Iika Animägi (49) elab Prantsusmaal, Metzis juba 2004. aasta septembrist kui ta soovis oma ellu muutust ja läks Metzi ülikooli prantsuse keelt õppima. Mõned aastad hiljem tegi ta Pariisi Idakeelte Instituudis ka tõlkemagistri ning praegu töötab vabakutselise tõlkijana ning jäi Prantsusmaale pikemaks ajaks kui plaanis. Hiljuti osales ta aga Pariisi OM-i rahvamaratonil. Laseme tal endal rääkida, kuidas ta jooksu juurde jõudis ning millistel jooksudel Prantsusmaal on ta veel osalenud.

Jooksu juurde jõudsin hilises teismeeas. Kuna mul oli kaasasündinud südamerike, mis küll opereeriti, siis arstide ettekirjutusega olin kehalises kasvatuses nn erigrupis ja füüsilistest pingustest soovitati mul üldse hoiduda. 16-aastaselt sain aga rohelise tule kõigega tegelemiseks ja kuna mul oli kange tahtmine ennast liigutada, siis hakkasin lihtsalt jooksmas käima, sest see oli kõige kättesaadavam spordiala. Mu ind oli nii suur, et juba paari kuu pärast oli mul sääreluu väsimusmurd. Käisin lühikest aega ka kergejõustikutrennis, aga kuna elasime maal, siis oli see logistiliselt väga keeruline. Ülikooliaastatel sport minu harrastuste hulka ei mahtunud, aga üsna pea pärast õpinguid leidsin tee tervisejooksu juurde tagasi.

Prantsusmaal sai jooksmisest minu jaoks eesmärgipärasem tegevus. Mulle tundus, et siin kõik jooksevad, nädalavahetustel olid terviserajad jooksjaid täis. See motiveeris ja läksin vooluga kaasa. Lisaks tekitas ühtekuuluvustunde see, et kõik jooksjad teretasid üksteist, olgu tuttavad või mitte.

Aastal 2006 hakkas mul idanema idee joosta ühel päeval maraton. Need, kes selleks võimelised, olid minu jaoks alati olnud kui inimesed teiselt planeedilt. Mäletan, kuidas ma veel Eestis elades üritasin oma jooksuseansse pikendada, et jõuda kasvõi 20. kilomeetrini, aga see kõik oli väga vaevaline ja ma isegi hakkasin uskuma, et maratoni läbimiseks peavad olema erilised võimed… Uus tase minu jooksuharrastusse jõudis siis, kui olin õppinud AEGLASELT jooksma ja avastasin, et võin endale mugavas tempos kulgeda kasvõi maailma lõppu.

Nancy poolmaratonil

Minu esimese maraton oli Pariisis aastal 2008 ajaga 4 tundi ja 19 minutit. Olin selle teekonna ette võtnud täiesti üksi ja treeninud jooksuõpiku abil, milles näpuga järge ajasin.

Tänaseks olen ma jooksnud 11 maratoni, 6 poolmaratoni, mõned lühemad jooksud, 50 km ja 100 km. Vahepeal oli jooksmine laste sündimise ja mitu aastat kestnud põlvehäda tõttu tagaplaanil ja leidsin omale uued spordialad, tennise ja ujumise. Siis aga saabus covid ja Prantsusmaal tähendas see seda, et inimestel oli lubatud väljas viibida kuni tund aega päevas. Juba üsna kiiresti hakkasin selles pidevas ainult toas olemises tundma tungi end liigutada ja jooksmine tundus suurepärane viis, kuidas igapäevast õueluba kõige paremini kasutada. Jooksust sai taas mu päevade lahutamatu osa.

Luxemburgi maratonil

Märtsis 2023 liitusin kohaliku kergejõustikuklubi maratonikooliga. Sellega algas minu jaoks uus ajastu ja uus tase. Seni olin olnud üksiüritaja. Nüüd aga sain äkki teha trenni koos inimestega, kes jooksevad maratoni alla 3 tunni. Maratonikooliga on meil 3 trenni nädalas, üks lühikeste ja teine pikkade kiirendustega ja kolmas pikk vastupidavusjooks. Enne selle aasta märtsikuist kanna- ja reiehäda tegin grupitrennidele lisaks veel mõned aeglased omas tempos jooksud nädalas, olenevalt sellest kui palju parasjagu aega oli. Kokku tuli nädalas 5-6 jooksutrenni ja kilometraaž keskmiselt 70-80 km. 100km jooksuks valmistumisel oli ka nädalaid, kus sai joostud 120–150 km. Vähemalt korra nädalas käin ka jõusaalis.

Täna on minu maratonirekord 3:30:04 (Frankfurt, oktoober 2023) ja poolmaratonis 1:38:50 (Nancy, märts 2024). Suurimaks saavutuseks pean aga 100 km läbimist (september 2023),  mis toimus mu oma kodulinnas 4 km pikkusel ringil, mida tuli läbida 25x korda). Minu lõpuajaks jäi 10 tundi ja 16 minutit. Kuna see oli mu esimene nii pikk distants, siis ma läksin võistlema ainult iseendaga, et teada, mida 10–11 või rohkem tundi järjest joosta üldse tähendada võiks. Kokkuvõttes on see olnud mu kõige lihtsam jooks.

NANCY

Nancy poolmaraton sattus mu teele sel kevadel esimest korda. Tundsin, et olen heas vormis ja tahtsin proovida rada, millest trennikaaslased rääkisid kui heast ja kiirest trassist. Ka osalustasu oli nii suurearvulise linnajooksu kohta üllatavalt taskukohane (22€), lisaks sai iga lõpetaja medali ja särgi. Raja esimene pool oli küll tõusvas joones, aga ei saa öelda, et see oleks väga tuntav olnud. Eks alguses ole ka jalad veel värsked. Teises pooles olid pikad jõeäärsed lõigud, mis oma monotoonsuse tõttu paljudele tüütud tunduvad. Mul sellega probleemi polnud, sest tahtsin joosta head aega ja oma tempot hoida ning polnud mahti vaadata kaugele ette ega uudistada ümbrust. Mulle kokkuvõttes trass meeldis, eriti see, et jooksu teine pool oli kas allamäge või tasane ja lõpus ei olnud ühtegi raske tõusuga üllatust. Sellegi poolest ei saa ma öelda, et mul kerge oleks olnud. Eesmärk lõpetata ajaga 1.35–1.39 sai küll täidetud, aga oleksin võinud kiirem olla. Juba soojendust tehes sain aru, et jalad on rasked ja täna pole minu päev. Aga ilm sattus ilus ja ka korralduse kohta pole midagi halba öelda, rahvast oli kaasa elamas palju ja finiš kuulsal Stanislase väljakul. Logistika mõttes tuli siiski arvestada sellega, et numbrit polnud võimalik kätte saada sama päeva hommikul, mis tähendas, et tuli juba eelmisel päeval kohale minna.

PARIIS

Selle aasta põhieesmärgiks oli täita oma olümpiaunistus. Jutud Pariisi rahvamaratonist jõudsid minu kõrvu läbi jooksukaaslaste, kes muudkui arutasid, kuidas sinna numbrit saada... Mõnele oli juba loosiõnn naeratanud eelnevatel jooksudel, aga teistel tuli numbri hankimiseks hakata spetsiaalse äpi ja ühendatud kella abil osalema väljakutsetel, mida oli igas kuus omajagu ja mis olid juba maratoni jooksnule pigem lihtsad. Näiteks tuli joosta 10 km kahe jooksukorraga jms. Väljakutse lõpetanute vahel loositi iga kord välja mingi hulk numbreid, pooled neist meestele ja pooled naistele. Ainult sel põhjusel ostsingi omale aprillis 2023 jooksukella ja see tasus end ära: juba augustis sain meili, et olen valituks osutunud. See oli kui kirsiks tordil, sest olime nagunii perega plaaninud olla kaks olümpianädalat Pariisis, ka võistluste piletid olid juba ostetud, ja nüüd siis tuli välja, et seda üritust saab kroonima minu osalemine olümpia rahvamaratonil!

2024. aasta märtsis tabas mind aga tagasilöök, kui mõned päevad enne Nancy poolmaratoni hakkasid ühe jala kand ja tagareis kahtlaselt valutama. Pärast Nancy jooksu ei jäänud muud üle kui jalale puhkust anda ja kuna asi ikka paremaks ei läinud, siis leiti, et on väike kannaluu turse, mis peaks aga koormuse vähendades ja füsioteraapia toel paari kuuga korda saama. Puhkusest, füsioteraapiast ja lööklaineravist siiski vähimatki kasu polnud, pigem vastupidi, ei reis ega kand ei talunud vähimatki pingutust, ja kuna mingit jooksu- ega ka nt rattatrenni teha ei saanud, siis Pariisis maraton muutus nädalate möödudes üha ebareaalsemaks. Juuni viimastel päevadel otsustasin, et maksku mis maksab, proovin veel viimast korda, ja hakkasin tasapisi jooksmas käima, et lihtsalt aeglases tempos vastupidavust treenida. Jätsin jooksude vahele 2-3 ja rohkemgi puhkepäevi. Esimestes trennides sain joosta vaid vahelduvalt kõnniga või tigusammul, üle 7 min/km, aga mida aeg edasi, seda paremini jalg mind kandis ja kannatas ja hakkas tekkima enesekindlus, et ma suudan selle 42 km ikkagi jalgel püsida. Eesmärgi sõnastasin ümber: ma ei lähe mitte maratoni jooksma, vaid olümpiamaratoni elamust saama. Minu ettevalmistus kujunes järgmiseks: 5 nädalat, 12 jooksu, 230 km. See andis lõpuajaks minu jaoks mugavas tempos 4:07:15.

Pariisi olümpiamaratonil

Startisin 2. grupis, mille eesmärgiks oli lõpetada ajaga 3:30. Grupid pandi eeldatavate lõpuaegade põhjal kokku jaanuaris-veebruaris. Kokku oli 20 024 jooksjat jaotatud 8-sse gruppi, mis lasti rajale 10-minutiliste vahedega 21.00 kuni 22.10. Minuga samas grupis startis ka üks teine eestlane, Kitty Kubo, kohtusime juhuslikult eelmisel päeval oma numbreid välja võttes. Kitty lõpetas ajaga 3:32. Start anti Pariisi raekoja eest. Jooksjatel oli käsk oma stardikoridorides olla pool tundi varem. See ostusus ka õigustatuks, sest paigast, kus iga grupp hakkas stardijoone poole kulgema, oli veel päris pikk maa minna. Kõige viimasel grupil oli oma kogunemiskohast stardijooneni suisa kilomeeter.

Ma teadsin kohe, et jään oma grupist maha. Kuna mul puudus igasugune ettekujutus, mida ma suudan või kuidas jalg vastu peab, siis tundus aeglaselt alustamine ainuke ellujäämise võimalus. Võtsin enne starti igaks juhuks ka valuvaigist, et piinasid edasi lükata ja ükskõik mis ajaga finišisse jõuda. Eesmärk oli esimesed 30 km koos nende kahe hirmsana reklaamitud tõusuga vastu pidada ja siis vaadata, mida jalad lõpus veel suudavad. Rajal ma ei pannudki grupist mahajäämist tähele, sest pidavalt tulid tagant uued grupid peale ja polnud sellist hetke, kus ma oleks üksi üritanud. Mul oli seljas Eesti kirjadega särk ja 12 km peal hakkas üks Itaalane minuga jutustama ja rääkis, kui ilus linn ikka Tallinn on. Sain selliseid hetki endale lubada, sest tempo võimaldas mul seda maratoni kogeda ja mitte niivõrd jooksule mõelda. Kaasaelajaid oli meeletult, algusest kuni lõpuni ja vaatamata sellele, et tavaliselt inimesed sel ajal magavad. Sellist rahvamassi ei osanud isegi unes näha. Mina lõpetasin kohaliku aja järgi umbes kell 1.20.

Kõikjal räägiti, et rada olevat väga raske ja tehniline. Ju ta siis ikka oli, aga ma ei saa seda kinnitada, minu jaoks oli see üks kergemaid ja tänu rahva kaasaelamisele ja kaunitele valgustatud Pariisi vaatamisväärsustele ka ilusamaid maratone. Muidugi mängis põhirolli siin see, et ma olin teinud otsuse rahulikult kulgeda. Kui on hea olla, kuskilt ei valuta ega krambita ning hing pole paelaga kaelas, siis jääbki üle puhas rõõm.

15. kilomeetril algas 5 km pikkune tõus, aga ma ei saanudki sellest aru. Aegadest siiski on näha, et tempos oli langus, aga kui 20. km jõudsin, siis üllatusin, et kas see oligi see rängaks peetud tõus! 27,5 km peal algas aeglaselt pihta teine selle raja väljareklaamitud „maiuspala“ ja selles ei pidanud vist keegi pettuma. Peagi kõrgus meie, jooksjate silme eest tõeline sein. Mõtlesin, et tahaks näha, kuidas siis üles ronitakse. Alustasin oma aeglases tempos ja pidasin aru, mida teha, kas joosta või kõndida. Kui jooksusamm oli juba sama aeglane kui kõnnisamm ja keha nii kaldus, et käed puudutavad asfalti, siis leidsin, et jooksmisel pole enam mõtet, pigem säästa jõudu ja energiat viimaseks kümneks kilomeetriks. Sellele surmatõusule järgnes sama järsk langus. Kui keegi oleks sellel kukkunud, siis oleks ta võinud väga kaugele veereda. Ma sain enda püstihoidmisega hakkama ja oi kui hea oli allamäge joosta. Finiš saabus palju kiiremini, kui olin ette kujutanud, ootasin, et lõpus läheb väga raskeks, aga sel korral läks teisiti.

Rahva ergutused lihtsalt kandsid edasi. See ongi põhiline, mis seda jooksu meenutama jääb. Ja muidugi tuledes linn. Enne lõppu viis rada meid Eiffeli torni ja olümpiarõngaste alt läbi, paljud jäid seisma, et see hetk telefoniga jäädvustada, minu telefon oli taskus tühjaks saanud. Korralduse poole pealt ei saa nuriseda, joogi ja toidupunkte oli rajal 15, vähemalt iga 3 km tagant, ilmaga vedas, suur kuumus saabus Pariisi alles järgmisel päeval, ja metsa vahel oli tunda isegi karget õhku.

Muud jooksud

Paistab, et see maraton ravis justkui võluväel terveks ka mu kanna ja reie… nagu poleks kunagi midagi olnudki. Selle aasta plaanis oli mul veel Metzi 100 km jooks, mis toimub 21. septembril, aga suure tõenäosusega tuleb mul leppida poole lühema distantsiga, sest ei kujuta ette, et võiksin nelja nädalaga oma treeningkoormuse 100-120 kilomeetrini nädalas tõsta. Ma ei ole suur planeerija ja ülejäänud selle aasta jooksud saavad ilmselt olema maratonikooli treeningplaani kuuluvad kohaliku tähtsusega lühemad distantsid. Küll aga tahaksin ühel päeval joosta Tallinna maratoni ja veel mõlgub mu mõtetes Reykjaviki maraton. Samuti ultrajooksudel tahaksin end veel tulevikus proovile panna.

Kui mind 15 aastat tagasi maratonidega alustades tõmbasid magnetiga suurlinnade jooksud (Pariis, Amsterdam, Rotterdam, Luxembourg…), kus palju osalejaid ja suur melu ning emotsioonid justkui suuremad ja võimsamad, siis kaldun nüüd pigem hindama väiksemaid jookse. Suurlinnade jooksudes oled sa üks paljudest, anonüümne. Väiksemad kohalikud jooksud toimuvad aga hoopis teistsuguses, familiaarses õhkkonnas. Rahvas tunneb teineteise vastu huvi, tekib lähedane kontakt ja ühtekuuluvustunne nii teiste võistlejate kui ka korraldajatega, kõik on mõnusalt kodune.

Kuna minu tõsisemad jooksutreeningud on pärast pikka vaheperioodi kestnud nüüd napid kaks aastat, siis olen ma peamiselt jooksnud vaid oma piirkonnas toimuvatel jooksudel, kui eelmise aasta Frankfurdi maraton välja arvata. Saarbrückenis jooksin aasta aega tagasi poolmaratoni, sel aastal on nad samale päevale lisanud ka maratoni, mida nad nimetavad Saarathon. See on tore ja mitte väga suures osavõtjate arvuga jooks, mis kulgeb hilissügise kuldsetest lehtedest ümbritsetud jõeäärsel, osavõtumaks on soodne ja rada pole raske. Luksemburgis olen jooksnud pool- ja täismaratoni. Luksemburgis pole midagi lihtsat, seal saab aimu, milleks sa suuteline oled. Täismaratoni raja kohta julgen oma kogemusest öelda, et selle trass on raskem kui Pariisi olümpia oma. Rasked tõusud ja langused on kogu distantsil. Alguse allamäge kilomeetritest tuleb lõpus sama teed üles rühkida… Aga Luksemburgi võlu on see, et jooks toimub õhtul ja melu on meeletu. Ka oma kodulinna Metzi maratoni olen jooksnud nii mõnedki korrad. Rada on raske ja mitte eriti atraktiivne, sest viib linnast välja põldude vahele, kus ergutajaid vaid üksikud. Aga kodumaraton on ikka kodumaraton.

Mul puuduvad sportlikud ambitsioonid, jooksen lihtsalt selleks, et liikumisest rõõmu tunda ja oma keha ja vaimu eest hoolitseda. Kuna mu töö on vaimset laadi ja palju on ajude ragistamist, siis on jooks minu jaoks parim vahend nii oma pea mõtetest kui ka lihased pingetest tühjaks saada. See on kõige tõhusam stressiravim. Tekib nii hea kerge tunne pealaest varbaotsani mida mitte miski muu ega keegi teine ei saa sulle pakkuda. See annab tohutult motivatsiooni, ei teki isigi mingit arutelu iseendaga, kas täna viitsin või ei viitsi, kas vihma ja külmaga joosta või mitte. Kui trenniaeg kukub, siis tossud ise lähevad jalga. Pikad jooksud on mulle samavõrd vaimne kui füüsiline harjutus, justkui meditatsioon. Tuleb iseenda ja oma mõtetega hakkama saada, leida energia- ja motivatsiooniallikaid, taluda ebamugavust ja vahest ka valu.