisi võistlusi, kus maksimaalne distants oli umbes 400 meetrit.

Kõik muutus umbes neli aastat tagasi, üsna juhuslikult. Mu ema tahtis väga minna LHV Maijooksule – algselt plaaniga see 7 km lihtsalt kõndida. Tegelikkus oli muidugi teine: me ei suutnud seda distantsi puhtalt kõndida ja liikusime edasi sellise kõnni ja jooksu vahepealse sammuga. 

Pärast seda jooksu tekkis mul peas täiesti ootamatult kinnisidee: joosta läbi maraton või vähemalt poolmaraton alla kahe tunni. See mõte tundus korraga nii absurdne kui ka vastupandamatult kutsuv. Sellest hetkest alates hakkasin samm-sammult liikuma pikemate distantside suunas.

Ma tahan selles projektis osaleda, sest usun, et suudan inspireerida eelkõige neid, kes arvavad, et „nemad ei ole pikamaa jooksjad“. Minu teekond tõestab, et üksainus samm – või üks pooljuhuslik Maijooks – võib muuta kogu arusaama iseendast. Olen valmis oma lugu jagama, näitama nii edusamme kui ka kahtlusi ning olema ehe näide sellest, et maraton ei alga rajalt, vaid hetkest, kui julged endale suuremalt mõelda.

Sille Hermann, 27

Olen Sille Hermann, 27-aastane ja elan Loksa linnas.

10 km rekrod 50:38. 21,1 ja 42,2 km pole veel jooksnud.

Tallinna maratonil sooviks esialgu läbida poolmaratoni tulemusega 2 tundi või veidi alla selle. Kunagi oleks unistus läbida ka maraton.

Spordialasest taustast rääkides olen lisaks jooksmisele viis aastat tegelenud tennisega. Enda jaoks olen liikunud aastaid ka muudel viisidel: jalgrattasõit, ujumine, suusatamine, jõutreening. Olen siiani teinud sporti mõõdukalt ja varasemaid vigastusi pole olnud.

Minu teekond jooksmiseni ei alanud uhkete spordisaalide ega ideaalsete tingimustega. Tulin väikesest maapaigast, kus ei olnud suuri jooksuhalle ega tippspordikeskusi. Oli mets, kruusateed ja vajadus liikuda, sest paigal olemine ei ole mulle sobinud. Just sealt sai kõik alguse umbes kuus-seitse aastat tagasi, kui hakkasin regulaarsemalt jooksmas käima. Ma ei alustanud treenimist väga teadlikult, hakkasin ennast liigutama pigem enda tervise huvides ja jooksin lihtsalt enda lõbuks.

Kui sain aga aasta tagasi pulsikella, siis avastasin, et jooksmine on justkui terve teadus ning seda tuleb teha plaanipäraselt ja jälgida mitmeid näitajaid. Pärast seda olen ise lugenud jooksmise kohta raamatuid, artikleid, vaadanud videoid. Sellest tekkis sügavam huvi, et kuidas seda siis õigesti ja efektiivselt teha, et ennast mitte vigastada, aga saavutada head tulemused. Kui hakkasin teadlikumalt treenima, paranesid ka tulemused. Ma polnud kunagi varem mõelnud joostes selle peale, et seal taga on päriselt teaduspõhised meetodid ja lähenemised.

Olen õpetaja ning iga päev püüan noortele edasi anda teadmisi, julgust ja usku iseendasse. Nüüd tahaksin teha sama ka väljaspool klassiruumi — liikudes ja päris elu keskel. Seepärast soovin hakata jagama Instagramis oma jooksuteekonda nii videote, mõtete kui kogemustena. Kui keegi näeb minu lugu ja mõtleb: ,,Kui tema suudab, siis miks mitte ka mina?”, siis on mu eesmärk täidetud.

Ma ei tegele ainult jooksmisega, selle kõrvale teen kindlasti ka jõutreeningut, ujumist ning samuti tean, et toitumine ja puhkus on sama olulised kui jooksmine ise. Jooksmine on osa suuremast pildist, see ei toimi iseseisvalt eraldi. Sel aastal alustasin talisuplusega, kus jooksmine aitab mul kehasse soojust koguda ja pärast külma vett uuesti tasakaalu leida. Mulle meeldivad väljakutsed, mis panevad mind vaimselt ja füüsiliselt kasvama. Mulle on olnud omane alati eesmärke seada, tahan edasi liikuda ja kuskile jõuda ning ennast proovile panna. Mulle meeldib vaadata, kuidas järjekindla töö ja visadusega saan ma iga päev olla natukene parem.

Jooksmine annab mulle korraga vabadust, selgust ja enesekindlust. Kaks aastat tagasi olin ma vaimselt raskes kohas ja just treeningud eesotsas jooksmisega aitasid mul sellest välja tulla. Liikumine õpetas mind uuesti hingama, end kuulama, sammhaaval tugevamaks saama, iseennast usaldama.

Usun, et minu lugu võib inspireerida neid, kes tunnevad, et arvavad, et nad alustavad ,,liiga hilja”, ,,pole piisavalt targad või head” või ,,ei tea, kust alustada.” Olen ise aastaga aru saanud, et need jutumärkides välja toodud fraasid ei pea kindlasti paika ja soovin seda mõtet ka teistele edasi anda. Tahan öelda, et alustamine on kõige olulisem samm. Ma olen algaja, kes soovib saada tugevaks ja targaks jooksjaks. Ma olen teel, mul ei ole 21 km ja 42 km aegu. Ma ehitan alles seda kõike üles, selle teekonna jälgimine oleks nii mulle kui ka teistele põnev. Soovin näidata, et suurte eesmärkideni ei jõua mitte ainult need, kes on sündinud sportlased, vaid need, kes on valmis järjekindlalt parema iseenda nimel töötama.

Teele Vagula, 32

Minu nimi on Teele Vagula – 32-aastane kahe vahva lapse ema ning järjekindel harrastusjooksja, kelle koduks on Riisipere ja tööpaigaks Tallinn. Olen viimase aasta jooksul avastanud jooksmise enda jaoks täiesti uuest küljest – mitte lihtsalt liikumisena, vaid teekonnana, mis on muutnud nii mu mõtteviisi, tervist kui ka enesekindlust.

Minu senine pikim võistlusdistants on olnud 10 km ajaga 1:06, kuid 2025. aastal õnnestus mul kodus juba ka tunni ajaga ära joosta 10 kilomeetrit. Sel suvel läbisin ka oma pikima jooksudistantsi  – 14 km, kuumal suvepäeval peale tööpäeva. See nõudis pingutust, kohati ka kõndimist, kuid finišisse jõudes oli tunne võimas! 😊🏃 See kogemus kinnitas mulle, et õigete treeningute ja süsteemse ettevalmistusega olen võimeline veelgi enamaks.

2025 aastal osalesin kolmel jooksuvõistlusel ning nüüd on mul kindel eesmärk: 2026. aastal joosta oma esimene poolmaraton. Soovin läbida selle ajaga 2:10, ideaaljuhul isegi 2:05. Lisaks panen oma töö juures kokku tiimi, et osaleda Tipust Topini 2026 teatejooksul – ühise eesmärgi nimel pingutamine on midagi, mis mind väga motiveerib.

Minu 2025 aasta eesmärgiks oli tegeleda oma kaaluga. Selle aasta jooksul kaotasin ligi 14 kg. Suuresti tänu sellele, et suutsin kevad- ja suveperioodil regulaarselt joosta. Soovin veel umbes 7–8 kg alla võtta ning jätkan treeninguid ka talvel, jooksmist pigem küll vähem aga siiski proovin alati leida aja enda liigutamiseks. Varasemaid vigastusi pole mul olnud. Olen ka varem oma elus 20 kg alla võtnud. Tean, et toitumine on kõige alus aga mind isiklikult motiveerib paremini toituma juba see kui leian endale aja tegeleda spordiga. Olen väga sotsiaalne ja positiivne inimene, kellele meeldib jagada oma teekonda enda tuttavatega. Olen varem Instagramis tuttavatele postitanud oma kaalulangusest ja jooksutrennidest ning olen valmis seda vajadusel ka koostöö või programmi raames edasi tegema. Minu Instagram: https://www.instagram.com/teele.vagula/ .

Siiani olen olnud kodune harrastusjooksja ja ei ole päris õiget jooksutrenni kunagi teinud. Tean, et selleks vaja teha lõike, mäkketõusu, lühemaid, pikemaid jookse vaheldumisi ning lahe oleks saada proffessionaalide abiga enda tehnika paremaks. See kampaania annaks sellele kindlasti korraliku tõuke!

Lisaks olen oma töökohal määratud töötervishoiu eest vastutavaks ning väga äge oleks olla eeskuju oma kolleegidele, lastele, sõpradele ja tuttavatele tervisliku eluviisi edendamisel!

Ootan põnevusega uusi väljakutseid ning võimalust oma jooksuteekonda järgmisele tasemele viia! :) 

Tuuli Tasa, 23

Olen osalenud mitmel korral Rakvere Ööjooksu 10 km distantsil.
2024. aastal jooksin Tallinna Maratoni 10 km distantsi ajaga 00:53:21.
2023. aastal osalesin Tartu Maratonil poolmaratonil (21,1 km), mille läbisin ajaga 02:22:04.
42,2 km distantsi ei ole ma seni jooksnud.

Soovin Tallinna Maratonil läbida poolmaratoni, eesmärgiga joosta aeg alla 2 tunni. Eelmisel korral, kui poolmaratoni jooksin, ei olnud mul sisuliselt ettevalmistust, mistõttu näen seekord väga suurt arengupotentsiaali.

Sport on olnud osa minu elust kogu aeg. Olen tegelenud mitmete aladega, sh kergejõustik, jalgpall, tantsimine ja sulgpall. Jalgpalliga tegelesin kokku umbes 8 aastat, esindades selle aja jooksul erinevaid noortekoondisi ning mõnda aega ka A-koondist. Ülikooli mineku järel lõpetasin jalgpalli mängimise, kuid jäin aktiivselt sporti tegema.
Hetkel käin regulaarselt jooksmas, jõusaalis ning mängin padelit. Tõsiseid vigastusi mul olnud ei ole.

Olen väga tegus ja sihikindel noor naine, kelle jaoks sport on palju enamat kui lihtsalt treening. Usun siiralt, et liikumine muudab elu paremaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kiires igapäevaelus on lihtne tunda väsimust ja leida põhjuseid, miks trenni mitte teha, kuid minu kogemus on vastupidine. Liikumine annab energiat, elurõõmu ja jõudu juurde ning muudab ka muu elu nauditavamaks. Lisaks on sport minu jaoks ka suurepärane viis olla sotsiaalne ja kohtuda ägedate inimestega.

Jooksmine on minu jaoks järjest olulisemaks saanud ning püüan igal nädalal vähemalt korra läbida 5 km või enam. 2025. aasta suvel hakkasin jooksmisega teadlikumalt ja regulaarsemalt tegelema ning olen avastanud, kui väga see mulle tegelikult sobib. See projekt oleks minu jaoks võimalus treenida eesmärgipäraselt, seada endale selge siht ja näha, milleks ma tegelikult võimeline olen – ausalt öeldes olen ise ka põnevil, kui kaugele see tee mind viia võib.

Mind eristab see, et olen inimene, kes paneb tossud jalga ka neil päevadel, kui diivan eriti veenvalt sosistab. Võtan sporti südamega, aga oskan naerda ka nende päevade üle, kui kell ütleb ausalt, et täna ei olnud rekordipäev. Minu teekond ei ole suure tõenäosusega ideaalne, nagu elu isegi, ja just see võiks teha selle relevantseks ka teistele. Vahel kiire, vahel väsinud, aga alati hea tujuga ja liikumist väärtustav.

Miks just mina? Sest ma ei esinda “täiuslikku jooksjat”, vaid inimest, kellel on palju tegemisi, natuke kaost ja suur tahtmine end proovile panna. Usun, et jooksmine ei pea olema karistus, vaid privileeg. See on aeg iseendale, võimalus mõtteid korrastada ja vahepeal ka lihtsalt hingeldades elu üle veidi itsitada.

Olen loomult väga positiivne ja energiline ning mulle meeldib oma teekonda jagada soojalt, ausalt ja huumoriga. Mul on loomulik soov ja oskus tekitada tunne, et me jookseme koos, ka neil päevadel, kui motivatsioon vajab väikest müksu. Kui minu teekond paneb kasvõi ühe inimese mõtlema: “okei, ma lähen ka täna liikuma”, siis on see juba meeletu skoor minu jaoks.

Minu kohta on öeldud, et olen hea näide tsitaadile “hard work beats talent” ehk kui ma midagi ette võtan, teen seda täie pühendumusega. See projekt oleks minu jaoks võimalus kasvada nii jooksjana kui ka inimesena ning teha seda viisil, mis näitab, et areng ei pea olema täiuslik, vaid järjepidev ja rõõmuga tehtud. Usun, et just minu kombinatsioon sihikindlusest, elurõõmust ja ausast eneseväljendusest teeb minust kandidaadi, kellele on lihtne kaasa elada ja kelle kõrval tekib tunne: kui tema saab, siis äkki saan mina ka. Tundub isegi lõbus.