Miks valisid jooksmiseks Gran Canaria maratoni?
Põhjuseid oli mitu. Soov oli, et saaks jaanuaris joosta, osalejate arv oleks vähemalt 1000 (või 500 osalejat, kui jooks on koos poolmaratoniga). Oluline oli, et oleks võimalik suhteliselt väikese kuluga kohale jõuda ning et oleks ka peale jooksu midagi teha-vaadata. Nii on kohavalikul üheks kriteeriumiks -- kas sinna odavlende toimub. Reaalselt kaalusin kahte võimalust -- Gran Canaria või Marrakesh.

Valik langes Kanaaridele, kuna kliima on seal sel ajal natuke soojem ja kultuuritaust  Euroopalikum.

Üheks põhjuseks Kanaaride kasuks otsustamisel oli ka see, et seal oli kavas 3 erinevat distantsi -- kuna käisime terve perega oli kõigile sobiv distants. Tütar Kristi jooksis 10 km, Poeg Karl poolmaratoni ja mina ise maratoni.

Kuidas kohale jõudsid?
Kohalesõit oli ümberistumisega Londonis. Pärnakana pole mul väga vahet kas reis algab/lõpeb Tallinnas või Riias, see lisab valikuvõimalusi.  Esialgse plaani kohaselt pidin lendama Riiast Londoni ja sealt Gran Canariale ning sama teed ka tagasi.  Paraku Riia-London reis tühistati ja nii tuli õigeks ajaks Londonisse jõudmiseks eelmisel õhtul Stockholm Skavstasse lennata (kohe lennujaama kõrval on üsna soodne hotell) ja hommikul sealt edasi Londonisse.  Tagasi tulles jäime ka Stockholm-Tallinn lennukist maha ja tuli laevaga tulla, kuid sellised väikesed seiklused käivad ikka reisimisega kaasas.

Kuidas registreerimine ja suhtlemine hispaanlastega toimis?
Registreerimine oli lihtne (kodulehel on-line) ja suhteliselt odav, umbes 1,5 kuud enne jooksu 30 € maraton, 20 € poolmaraton ja 10€ 10 km.  Inglise keeles oli vaid osa maratoni kohta käivast infost, enamus meilile saadetud infostki oli hispaania keeles.  Üldse on tegu eelkõige kohaliku (Hispaania) maratoniga.  Kolme distantsi peale kokku oli ca 4000 osalejat ja neist 90% hispaanlased, ilmselt päris paljud siiski ka mandrilt.

Milline oli Marathon-Expo ja jooksueelne korraldus?
Numbrite kätteandmine toimus eelmisel päeval jooksu stardi ja finiši kohas Las Palmase ajaloolise keskuse lähedal.  Ka seal oli kogu info hispaania keeles, kuid suurt probleemi sellega ei tekkinud. Kui oled enne mõnel jooksul käinud (marathon100: „Indrek on enne osalenud 27-l maratonil“) siis juba tead kuidas asjad toimuvad ja saab kenasti hakkama.

Stardimaterjalide hulgas oli T-särk (nagu hiljem selgus anti finišis veel teine särk), nokamüts, korralik maratoni sümboolikaga vihmakeep ja veel natuke relaaminänni (telefoni kaelapael, märkmik). Samal ajal toimus ka pasta söömine, lisaks pastale saiad, jogurt ja jook. Expo oli siiski üsna tagasihoidlik, mõned spordikauba pakkujad, sponsorite boksid ja mõned teiste kohalike spordiürituste korraldajad.

Kuidas oli jooksu start ja sinna jõudmine?
Start oli hommikul kell 9.00, maraton ja poolmaraton koos, 10 km umbes 15 min hiljem. Hotellist asusin teele natuke enne kaheksat ja see oli täiesti piisav, sest linn pole väga suur (üsna pikk aga kitsas).  Tasuta linnatransporti maratonipäeval, nagu see paljudes linnades on, ei olnud. Hommikune stardiaeg on mõistlik, sest päeval tõuseb temperatuur ikkagi üle 20 oC ja päike on ka päris terav. Jooksjad olid jagatud stardigruppidesse, registreerimisel küsiti  eelnevat aega, ilmselt selle põhjal siis stardigrupid. Olin neljandas grupis seitsmest ja stardijoonele jõudsin umbes 40 sekundiga. Stardi-Finiši lähedal oli ka riietumisvõimalus ja pakihoid, kuid ise ma neid ei kasutanud, sest tulin hotellist juba jooksuvormis ja kuna abikaasa ei jooksnud, siis asjad sain tema kätte jätta.


Kuidas rada oli?
Rajal oli joogipunkte iga 5 km järel, pakuti vett, spordijooki, banaani.

Maratoni rada on kaks 21 km ringi. Rada on suhteliselt tasane, kuid ringi teine pool on pisut raskem (marathon100: „Ringi teine pool on alati raskem . . .“). 

Inimesed raja ääres olid toetavad, kuid oli ka selliseid lõike, kus pealtvaatajaid ei olnud, ringi teine pool oli see, kus toetus oli tugevam. Korraldajate poolt oli palju noori raja lõpu osas, kes ergutasid väga aktiivselt ja jooksid ka kaasa. Eriti tugev oli nende toetus siis kui nende ergutuste peale kõnnilt taas jooksule üle läksid.

Kuidas maraton läks?
Jooks ise kujunes minule üsna raskeks, viimasel 10 km langes tempo kõvasti ja pidin natuke ka kõndima (marathon100: „Indreku tulemus 4:07:46“). Samas ega mul mingit aja jooksmise eesmärki polnudki, nii et see väga ei häirinud. Talviste ja varakevadiste maratonidega on mul see häda, et paratamatult kipub talvine jooksumaht langema ja see annab kohe tunda. Küll on lund liiga palju, küll liiga külm, päevad ka lühikesed. Aga sellepärast ongi talvel mõnes soojemas kohas maratonil käia mõnus. Saad lühikeses dressis joosta ja seda mitte ainult võistluspäeval.  Ka eelnevatel hommikutel on väga mõnus väike jooksuring teha, tutvud natuke ümbrusega, nii et päeval juba tead kuhu minna.


Kuidas maratonijärgne sagimine sujus?
Finišis said kõik lõpetajad lõpetaja särgi (neid oli kolmes-neljas erinevas värvitoonis), maratoni ja poolmaratoni jooksjad ka medali. Finišis pakuti erinevaid spordijooke, Erdingeri alkoholivabat õlut, puuvilju (eriti head olid datlid). Minule meeldib finišis väga midagi soolast saada, sest jooksu ajal oled joonud spordijooki, geeli ja banaani, mis lõpuks pisut läägeks kipub minema. Nii on õlu väga mõnusaks kosutuseks.

Kas sa soovitaks seda maratoni teistele jooksjatele?
Kokkuvõtteks jooksu kohta ütlen Gran Canariale on mõtet minna ikkagi kui planeerida seda koos puhkusega. Ainult jooksu eraldi võttes nii kaugele minema ei hakkaks, aga nädalaks puhkama minna ja seda jooksuga ühitada, selleks on see jaanuaris suurepärane. Meie olime alguses kolm päeva hoopis saare lõunaosas Maspalomases ja jooksu ajaks tulime pealinna Las Palmasesse.  Ja kui keegi internetist ilmateadet vaadates kardab, et seal jaanuaris sooja napilt, siis ütlen, et saab vabalt päevitada küll, vesi tõesti väga soe ei ole, kuid korra sai ikka ka ookeanis ujumas ära käidud.