Eksam on tavaliselt teadmiste kontroll, kus võib näidata, kui tubli sa päriselt oled ja kui palju oskad. See on sinu õppimise kulminatsioon, sest just sel hetkel pead olema oma paremas vormis. See peaks olema ka iga oiviku staarihetk, sest just siin ei pea ennast vaos hoidma, vaid andma endast parima. Kuid mina oivikuna, isegi olles kõigeks valmis, ikka kardan eksameid, kardan sõna "äkki"... seega viimane trennikuu oli minu jaoks isegi raskem ja vastutusrikkam kui juuli, mil pidi tõepoolest palehigis tööd rügama, vaatamata sellele, et sul on kauaoodatud puhkus peale väga rasket aastat (mõtlen just kooliaastat, olen ju õpetaja).
Mida teha siis viimasel trennikuul? Mida teevad oivikud enne eksamit? No kindlasti õpivad kolmekordse intensiivsusega, mida muud jääb? Mõned ööd jäävad ka magamata selle tõttu, et peab võimalikult palju tarkust pähe toppida. Kuidas siis jooksmisega käib? Targad inimesed ütlevad, et nii ei käi. Viimase trennikuu jooksul ei ole võimalik nii oluliselt oma vormi parandada, seega joosta rohkem on mõttetu ja ohtlik. Pigem peaks lihtsalt suutma head vormi hoida ja mitte traumeerida ennast liigse pingutusega. Meeldiv aga oli üle pikka aja taas näha meie treenerit ja klubi "FB Jooksmine" liikmeid ning teha trenni koos.
Mitte pingutada on aga raskeks osutunud, sest mulle kogu aeg tundus, et treenin liiga vähe ja ei olegi nii heas vormis, et oma eesmärk Tallinna Maratonil täita. Pidin tegema ikka korralikku mõttetööd ja veenma ennast, et olen juulis väga eeskujulikult trenni teinud, seega ei tasu trennide pärast liiga ärevil olla, vaid pigem keskenduda nõrkustele. Nimelt juba juunist vaevasid mind aeg-ajalt valud jalas, seega otsustasin minna füsioterapeudi juurde, et kas või küsida, kuidas ennast teipida, et eesmärk laupäeval ikka saaks täidetud. Kahe visiidiga asi sai lahendatud, seega ka mina veidi paremas vormis enne suurt starti.
Enesekindlaks tegi mind mitte ainult visiit füsioterapeudi, vaid ka 24. augustil Helsingis joostud 10 km. Kuna ma polnud pikka aega ehk vähemalt poolteist kuud võistelnud, siis ei teadnud, mida oodata ja nagu juba kirjutasin, hakkasin mõtlema, et polegi nii heas vormis. Kuid 10 kilomeetrit sat tehtud 51 minuti ja 6 sekundiga. Üllatus. Rõõm. Uhkus. (Lootus ka Tallinna Maratoni heale tulemusele.)
Oluline osa ettevalmistusest (olgu see ainult poolmaraton) on kahtlemata puhkus. Üritasin tõepoolest kõigest väest rohkem puhata ja magada, kuigi minu peas ei klapi see mõte, et kui ma magan või diivanil vedelen, siis valmistun selleks, et olla kiirem ja parem jooksja kui ma seni olnud olen. Ka viimase nädala toitumist pidi korrigeerima ja mina võtsin seda tõsiselt. Olen küll varem süsivesikute laadimisest kuulnud ja ka teinud, aga seni mitte nii põhjalikult. Siiski ei ole see nii tavaline minu jaoks, sest igapäevaelus jälgin, et toidus oleks korralikult proteiini. Saiakesi ja magusat üritan süüa võimalikult harva, aga see ei tekita mingeid raskusi, kuna ei ole saiakeste fänn. Sel nädalal aga läksin spetsiaalselt poodi, et neid osta. Pean tõdema, et see osa ettevalmistusest on ikkagi väga meeldiv. Muutus ka jalatsite valik tööl käimiseks. Kui tavaliselt eelistan viisakaid kingasid, siis sel nädalal panin igaks juhuks jalga tossud.
Riided laupäevase eksami jaoks mul on juba ammu valitud, tossud said Helsingis testitud ja heaks kiidetud, geelid valmis pandud ja ootavad oma etteastet.
Kas ma olen valmis?
Jah…
Kas ma olen valmis?
Jah.
Kas ma olen valmis?
JAH!
Laupäev, 07. september kl 9.00. Poolmaraton.
Katrin “FB Jooksmine” klubi
