Nädalavahetusel toimunud kergejõustiku Eesti meistrivõistlustest jäid meelde mitmed ilusad jooksud ja isiklikud rekordid ning loomulikult Rasmus Mägi säravad staadioniringid. Ent ei saa üle ega ümber ka hõredatest tribüünidest ja publiku vähesusest, mis paneb küsima: „Mis on selle põhjuseks? Kallid piletihinnad? Võistluse tase? Vähene info?“ Milline on üldse tänavu 107ndat korda toimunud Eesti meistrivõistluste tulevik?

Soovides saada selgemat pilti sellest, milline on hetke kergejõustiku, täpsemini küll jooksualade, tase panime kõrvuti Eesti ja naaberriikide kergejõustiku meistrivõistluste jooksualade võidutulemused (jätsime võrdlusest välja tõkkejooksud). Loomulikult, selline võrdlus ei ole alati objektiivne, sest nii tuuleolud, staadioni kate kui konkurents mõjutavad otseselt tulemusi. Samuti, meistrivõistlustele minnakse eeskätt kulda võitma, tulemused on sageli teisejärgulised. Kolmandaks, tipp võib olla terav, kuid hõre ehk aeg-ajalt on esikoha tulemus superhea, kuid tagala nõrgavõitu.

Ent samas on tulemused vägagi objektiivsed. Ajavõtusüsteem fikseerib minutid, sekundid ja sajandikud väga täpselt ning ei kuula siinjuures kellegi selgitusi või põhjendusi.

Niisiis, võrdleme meistrivõistluste staadionijooksude tulemusi 100 meetrist 5000 meetrini, lisaks takistusjooksude omi. Panime võrdluseks kõrvu Eesti, Läti, Leedu ja Soome meistritiitli toonud tulemused.

Naised.

100 meetris oli kiireim Soome meistriks tulnud Lotta Kemppinen, 200 meetris Lukrecija Sabaitytė Leedust, 400 meetris Gunta Vaičule Lätist, 800 ja 1500 meetris Sara Lappalainen Soomest, 5000 meetris Nathalie Blomqvist Soomest ning takistusjooksus Greta Karinauskaitė Leedust. Ükski Eesti meister poleks meistritiitli toonud tulemusega naaberriigis jooksualadel esikohta võitnud.

Mehed

100 meetris oli kiireim Oskars Grava Lätist, 200 meetris Gediminas Truskauskas Leedust, 400 meetris Rasmus Mägi suurepärase 45,51ga, 800 meetris tugeva jooksu teinud Uku Renek Kronbergs, 1500 meetris Joonas Rinne, 5000 meetris Mustafe Muuse ning 3000 m takistusjooksus Topi Raitanen, kõik kolm Soomest.

Igal võistlusel torkavad silma mõned erakordselt head tulemused, Rasmus Mägi 400 m tulemus jäi napilt Eesti rekordist, Läti meistrivõistlustel võideti naiste 400 meetris kuld ajaga 50,83, Leedu naised panid tugeva märgi maha 800 meetri jooksus ja takistusjooksus. Ent soomlased. Soomlased särasid kõikidel pikematel jooksudistantsidel.

Loomulikuit oli ka naaberriikides mitmeid alasid, kus kulla hind oli väga madal. Nii võideti 5000 meetri jooksus Lätis meeste arvestuses kuldmedal ajaga 15.12,29 ning nimetatud alal startis vaid neli jooksjat, kellest kolm siis võtsid medali. Läti ja Leedu naised ei säranud 5000 meetri jooksus, nii tõi Lätis kulla tulemus 17.42,51 ning Leedus 17.17,36. Leedus ületas sel distantsil lõpujoone kolm võistlejat, esimene sai kulla, teine hõbeda ja kolmas pronksi.

Samas, Soome pikamaajooksu hetke tase tekitab siirast kadedust ja paneb küsima „Mida Soomes teisiti tehakse?“ Või on küsimus lihtsalt selles, et riik on suurem, ressursse ja inimesi rohkem.

Kokkuvõtteks. Kergejõustiku staadionialad vaevlevad identideedikriisis ka teistes riikides. Rahvajooksud ja linnamaratonid meelitavad märksa rohkem osavõtjaid ja publikut võrreldes staadioniovaalil keerutamisega. Meelelahutus ruulib. Võime küll väita, et kergejõustik on tõsine ala, kuid millal sa näiteks kabe võistlusi vaatamas käisid? See ju ka tõsine ala.