"Natukene üle ei pakkunud ajaga?" - minu jooksusemu Annika Roosleht, jaanuar 2024

"Maratoni on keeruline ennustada, aga olemasolevate andmete põhjal tundub alla 3 tunni läbimine  on vähetõenäoline! Jooksufenomen sa ei ole!" - Tartu Ülikooli Kliinikumi spordiarst, aprill 2024.

"1:25 poolmaratoniga on raske alla 3 tunni maratoni joosta," - Toomas Tarm, august 2024.

Ja neil kõigil oli õigus – ma ei suutnud maratoni alla 3 tunni joosta. Kirjutada seda oleks isegi raskem kui maratoni joosta, mõtlesin ma Tallinna maratoni 40. kilomeetril.

Kujutage ette - tuleb teatada kõigile, kes lugesid su postitusi, jälgisid ja soovisid edu, et sa ei saanud hakkama...

Oma artiklites olen tihti viidanud filmidele, ja filmides lõpeb kõik tavaliselt õnnelikult, kuid elu on parim stsenarist. Näiteks - kui me juulis käisime Hispaanias trenni tegemas, et õppida kuumuses jooksma, siis loomulikult pidi Tallinna maraton toimuma kuumuses! Kuidas siis muidu? Kui seinal on püss, peab see tulistama. Kui sensei õpetas sul pimesi võitlema, siis finaallahingus tehakse sind pimedaks. Ja kui sul on Maraton100 lehel artikkel kuumuses treenimise kohta, siis peab su peamine jooks juhtuma kuumuses!

Muide, senseist: Kui tegelesin huumoriga ja õppisin nalju välja mõtlema, räägiti mulle selline põhimõte – kui naljast saab sõna eemaldada ja selle tähendus ei muutu, tuleb see sõna eemaldada. Meil treeneriga oli minimaalselt ebavajalikke sõnu. Ta andis mulle vaid vajaliku info, ega seganud rumalate nõuannetega ja lasi mul teha, mida tahtsin ise teha. Ja see juba ei olnud nali! Ma hindan seda väga. Mina olengi selle filmi kangelane. Aitäh, sensei Kaupo Tiislär!

Ja ma käitusin nagu tõeline filmi kangelane - võtsin taktikat ja tempot väga kergemeelselt. Lihtsalt jookse 3 tunni tempomeistri taga ja proovi temaga olla nii kaua kui võimalik ja äkki õnnestub lõpuni välja.

Olin juba oktoobris 2023 jooksnud Tartu Linnamaratoni (3:24:06), seega natuke teadsin, mida oodata, et tuleb raske, aga üldiselt olin kõigeks valmis. Mida karta? 

Tõusu 20. kilomeetril? Olin läbinud Maarjamäe tõusu risti ja läbi! 

Kuumus? Olin jooksnud Hispaanias 35-kraadises kuumuses, mis mulle need 22! 

Kiirus - olemas! (nagu ütles treener). 

Vastupidavus – peaks korras olema! 

Kannatada oskan! 

Ainuke asi, mis mind muretsema pani, olid jalakrambid. Tartus piinasid mind reiekrambid. Need algasid 25. kilomeetril ja ei lasknud mul normaalselt joosta kuni finišini. Seekord lootsin, et läheb ilma nendeta.

Hommikul pakkus mu abikaasa Katrin Männimets, et äkki teipiks sääred ära. Olin üllatunud ja ütlesin “ei, nendega pole kunagi probleeme olnud.” (Mäletate lugu seinapüssist?)

Katrin ootas mind 15. ja 30. kilomeetril, et anda mulle geelid ja pakkuda lisa joogivõimalus. Olin ta ise sinna paigutanud (psühholoogiliselt väga oluline lähedast inimest näha) ja teadsin juba ette, kui erinevad need kohtumised saavad olla. 15. kilomeetril jooksin kergelt ja vestlesin meeldivalt oma naisega, 30. kilomeetril oli mul teda vaja selleks, et öelda "nüüd on juba raske". Ja raske oligi, sest hakkasid krambid säärtes!!!

Foto: Imre Avaste

Veidi toetusest – publiku toetus oli suur, aga see mõjus mulle erinevalt. Üldiselt püüdsin teadvustatud unne sukelduda ja kedagi eriti ei märganud. Kuid kaks hetke väärivad mainimist – 32. kilomeetril oli mu jooksusemu Rita Alas-Järv, kes andis mulle nii võimsa toetuse laine, et mu uus energia tuleks esile. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See võimaldas mul veel mõned kilomeetrit 3 tunni tempomeistri juures püsida, jalakrampidest hoolimata .

Teiselt poolt – 39. kilomeetril üritas mind toetada lapsepõlvesõber Nikolai Voitsehhovski, mille peale vastasin: "Koja, vabandust, aga mine ära, ma tahan olla üksi". Kujutage ette, kui palju muutus 7 kilomeetriga!

Viimastel kolmel kilomeetril aeg peatus, algas "rapiid", pilt muutus mustvalgeks, aju hakkas tööle hoopis teises režiimis, olid aktiveeritud teised ajulõigud, mille olemasolust ma polnud teadlik. Kuskil mu peas, nagu Terminatori ekraanil, jooksid numbrid ja üritasid arvutada, kas ma mahun sihtaega või mitte. Arvutused näitasid, et jõuan. Ainult see häiris, et 3 tunni tempomeister oli silmapiirilt kadunud (hiljem selgus, et ta lõpetas 40 sekundit varem).

Ja siin see oli – 42 kilomeetri märk, mille ületasin täpselt ajaga 2:59:59!!!! HURRAA!?

Aga konks peitub selles, et maraton on 195 meetrit pikem, ja finišisse jooksin veel ühe minuti hiljem. Lõppaeg – 3:01:03.

Maratoni alla 3 tunni joosta ei õnnestunud!

Üldiselt olen väga rahul, kuidas projekt kulges ja kuidas maraton lõppes! Loodan, et olin teie jaoks hea ja huvitav kangelane. Minu saagas "Jegor ja maraton" on veel palju osi, nii et kohtume veel jooksuradadel. 

Projekt “Eesmärgiks Tallinna Maraton 2024” on läbi.

Ütlen teile “Hasta La Vista”, kuid lisan, “I'll be back!”

Lähen nüüd valmistuma Palermo maratoniks (17. november).

PS Filmides ei näidata kunagi, kuidas räsitud peategelane pärast oma kangelaslikke tegevusi taastub. Hoolimata sellest, et pärast finišit piinasid mind krambid terves alakehas ja Katrin ning Nikolai püüdsid mind aidata, tunnen end hästi ja juba teisipäeval läksin meie klubi "FB Jooksmine" treeningule – ja see on suurepärane! (Eelmisel aastal teisipäeval pärast maratoni ma läksin haiglasse).

PSS. Ja kuidagi on ununenud, et ma parandasin oma isikliku rekordi 23 minuti võrra.