Egoistlik spordisõber! Päriselt?!

Olen kahe lapse ema. Minu vanem tütar on sirgumas kauniks piigaks, kes veab eest oma ettevõtet, on tubli ratsasportlane ja lõpetab sel õppeaastal 7.klassi kiituskirjaga.

Minu teine tütar on peagi 9-aastaseks saav sügava puudega laps, kellele on diagnoositud harvikhaigusena geenirike CYFIP2. Vaatamata sellele, et meie armas Brita vajab suurt hoolt ja pingutust nii vaimselt kui füüsiliselt, on keeruliste päevade vahel ka palju päikest. Kuidas?

Minu valik pühendada teadlik osa oma ajast spordile ja treenida suurteks võistlusteks on tekitanud küsimusi ja vahel ka kriitikat. Kas ma olen egoistlik, kui eelistan treeningut koduste kohustuste asemel?

Ma vastan siiralt ja kindlalt: ei, ma ei tunne end egoistlikuna, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks, lapsevanem on lapsele eeskujuks. Õnnelik ja sihikindel vanem annab lastele olulise õppetunni – igal inimesel on õigus seada arendavaid eesmärke ja töötada nende nimel. Kui näitan oma vanemale tütrele, et ka 41-aastaselt on võimalik pühenduda ja saavutada uusi eesmärke, inspireerin ma teda tegema sama. Mustrid, mida me oma laste ees elame, on need, mida nad suure tõenäosusega järgivad. Kasvatades lapsi keskkonnas, kus nad on ümbritsetud pühendumuse ja kirega, saavad nad eluks ajaks vajalikud tööriistad ja motivatsiooni. Usun siiralt, et olles ise energiline, optimismist pulbitsev ja enesekindlalt uusi väljakutseid vastu võttes olen ma lapsele suurem eeskuju, kui elu mornilt ja kibestunult päevast päeva tolmurulle pühkides ning pere musti sokke pestes.

Teine põhjus, miks ma end egoistina ei tunne, on veelgi sügavam. Olles lapsevanemaks erivajadusega lapsele, on oluline mõista, et tema heaolu ei sõltu ainult minu füüsilisest kohalolust või pidevast hoolitsusest. Tegelikult võib minu eneseteostus ja vaimne tasakaal olla talle kasulikum kui igapäevane hoolitsus. Loomulikult vajab Brita minu hoolt ja tähelepanu, kuid samal ajal annab mulle spordiga tegelemine vajaliku vaimse tasakaalu ja eneseteostuse, mis omakorda võimaldab mul olla paremaks emaks. See tasakaal on võti meie pere õnnele ja heaolule.

Väidan, et sport ei ole egoism. Iga inimene peaks vaatama sügavale enesse ja võtma vastuse oma elu üle. Vabandusi ja ettekäändeid on alati kergem rakendada, kui enesearenguks reaalselt tööd asuma tegema. Seega, kes tegelikult on egoist? Las vastuseni jõuab igaüks ise.

1.juuni tähistatakse lastekaitsepäeva. Oluline on meeles pidada, et igal lapsel on õigus unistada ja igal täiskasvanul kohustus aidata neil unistusi ellu viia. Seisame üheskoos selle eest, et iga laps saaks kasvada armastuses ja turvalisuses ning avastada maailma võimalusi oma ainulaadsel teekonnal. Lapsed on meie tulevik ja nende õnn on meie ühine vastutus. Las meie pühendumus laste heaolule ja õigustele kõlab läbi igas meie tegemises ja otsustes! Head aktiivset ja mõtestatud lastekaitsepäeva kõikidele peredele!

Fotod erakogust.