Eesmärgiks Swedbanki Tallinna maraton, Sparta tiimi kandideerivad järgmised jooksjad. Palun märgi uudise lõpus olevasse ankeeti oma lemmikud. Vältimaks korduvat hääletamist lisa ka oma nimi ja lemmik jooksujalatsi mark. Samalt IP-aadressilt antud topelthääled kustutatakse.

Tiimi pääseb siin toodud jooksjatest kaks enim hääii saanu.

Hääletamine lõpeb 31.01. kell 23.59.59,9

Enelin Djakov, 32

See aasta sai osaletud südasuve challenge Võsu kus ma jooksin oma parima 10 km jooksu aja 1:06:57, see aasta sai alustatud poolmaratoni treening ja sai esimese poolmaratoni joosta virtuaalselt Rakvere ööjooksu raames ajaga 02:48:56 ja siis tuli Tallinna maratoni üritus mida pean reaalseks pool maratoni jooksus koos kõikide jooksjate ja meluga ja siis tegin ma oma aja parima tulemuse, kus ma lootsin ideaalis joosta alla kahe ja poole tunni ja sain hakkama ajaga 2:29.56. Maratoni pole ma jooksnud.

2026 aasta on plaanis joosta maratoni, hea oleks alla 6 h aga ideaalis võiks jääda 5 h, sest see oleks esimene kord joosta maratoni ja ei julge kohe suuri panuseid panna.

Kus siis alustada, milline on mu spordialane taust?

Olen isehakanud spordifanatt, kellele juba kooli ajast meeldis sporti teha kuigi algklassidel oli kahjuks sportimine arsti poolt keelatud minu südame pärast. See oli täielik piin istuda pingil või koostada eesseesi, kui samal ajal teised said sporti teha. Kuid mingi hetk andis arst rohelise tule ja saingi sporti hakata tegema. Kõik võistlused, mis koolis peeti ma kõigis osalesin ning kõige osavam ja kiireim olin ma 60 m jooksus.

Alates 2011 aastal alustasin iseseisvalt koduse jõutreeninguga, ning mõned aasta hiljem hakkasin käima jõusaalis treenimas. Jooksmiseni jõudsin ma tegelikult hilja aegu, kui kohtusin oma elukaaslasega, kes harrastast ja kelle hobiks oli jooksmine ja kes oli ka juba piisavalt medaleid kogunud sellel alal. 2019 aastal osalesin oma esimesel Myfitness madness race il, mis mitte ei olnud niisama jooks vaid koos takistustega ja selline jooks sai mu lemmikuks, nii saigi osaletud veel Rummu vägilase jooksul 2023 aastal ja Kõva Mehe Jooksul 2025. Ja nii ma vaikselt olen aeg ajalt osalenud jooksu üritustel, on olnud pause sees.

Aastal 2024 hakkasin jooksmisega rohkem tegelema, kus otsin omale algaja jooksja raamatu ja läbisin treening programmi, mis raamatus oli. Vaadates aastat 2024, mil ma alustasin jooksmisega ja vaadates nüüd 2025 aastat, olen ma suure progressi teinud ja ilma suuremate vigastusteta . Ei oleks arvanud ealeski, et võtan osa nii paljudes jooksuüritustest aga see ka tänu mu kooliaegsele klassiõele, kes alustas seda jooksu juttu ja läheks ja prooviks ja teeks ja mina olin nõus tema ideedega. Nüüd olemegi koos treeninud, koos jooksmas käinud ja olnud toeks ja üksteist tagant utsitanud. Ehk mu elus kaks inimest, kes mind pannud sinna kohta, et nüüd käin jooksmas ja osalen jooksuüritustel kuigi ma still ei armasta jooksmist aga see pidi vist täiesti normaalne nähtus olema, et alguses ei armastagi jooksmist ja ajaga hakkad seda nautima ja siis armastama.

Ei hakka valetama minu jaoks jooksu võistlusteks treenimine on igavene piin, alati leian sada vabandust miks mitte teha ja ei anna treeningutel maximumi aga minu omapära see kui päev käes siis annan endast 110%. Suudan hoida külma närvi ja kindlalt meelt ning kunagi alla ei anna ja panen lõpuni välja, sest jooksmine ei ole lihtne, ei füüsiliselt ega vaimselt, selle koha peal tahtsin ennast proovile panna ja jooksu ala selleks on ideaalne. Kuna ma lubasin oma klassiõele, kes see aasta kahjuks põlve vigastuse tõttu pidi katkestama oma esimese maratoni jooksu, et järgmine aasta ma tulen koos temaga jooksma maratoni. Nii saigi reaalseks see, et 2026 a jookseme koos maratoni, sest ta tegi mulle sünnipäevakingiks Tallinna maratoni jooksu pileti. Ja kirss tordil olekski, kui saaks koos osaleda projektis, treenida parimate treeneritega, saada parimat nõu ja ettevalmistust, et veelgi paremaks jooksjaks saada. Loodetavasti saab minust siis rohkem jooksu armastav ja nautiv inimene.

Laura-Liis Oja, 32

10 km rekord 58:22, poolmaraton 2:05:03

Lapsena proovisin mitmeid spordialasid: tennist, iluuisutamist, ujumist, korvpalli ja tantsimist. Täiskasvanuna olen peamiselt hobikorras jooksnud, käinud jõusaalis ning osalenud rühmatreeningutes. Varasemaid tõsisemaid vigastusi mul pole olnud, kuid käesoleval hooajal vaevasid mind shin splints’id.

Minu suur eesmärk on läbida 2026. aastal Swedbanki Tallinna Maratonil oma esimene täispikk maraton ajaga 4:30.

Otsustasin juba sügisel, et järgmisel Tallinna Maratonil jooksen täispika maratoni. Miks just 2026. aasta? Praegu olen kodus kahe väikese lapsega ning mul on piisavalt aega treeningute ja plaani järgimiseks. Kui lähen tagasi tööle, siis sellist võimalust enam niipea ilmselt ei teki. Kuigi kindlasti on kahe lapse kõrvalt treenimine ikka paras katsumus ja ega see kerge ei saa olema. 

Jooksmine on praegu minu isiklik “aku laadimise” aeg – laste ja koduse olme eest põgenemine. Vahel on ikka päris raske jooksma minna, aga pärast jooksu on alati see mõnus ja rahulolev tunne sees.

Pärast teise lapse sündi, kui beebi oli 3-kuune ja raseduskilod polnud kuhugi kadunud, hakkasin taas jooksma. Seekord võtsin kasutusele Garmin Coach’i treeningplaani ning esimest korda jooksin teadlikult pulsi järgi ja tegin intervall- ning lõigutrenne. Varem olin lihtsalt maksimaalse pulsiga jooksnud. Ja mulle väga meeldis treeningplaani järgi tegutseda, sest kui kell ütles, et täna on jooksupäev, siis ma ka jooksma läksin. Ilma treeningplaanita olekski jooksutossud kapinurka seisma jäänud.

Viimastel aastatel on mu jooksuhooaeg tavaliselt septembris lõppenud, kuid seekord jätkan treenimist talv läbi. Praegu käin 2 korda nädalas jooksmas: üks pikk madala pulsisagedusega jooks ja teine intensiivsem treening (nt Norra 4×4 või muu intervall). Lisaks käin võimalusel ka ringtrennis või teen jõutrenni jõusaalis. Kevade saabudes plaanin jooksutreeningud tõsisemalt käsile võtta, soovin leida treeneri, kes koostaks mulle personaalse plaani ja aitaks jooksutehnikat parandada.

Minu suurim motivaator on mu ema, kes hakkas umbes 10 aastat tagasi jooksma ning on läbinud nii poolmaratoni kui kaks maratoni (sh Berliini maratoni ajaga 4:34). Mul on sisemine soov tema ajad üle joosta: see sai alguse juba Kõrvemaa triatlonilt, kus edestasin tema aega 32 minutiga. Nüüd, mil ema valmistub Ironman 70.3-ks, on selge, et tulevikus pean mina ka selle ära tegema.

Üheks hobiks on mul ka TikToki videote tegemine. Kui peaksin Tallinna Maratoni projekti pääsema, siis kindlasti teeksin videosid nii treeningutest kui enda arengust. Praegugi olen teinud mõned jooksuteemalised videod, viimane neist siin: https://vm.tiktok.com/ZNRdsD4Y

Arvan, et sobin sellesse projekti hästi, sest mul on selge eesmärk ja tahe olemas ning meeleldi jagaks seda teekonda teistega enda sotsiaalmeedias.

Merle Jeets, 42

10 km rekord 47.07. Poolmaratoni ja maratoni varasemalt ei ole läbinud.

Kui siis juba projektida liituda, siis ikka minna „täispangale“ ja eesmärgiks maraton. 21km ei oleks minu jaoks ehk piisav väljakutse. Hetkel tundub liiga lihtsana kui natukegi trenni teha. Loomulikult sõltub kõik, mis ajaga jooks läbida?

Minu põhikooliaeg külakoolis möödus võisteldes- erinevad jooksu-, suusa- ja kergejõustiku võistlused. Valgas gümnaasiumis käisin 2 aastat ka kergejõustiku trennis. Tulin 2000 a krossijooksus koolinoorte omavanuses meistriks ja järgneval aastal olin noorte teine. Loomulikult osalesin aktiivselt erinevatel kergejõustiku võistlustel. Gümnaasiumi lõpuga sai ka minu nn noorsportlase karjäär läbi ja taas leidsin jooksmise 2010 aastal, kuid siis juba rahvajooksude näol. Tänaseni jooksen traditsioonilistel rahvajooksudel paar korda aastas, aga nn ilma jooksutrenni tegemata. Viimased neli aastat olen enda jaoks leidnud ülilaheda Seiklushundi Vägilase jooksusarja, mille lühidistantsi olen nii mitu korda võitnud kui teistele poodiumi kohtadele jõudnud ning ka kokkuvõttes olnud aastavõitja.

Praegu tegelen järjepidevalt tennisemänguga, osaledes rahvatennise turniiridel ja võistlustel, mis ilmselt on hoidnud mind heas jooksuvormis.

Minu peamine motivatsioon selles projektis osalemiseks on soov panna end proovile ja teha midagi sellist, mida ma seni teinud ei ole. Kindlasti võiksin maratoni distantsi ära joosta ja kannatada, aga see aeg oleks nii kehv, et ma oleks endas pettunud. Ma olen ilmselt „võitjatüüp“, kes rajale ei lähe kunagi kaotama, vaid annab alati endast kõik- kasvõi „tervisehinnaga“. Siin projektis professionaalsete treenerite tugi oleks minu jaoks väga oluline, et areneda, püsida järjepidev ja saavutada tulemus, mille üle ise uhkust tunda. Projekt annaks minu jooksmisele uue hingamise koos uute jooksusõprade ja -võistlustega.

Maraton on minu jaoks uus ja tõsine väljakutse – nii füüsiliselt kui vaimselt. Olen harjunud jooksma eesmärgi ja ajaga ning andma endast maksimumi, kuid maraton nõuab teistsugust lähenemist. Projektis soovin õppida, kuidas treenida eesmärgipäraselt, õppida õiget jooksutehnikat, vältida vigastusi ja treenida teadlikult ning valmistuda distantsiks, mis nõuab palju vaimset vastupidavust.

Olen inimene, kes algatab ja liitub uute projektidega ning viib need ellu. Näen, et selge eesmärk ja treenerite tugi on minule tugevaks motivatsiooniallikaks. Kui eesmärk on paigas, leian alati aja ja koha treeninguteks ning suudan püsida järjepidev. Oma liikuva töö tõttu saan avastada palju huvitavaid terviseradasid ja linnatänavaid.

Marathon100 projekt annaks mulle võimaluse areneda, ületada oma piire ning kogeda, kas ja kuidas suudan maratoni distantsi edukalt läbida. Lisaks ehk suudan joosta ka mõne lapsepõlve konkurendi aja üle, kes tänaseni on jooksmisele truuks jäänud. Samuti, minu 16-aastane poeg on enda jaoks leidnud minu kõrvalt jooksmise. Võimalusel käimegi koos võistlustel ning selleks aastakski juba nimed kirjas Türi-Paide, Valga Valka City run ja Vägilase jooksudele. Kui pojale tänasel päeval kaotan juba suurelt, ehk suudan treenerite abil pisutki ajas talle järelerebida ning saame koos treeninguid teha. Temapoolne vaimustus, innustus ja toetus on üli suur.  Usun, et ka olen eeskujuks paljudele oma  tennisesõpradele. Juba sügisel viskasin õhku mõtte, et teeme tennisenaiste jooksuklubi. Ehk siis ühel päeval jooksemegi koos või suudan kedagi inspireerida, kes lapsena jooksmisega tegelenud või üldse jooksmist kartnud. Loodan, et järgmisel aastal soovib samas projektis osaleda mõni vapper tennisenaine või-mees😊

Jooks on lahe ning tänasel päeval paljude jaoks kui elustiil- sõidad ühest linnast teise ja avastad uusi jooksuradu ning -võistlusi ja miks mitte seda teha üheskoos toetavaga jooksugrupiga?

Minu esialgne eesmärk on maraton läbida alla nelja tunni, aga ühel päeval võiks see aeg olla 3,30.

Relika Maripuu, 42

Mina olengi täpselt see inimene, kes kooliajal oskas vajadusel haigust teeselda, et kehalisest kasvatusest pääseda ja nüüd maksan, et võistelda. Olin küll aktiivne tugitoolisportlane, kuid spordist hoidsin eemale. „Paks laps, ilus laps?” Enamiku oma elust olen olnud ülekaalus, rasvunud. Kuigi proovisin kaalu langetada, kõndisin ja sõitsin rattaga, liikus kaalunumber vaid ülespoole.

Aja jooksul hakkas kannatama tervis. Õpetajana klassi ees seistes tundsin häbi, eriti kuna mu õpilased olid väga sportlikud. Veel enam kartsin, et minu last hakatakse ühel päeval norima tema ema välimuse pärast, nii nagu mind ennast oli aastaid solvatud ja kiusatud kaalu tõttu.

2018 aastal, kaaludes 127 kilo, tegin maovähendusoperatsiooni. Sellest sai minu õng. Hakkasin aktiivselt kõndima ja kui kaal langes 99 kiloni, tegin oma esimese jooksu: ühe postivahe jooksin, kaks kõndisin.

2019 aastal osalesin esimest korda 10 kilomeetri jooksul.

2020 aastal jooksin esimese poolmaratoni, ning teise ja ka kolmanda.

Kui töökaaslane küsis, millal maratoni jooksen, naersin ja vastasin, et nii hull ma nüüd ka ei ole. Ometi, peaaegu pooljuhuslikult ja iseendalegi ootamatult, seisin 2020. aastal Tartu Linnamaratoni stardis. Minu eesmärk oli joosta vähemalt 30 kilomeetrit ja võimalusel lõpetada alla viie tunni.
Ma lõpetasin ajaga 4:50 joostes kogu distantsi.

Finišijoone ületasin nuttes. Sain aru, et päriselt tegingi selle hullumeelsuse ära. Minu jaoks oli see uskumatu saavutus ja just see eneseületus andis tiivad jätkamiseks.

Täna on jooksmine minu elu ja kirg. Motivatsiooni võibki ootama jääda, aga distsipliin on see, mis trenni viib. Vahet pole, kas sajab vihma, tuiskab lund või lõõskab päike, on varajane hommik või hilisõhtu - kui ma ei mõõda kilomeetreid kergliiklusteel, teen ringe staadionil. Jooks annab mulle jõudu, aitab tööpingetest puhata ja paneb mu silmad särama.

Olen jõudnud punkti, kus ka täiesti võõrad inimesed on öelnud, et minu jooksud ja pühendumus motiveerivad neid. Ja see tähendab mulle palju.
Ma tahan olla eeskujuks - oma lapsele, oma õpilastele ja kõigile neile, kes tunnevad end minus ära. Tahan näidata, et oma elu on võimalik kardinaalselt muuta. Samuti sooviksin üle saada valehäbist operatsiooni pärast ja end tunnustada tehtud töö pärast.

Äkki kolmas kord siia projekti kandideerides veab, sest nagu öeldakse, kolmas kord on kohtu seadus ja ma saan joosta oma unistuse teoks.

Signe Holm, 47

10 km rekord 46:22, 21,1 km 1:42:23, 42,2 km 3:55.54

Soovin joosta 2026.aastal oma teise täispika maratoni parema ettevalmistusega 5 minutit kiiremini esimesest maratonist.

Nimetan ennast tervise sportlaseks kes armastab joosta,matkata,kõndida.Jooksmisega olen tegelenud 16 aastat,kuid alguses vähem.Olen osalenud väga paljudel rahvaspordi üritustel.Armastan ka matkasid-üks nendest on Kondimootor.Kus olen korra talvel läbinud 30 km ja 5 korda 70 km etappi.Viimased kaks etappi on tehtud jooks-kõnnina.

Soovin osaleda selles projektis ,et ise rohkem edasi areneda ,olla teistele eeskujuks.Jooksmine on nii tore tegevus,et seda saab teha ükskõik kus kohas.Vaja ainult dressid selga panna ja tossud jalga tõmmata.Jooksmine annab alati hea enesetunde.Kui on tulemas jooksuvõistlus,siis tahan osa võtta ja ennast proovile panna.Joostes omaette trenni tehes saab paljud argised mured korraks peast pühkida pärast ja pärast heade mõtetega edasi liikuda.Jooksmine annab mulle lisaenergiat,et tahan jälle järgmine kord jooksma minna.

Vaiko Edur, 46

10 km rekord ligikaudu 45 minutit, 21,1 km ja 42,2 km ei ole varasemalt läbinud. Seni on minu põhilised jooksuvõistlused olnud 10 km distantsil (nt Kahe silla jooks Pärnus).

Minu eesmärk on läbida Tallinna maraton (42,2 km) ning sihiks on aeg alla 4 tunni. See on minu jaoks suur ja selge unistus ning hetkel ka peamine motivatsiooniallikas treeningutega järjepidevalt tegelemiseks.

Sport ei ole minu jaoks uus. Kuni 2019. aastani tegelesin aktiivselt orienteerumisega, lisaks olen osalenud ka seiklusspordi- ja rogainiüritustel. 2018. aasta sügisel vigastasin metsas orienteerudes hüppeliigest ja põlve, mille tagajärjel kestsid põlvevalud ligi aasta. Sama periood langes kokku COVIDi ajaga, mis koos stressi ja liikumispiirangutega viis selleni, et muutusin füüsiliselt väga passiivseks. Laiskus ja vähene liikumine tõid kaasa üle 15 kg kaalutõusu, kuni kehakaal hakkas lähenema sajale kilole. See oli minu jaoks selge äratuskell.

Saan veebruaris 47-aastaseks ning minu soov läbida maraton ei tule tippsportlase taustast, vaid soovist oma elu ja harjumusi teadlikult muuta. Rohkem kui aasta ei olnud ma oma kehaga rahul ning peeglisse vaatamine tekitas pigem stressi kui head tunnet.

Muutus algas umbes aasta tagasi, kui läksin jõulupühade ajal rabamatkale. Värskes õhus liikumine tundus üllatavalt mõnus ning meenusid ajad, mil olin aktiivne tervisesportlane. Sellest hetkest alates hakkasin vaikselt kõndima pikemaid distantse, püüdes teha seda võimalikult regulaarselt. Eesmärgiks seadsin 70 000–100 000 sammu nädalas.

See ei olnud lihtne – kaalulangus ei tulnud kiiresti ning sageli kadus ka motivatsioon. On olnud hetki, kus diivan tundus oluliselt ahvatlevam kui liikumine külmas, vihmas või pimedas. Samas teadsin üht: järjepidevus on kogu protsessi võti.

Minu teekond ei ole olnud sirgjooneline – see on täis kahtlusi, tagasilööke ja väikeseid võite. Just seetõttu usun, et see on teistele inspireeriv. Ma ei alusta nullist, aga ka mitte ideaalsest seisust.

Olen inimene, kes on olnud heas vormis, selle kaotanud ning nüüd ehitab end uuesti üles, targemana ja kannatlikumana. Tänaseks olen kaotanud rohkem kui 15 kg ja kaalun 81 kg. Kõndimiste vahele olen mõned sörgitreeningud teinud, mida võib pigem kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Minu järgmine eesmärk on alustada uuel aastal jooksutreeningutega ning enda motiveerimiseks olen valinud välja paar jooksuüritust, kus osaleda. Lisaks mõnele 10 km jooksule on minu jaoks kõige väljakutsuvam ja peamiseks motivatsiooniks Tallinna maratoni läbimine alla 4 tunni. Võib isegi öelda, et sellest on saanud minu kinnisidee – mitte aja enda pärast, vaid selle tähenduse tõttu.

See sümboliseerib minu jaoks, et vanus, varasemad vigastused või vahepeal tehtud valed valikud ei määra lõpptulemust. Mingis mõttes haakub see ka põhjusega, miks ma kunagi seiklusspordi juurde jõudsin – sooviga teada, milleks mina ja minu keha tegelikult võimelised on. See annab enesekindluse ja oskuse hinnata oma võimeid ka päriselus, olgu selleks keerulised olukorrad või vajadus kaitsta oma pere.

Soovin selles projektis osaleda, sest see annab mulle lisavastutuse ja motivatsiooni, aga samal ajal võimaluse näidata, et tavaline inimene, kes võitleb laiskuse, ülekaalu ja enesekahtlustega, suudab jõuda maratonifinišisse. Viimase aasta jooksul olen aru saanud, et kõige pikem teekond on sageli voodist ukseni. Kuid hetkel, mil olen jõudnud tänavale, võin kõndida tund või kaks.

Tunnen, kuidas liikumine korrastab mõtteid ja vähendab igapäevast stressi. See on aeg iseendale – hetk, mil saan pea tühjaks ja enesetunne muutub paremaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Lisaks annaks projektis osalemine mulle võimaluse alustada jooksutreeninguid professionaalide juhendamisel, mis aitaks vältida uusi vigastusi ning jõuda eesmärkideni teadlikumalt ja tulemuslikumalt.