Umbes kuu aega tagasi sain ma rõõmustava uudise – pääsesin projekti, mille eesmärgiks on treenida septembris toimuvale Tallinna maratonile. See pole minu esimene kord seda rada joosta – tegelikult on see juba minu neljas maraton ja neljas kord osaleda just Tallinna maratonil. Ometi tunnen, et seekord on kõik natuke teisiti. Seekord on mul treener, kindel treeningkava ja hoopis teadlikum lähenemine. Olen selle nimel valmis pingutama rohkem kui kunagi varem.

Treeningkava on üsna lihtne ja selge – viis treeningpäeva nädalas ja kaks puhkepäeva. Trennid on jagatud erineva eesmärgiga jooksudeks: kaks kergemat jooksu koos jooksuharjutustega, üks intensiivsem trenn, üks taastav jooks ja nädalat lõpetab pikk jooks. Üks kord nädalas toimub ka ühistrenn, kus jookseme lõike ja trenn on veidi pingelisem – aga samas ka väga motiveeriv.

Minu jaoks täiesti uus osa on see, et iga trenn lõpeb nüüd venitustega. Kui midagi on treeningkavas kirjas, siis tuleb seda ka teha. Varasem mina oleks selle osa lihtsalt “unustanud”, aga nüüd, kui see on kavas, teen seda iga kord. See on muutunud osaks mu treeningrutiinist.

Treener Taivo jooksis esimestel nädalatel kõik trennid minuga kaasa. Esimese trenni lõpus panime koos paika plaani ja eesmärgid ning arutasime, kuidas edasi liikuda. Rääkisin ka oma unistusest joosta maraton ajaga 3:30:00 – see tundub korraga nii põnev kui ka hirmutav. Taivo ütles otse välja, et tegelikult on maratoniks valmistumiseks üsna vähe aega – oleks hea, kui meil oleks paar kuud rohkem varuks. Ta rõhutas ka, et kilometraaži tuleb kindlasti suurendada, kui tahan oma eesmärgini jõuda. Ausalt öeldes jäi mul esialgu kripeldama, kas see oli hoiatus, et mu eesmärk on liiga ulmeline… või siiski võimalik?

Esimene kuu ei ole olnud kerge. Mitte et joosta oleks tohutult raske – pigem on keeruline olnud kõik muu, mis jooksude ümber elus toimub. Nagu ütleb üks meem: “Raske ei ole maratoniks treenimine, vaid raske on toime tulla kõige ülejäänud eluga.” See on täiesti täpne! Tööpäevad on olnud pikad ja tihedad ning lapsed on terve kuu vahelduva eduga haiged olnud. Magamata ööd, stress ja pidev logistika… Ja vahel tulebki tunne, et miks kõik peab nii raske olema. Aga tegelikult – elu ongi nii raske, kui raskeks sa selle ise mõtled.

Olen uhke, et vaatamata kõigele ei jäänud mul mitte ühtegi trenni tegemata. Varasemalt jooksin nädalas umbes 40 km ringis, nüüd on esimesel kuul kilomeetreid kogunenud 232 km. See on selge hüpe ülespoole ja keha on hakanud juba vaikselt kohanema.

Selle kuu üheks eredamaks hetkeks oli kindlasti Love Run, kus jooksin poolmaratoni. Läksin peale üsna tagasihoidlike ootustega – mõtlesin, et 4:50 min/km tempo oleks realistlik. Ka kell ei pakkunud midagi väga optimistlikku. Aga vahel lihtsalt juhtub, et kõik klapib – enesetunne on hea, ilm sobiv, energia olemas. Jooks kulges üllatavalt hästi ja lõpu lähedal avastasin, et mul on reaalne võimalus joosta alla 1:40. Ja nii juhtuski – finišis näitas aeg 1:39:43, minu isiklik rekord! See oli ilus kingitus iseendale – jooks toimus naistepäeval.

Selle esimese kuu jooksul olen kogenud igasuguseid emotsioone – väsimust, segadust, kahtlusi, aga ka rõõmu, tänutunnet ja pisikesi võite. Tahan südamest tänada kõiki, kes andsid mulle oma hääle, et saaksin selles projektis osaleda ja teha sammu oma unistuse poole. Vahel ikka mõtlen, kas ma võtsin endale liiga suure eesmärgi ja kas ma olen selleks piisavalt tugev. Aga üha enam hakkan mõistma, et kui sul on eesmärk, järjepidevus ja distsipliin, siis on kõik võimalik.

Üks kuu on möödas. Maratonini on veel mitu kuud minna. Ja ma olen valmis edasi liikuma – üks samm korraga.

Heleri🏃‍♀️