Eesmärgiks Swedbanki Tallinna maraton, Wellrun’i tiimi kandideerivad järgmised jooksjad. Palun märgi uudise lõpus olevasse ankeeti oma lemmikud. Vältimaks korduvat hääletamist lisa ka oma nimi ja lemmik jooksujalatsi mark. Samalt IP-aadressilt antud topelthääled kustutatakse.

Tiimi pääseb siin toodud jooksjatest kaks enim hääii saanu.

Hääletamine lõpeb 31.01. kell 23.59.59,9

Anastassia Falovskaja, 30

Minu nimi on Anastassia, olen 30-aastane viimsikas ning soovin väga kandideerida Tallinna maratoni ettevalmistusprogrammi.

Minu suur soov on joosta oma elu esimene maraton just Tallinnas. Eesmärk ei ole mitte ainult maraton lõpetada, vaid seda teha rõõmsalt, stabiilselt, heas tujus ja kogu teekonda päriselt nautides. 

Minu lugu: teekond tasemelt “miinus üks” maratonini

Kaks aastat tagasi olin inimene, kes ei suutnud isegi 1 km järjest joosta ja kes ausalt öeldes vihkas jooksmist (muidugi sain ma psühholoogilise "jooksutrauma" koolist). 

Kõik muutus tänu kolleegile, kes igas valves rääkis mulle jooksmisest, selle mõjudest füüsilisele ja vaimsele tervisele ja väga huvitavast efektist nagu "runners high". See oli nii inspireeriv ja ahvatlev, et soovisin neid efekte iseenda peal kogeda. 

Alustasin jooks-kõnd strateegiaga ja peagi avastasin, et olengi suuteline järjest rahulikus tempos jooksma! Sellest ajast olen jooksnud mitu korda nädalas igal aastaajal, puhkusereisidel, talvel ja suvel. Olen osalenud erinevatel rahvajooksudel ja eelmisel sünnipäeval läbisin ka oma esimese poolmaratoni nö endale "kingituseks"!

Kogu see areng on olnud minu jaoks tohutult motiveeriv, sest alustasin tõesti nullist — või pigem miinusest.

Miks just mina?  

Kui otsustasin jooksmist proovida, ei huvitanud mind kiirus. Tahtsin mõista, milline tunne on joosta kilomeeter kilomeetri järel, kuidas keha reageerib, millised mõtted tekivad ja kuidas regulaarne jooksmine mõjutab nii keha kui ka vaimu. Kiirus ei olnud eesmärk — otsisin neid tundeid ja emotsioone.

See jäigi mu "jooksufilosoofiaks". Kiiruse areng tuli justkui kõrvalmõjuna. Sama kehtib ka maratoni jooksmise mõtte kohta — ma tahan kogeda, mida tähendab pikk jooks. Sageli räägitakse, et maratoni jooksul tuleb mingil hetkel hakata võitlema oma mõtetega ja tekib sisemine dialoog. Mind huvitab, milline see dialoog minu sees olema saab.

Tallinna maraton on erakordne ja võimas sündmus, kuid mulle tundub, et paljud jooksjad, kes keskenduvad kindlale kiirusele ja lõpuajale unustavad nautida kogu teekonda. Me ei peaks jooksma numbrite ega kohtade pärast, vaid nende emotsioonide pärast, mida liikumine meis tekitab. Soovin oma eeskujuga julgustada inimesi liikuma just kogemuste ja tunnete nimel. 

Mõned faktid endast:

• Ametilt olen arst, täpsemalt radioloogia arst-resident

• Olen varasemalt tegelenud tantsimisega ning olen aktiivne matka- ja mägiraja armastaja

• Hiljuti võtsin endale austraalia lambakoera kutsika, kelle plaanin ette valmistada nii ühisteks jooksudeks kui ka mägimatkadeks.

• Olen eesmärgikindel, õppimishimuline ja hea ajaplaneerija

Mida ma otsin programmist?

Soovin struktureeritud lähenemist, professionaalset juhendamist ja kogukonda, kus on lihtsam kasvada ja õppida.

Minu unistus on ületada Tallinna maratoni finišijoont naeratusega kuni kõrvuni ning rõõmuga, teades, et olen teinud kõik endast oleneva, et olla valmis.

Usun, et minu lugu, pühendumus ja siiras soov areneda teevad minust hea kandidaadi maratoni treeningprogrammile.

Kristjan Tammsaar, 41

Minu teekond jooksmiseni algas tegelikult juba põhikoolis. Toona küll mitte aktiivse jooksjana, sest perekonnas keegi aktiivselt spordiga ei tegelenud. Siis oli minu suureks eeskujuks klassikaaslane ja naaber Mario kes tegeles aktiivselt nii jalgpalliga kui ka jooksmisega. Alati kui kokku saime, siis rääkis alati kus jooksmas käis või kuidas jalgpallis meeskonnaga võite tõid. Mõtlesin toona, et miks minul seda motivatsiooni sees ei ole ja kuidas küll mina ei tee niipalju kui tema. Mõned korrad proovisin nii jooksmist kui ka jalgpalli. Sinna see jäigi. Siis oli ju aasta 1997. Umbes 8 aastat olin suitsetaja ja ajateenistuses ning Kaitseväes tegevteenistuses füüsiline vorm oli enamvähem. Iga-aastasel füüsilisel testil enne jooksma minemist tegin ühe suitsu ja siis kirusin esimesel kilomeetril, et kops koos.

2010 aastal otsustasin teha lõpparve suitsetamisega ja selle asemel hakkasin regulaarselt käima jooksmas. Ning esimesed jooksu võistlused olid Tartu maastiku jooksumaraton 10km ja 23 km. Tööl sain tuttavaks Hannes Veidega kes alguses tegeles suusatamisega ning kellega hakkasime vaikselt osalema Tartu nelik üritusel ( suusk, jooks, ratas, jooks.). Tekkis hasart ja eesmärk firmade arvestuses poodiumile tulla.

Selline meeskonna tunne tekitas minus vajaduse olla homme parem eilsest.

Aja möödudes tekkisid igapäeva toimetuste ja eesmärkide virrvarris suured muudatused ning see muutis meid rohkem iseendaga tegelema ja suured eesmärgid jäid tahaplaanile. Aeg oli küps proovida elus midagi mis sütitaks minus leidma seda miskit. Seega otsustasin proovida triatlonis osalemist. Treeningud olid valdav osa kaootilised, vastavalt kuidas tuju oli.

2013 aastal sai korra proovitud Otepääl triatloni. Ning hiljem ka Tallinna Ironman 70.3.

See tunne kui oled jõudnud väsinuna kuid täis emotsioone Finišisse ja tunne et see mille nimel sa oled kõik see aeg treeninud. Need tõusud ja mõõnad mis jäid sinna Finiši joone ning sinu ette. See rahvamass rajal , inimesed sinu kõrval kes ka võistlevad , kaasaelajad raja ääres. See on see mis viib mind iga aasta jälle ja jälle Starti. See motiveerib mind iga aasta pingutama ja mõtlema, et „Olen homme parem eilsest „.

Esimene jooksumaraton oli 2012 (1 Tartu Linnamaraton . aeg 3:42. See oli esimene jooksumaraton kus Finiši aeg ja emotsioon oli võrdusmärgiga. Olin ülimalt rahul oma esimese jooksumaratoniga.

Selle 2026 aasta maraton oleks mulle kui juubeli maraton ehk siis 10-nes. Mul on siiani olnud eesmärgiks joosta parem aeg kui oli seda minu esimesel maratonil. Tean et maraton nagu 3 peaga mütoloogiline koer Kerberos , kelle ülesanne on valvata väravat Ma ei ole siiani suutnud sellest väravast siseneda. Kuna aasta on pikk, siis selle lühikese aja jooksul tuleb niipalju tegemisi. Olen proovinud enda treeningutes viia ise sisse erinevaid muudatus, kuid see ei ole viinud mind eesmärgini.

Minu eesmärk ja hüüdnimi saab sel aastal olema Kerberos. ( ehk vallutada müütiline mägestik mis asub 3 tunni ja 40 minutilise teekonna kaugusel.

Maarja Vorobjov

Mina olen 26-aastane jooksuentusiast Maarja. Elan Tallinnas, täpsemalt kesklinnas ehk Toompea tõus on mulle südamelähedane mitmel põhjusel. Minu sporditaust on mitmekesine, olen väiksest saadik käinud erinevates trennides, alustades suusatamisest, iluuisutamisest kuni tenniseni. Sinna vahele jäid ka aastad kergejõustikus, kus võistlesin lühematel jooksudistantsidel. Tugev jooksutaust lapseeast peale on aidanud hoida eemale vigastustest ja loonud tugeva põhja.

Selles projektis osalemine on minu suurim unistus, sest olen seadnud omale uueks jooksuaastaks väga suure eesmärgi.  2026. aastal soovin Tallinna Maratonil läbida täispika distantsi ja aja eesmärk on 3h10min. See on täiesti võimalik kui teha korralikult ja õigesti trenni, samal ajal saades tuge oma ala professionaalidelt. Minu kirg maratonide vastu algas 2023. aastal, kui läbisin esimese maratoni, ajaga 4h56min Tartus. See tunne, mis mind valdas kui ma sain aru, et ma päriselt tegingi selle ära on kirjeldamatu. Sel hetkel tekkis ka mõte,  kuidas oleks maraton läbida kui selleks treenida eesmärgipäraselt. Nii ma jooksin aasta hiljem maratoni Tallinnas 1,5 tundi kiiremini, mis on vägagi märkimisväärne areng, mida saavutada ühe aasta jooksul. Sellest nüüd veel entusiastlikum eesmärk 2026. aastaks. 👟

Jooksma paneb mind eelkõige see tunne, mis tekib jooksurajal, kui kõik mõtted saavad selgemaks, dopamiin tõuseb ning super tuju ja energia peale jooksu on 100% garanteeritud. Lisaks võlub mind jooksu puhul ka selle lihtsus -  pane tossud jalga ja mine! Vahet ei ole kus sa oled, mis või kes on su ümber, see ei vaja erilist varustust ning on kõigile kättesaadav. Kindlasti on jooksmine suurepärane viis leida uusi tuttavaid ja sõpru. Ühiselt sörkides on täiesti normaalne mõne võõra inimesega tund aega rääkida tossudest või erinevatest jooksutempodest…sellel kõigel on oma võlu.🥰

Minu eesmärk on  jagada oma armastust ja rõõmu  liikumise ning jooksmise vastu teistele, mis teeb minust suurepärase kandidaadi. Olen jaganud oma jooksu teekonda Instagrami vahendusel aktiivselt ning see on super tunne kui mõni sõber kokku saades ütleb: “Tead ma läksin ka ikka eile lõpuks jooksma!” . Ma saan olla jooksu kaudu tervisesaadik, sest tähtis ei ole distants, vaid liikumine ja leida endas motivatsiooni seda järjepidevalt teha. Samuti arvan, et minu lugu ja areng on inspiratsiooniks ja eeskujuks, et täiesti tavalisel inimesel on nii lühikese ajaga võimalik saavutada selliseid tulemusi, kui lihtsalt ise ennast kokku võtta, selle nimel pingutada ja endasse väga uskuda.🤍

Maie Rebane, 39

Ma ei ole sportlik superkangelane, vaid päris inimene. Kolme lapse ema, kes leiab jooksu jaoks aega mitte seetõttu, et tal seda palju oleks, vaid seetõttu, et ta valib seda teha.

Naine, kes teab, mida tähendab olla väsinud, aga siiski jätkata.
Inimene, kellel pole olnud spordist eeskujusid, kuid kes on valinud olla see eeskuju ise — nii oma lastele kui ka iseendale.

Pärast keerulist ja muutusterohket aastat otsustasin võtta endale ühe väga isikliku eesmärgi: joosta maraton ja tõestada, et elu võib mis tahes hetkel uuesti alata.

Ma tahan teada, mis tunne on jõuda 30. kilomeetri “seinani” – ja kas see üldse mind peatab.
Ja mis tunne on ületada finišijoon pärast 42 kilomeetrit… minu elu esimest maratoni. 

Tunnen, et see maraton ei oleks lihtsalt distants, vaid uue eluviisi algus.

Maris Ruus, 40

Olen elurõõmus, aktiivne, 40-aastane 3 lapse ema, kelle üks elu moto on, et kõik on võimalik.

Lapsepõlves ma väga sportlik ei olnud, tegelesin veidi tantsimise ja ratsutamisega.

Jooksmise juurde jõudsin 2018.a kui sõbranna kutsus mind sama aasta sügisel toimuvale Tartu poolmaratonile, mille ma ka edukalt lõpetasin. Sellest kasvas välja esialgu motivatsioon liikumiseks ja edaspidi mu hobi. Jooksmine ei ole täna minu jaoks enam lihtsalt trenn, see aitab mul vabaneda päeva pingetest ning leevendab istuva ja vaimse töö stressi kehale. Lisaks on see tõstnud mu enesehinnangut ja andnud mulle uusi ägedaid tutvusi. Jooksuvõistlused pakuvad võimalust seada eesmärke järjepidevaks liikumiseks ning motivatsiooni ennast ületada. 2025.a seadsin endale eesmärgi joosta Helsingi poolmaraton alla 2h ja ma sain sellega hakkama. Väikesed võidud annavad eduelamust ja kasvatavad eneseusku.

Eesmärgiks Tallinna maraton projekti raames oleks mul väga äge võimalus inspireerida igas vanuses naisi, suurpere emasid, aga miks mitte ka isasid, et liikumine võib olla nauditav. Tõestada, et vanus või eelnev sportlik taust ei ole määrav, et joosta maratoni. Jooksmine ei pea olema raske rühkimine vaid võib olla hoopis tore sõpradega ajaveetmise viis või hea võimalus emaga pikemate telefonivestluste pidamiseks. Jooksmine võib olla kultuuriseiklus võõras linnas (linnatuur joostes) või lapsega kvaliteetaja veetmine (laps rulluiskudel või rattaga kõrval). Ja mis peamine, jooksmine on andnud mulle võhma, mis on aluseks kõikidele tegevustele mu elus.

Mina olen valmis eneseületuseks joosta oma esimene täismaraton. Olen kindel, et marathon100 meeskonna abil saan selle lõpetada naeratus näol.

Tom Hale, 36

Tom Hale, 36, Tallinn (British, but I've lived in Tallinn for 12 years - Ma saan eesti keelest aru, aga mu kõne- ja kirjaoskus pole hea!)

10k rekord 45.52, 21k - 1.50, 42k - no time - this is my dream!

Marathon! Ideally in 3.5 hours, or close enough!

I have played football, tennis and American football until my mid-20s, but I have weak ankles so I had to stop competitive sport due to injuries - so now I gym 3-4 times a week and run for fun!

Running is where I find my inner-peace. Nothing makes me happier than getting up early on a spring or summer morning, putting my headphones on, and just running. In 2023 I ran 3 half-marathons before work just to clear my head - it is truly where I find happiness. It has been one of my life goals to complete a marathon, but the last 2 years I have been really unlucky - in 2023 I had a knee injury 2 weeks before the Tallinn marathon so I couldn't do it, and last year I played one football match in July to do a favour for my old team - I sprained my ankle and ended up in hospital, so couldn't take a part again. So the Tallinn marathon in 2026 is now my dream - I am motivated and ready - and when I saw this project I was so excited to apply! I know I am not Estonian (nor am I fluent in Estonian) but I also hope you would see it as an asset to the project to have a foreigner take part. I came to Estonia 12 years ago, intending on being here for 3 months.... and I never left. I now have a wife, child, dog and 3 cats - and I love this country. Everything I have in life I owe to Estonia.