Jooksmine
10.09.2024
Igavese oiviku päevik - viimane ehk septembrikuu osa “Love actually”
Kauaoodatud hetk, minu kui oiviku ja projekti osaleja jaoks - EKSAM on nüüdseks möödas, kuid mälestused on veel värsked ja elavad.
Eesmärk projekti raames oli läbida poolmaraton ajaga 2:00:00
(Eelmise aasta Tallinna Maratoni poolmaratoni aeg oli 2:15:31)
Selle projekti kohustuslik poolmaraton (ja esimene tõeline proov) 1. juunil Narvas oli ajaga 2:08:52
7.septembril, laupäeval läbisin Tallinna Maratoni poolmaratoni ajaga 1:53:30!
Rõõmus. Uhke. Väsinud :)
Kuid alustagem algusest peale ja kõigest järgemööda.
Paar päeva enne EXPO ala avamist sai kirja, et võib juba vaadata, mis number mul on. Läksingi kohe vaatama ja imestasin. Minu number algas kahega ja oli neljakohaline. Pidin startima “D” grupist, mis oli isegi kehvem kui eelmisel aastal, mil ma startisin “C” grupist, kuigi polnud varem poolmaratoni kordagi jooksnud. Alguses kurvastasin, kuid pärast mõtlesin, et ehk nii ongi parem: start tuleb aeglane ja rahulik, mitte nagu tavaliselt. Kuid Jegoril oli teine plaan… Tema meelest parem on alustada pigem ees, nii hoiad jõudu ega pea manöövreid tegema kihutades inimestest mööda. Kuna minu peas oli joosta poolmaraton ajaga 1 tund 50 minutit (hiljem seletan ka miks), siis “D” grupp tundus ikka pigem vale. Niisiis Jegor kirjutas salaja korraldajatele, et äkki “Eesmärgiks Tallinna Maraton” osaleja saaks parema numbri. No ja sain…
Number 410, stardigrupp “B”. Liiga julge minu meelest, aga tagasi “D” gruppi ma ka ei kavatsenud.
Nagu kirjutasin eelmises artiklis, kõik pidupäevaks oli juba ammu valmis: riided, geelid, tossud - kõik eelnevalt proovitud. Oli paar lahtist küsimust: 1. Kas teipida ennast või mitte? ja 2. Kuidas Jegor mind aitama hakkab?
Kui ma jooksin viimast kerget jooksu neljapäeva õhtul, siis parem jalg tahtis paar korda krampi minna. See oli minu jaoks küll ebameeldiv üllatus, kuid seda on ka varem juhtunud, seega otsustasin sääre igaks juhusk teipida. Reede õhtul arutasime Jegoriga, mis kohtades ta mind joogipudeliga ootab. See oli äärmiselt vajalik abi, kuna ma lihtsalt ei oska topsist juua. Vesi pritsib näkku, ninna, mööda, ühesõnaga kuhu iganes, kuid mitte suhu. Et teha üks normaalne lonks, pean ennast korralikult aeglustama, mida tegelikult tahaks vältida ja joosta ühtlases tempos.
Õhtul oli kokku pandud värske playlist muusikaga poolmaratoni jaoks. Ma tean neid jutte, et muusika võib tempot ja pulssi mõjutada ja segada. Palun mind vabandada superjooksjad, kuid kui me räägime peost, siis minu pidu käib muusikaga käsikäes, ning kuna ma esikohtadele ei pretendeeri, siis võin endale seda nõrkust lubada. Miks ma valisin just uusi lugusid ega kasutanud vanu muusika kogumikke? Üritasin ennast ehk siis aju petta. Kui aju kuuleb iga kord uut laulu ega oska arvata, mis järgmine on, siis ehk see viib mõtteid mõneks ajaks jooksust mujale.
Viimane oluline otsus pidi olema tehtud tempo valikust. Projekti tulin sooviga joosta poolmaraton kiiremini kui kahe tunniga, mis minu jaoks oli ulme, kuna kandideerimise ajal olen poolmaratoni vaid ühe korra jooksnud. Pidin parandama oma aega enam kui 15 minuti võrra. Kuid enne projekti ametlikku algust, jooksime Jegoriga veebruaris Napolis samuti poolmaratoni ja ilma suure vaevata läbisin selle 2 tunni ja 4 minutiga. Nüüd minu eesmärk tundus naeruväärne ja esimeses ühistrennis ütlesin kaamerasse, et mu eesmärk on läbida poolmaraton 1 tunni ja 50 minutiga. Narva jooks lisas intriigi...
Me ei arutanud Kaupoga (kes on meie treener), mis tempoga ma peaksin jooksma. Eesmärk on ju 2 tundi, arusaadav ju... Haara tempomeisrist kinni ja püsi ta kannul, kui lõpus jõudu on siis pane juurde. Aga oivikud on ikka oivikud. Õpetaja ütleb: "vastake lühidalt", kuid kes ütles, et esseepikkune vastus ei ole lühike? Ja kuidas üldse õpetaja saab aru, et ma päriselt midagi tean, kui ma ei kasuta vastates kogu vastuseks antud kohta?
Ühesõnaga nii kergelt ma pääseda ei kavatsenud.
Helsingis joostud 10 km aeg andis alust kalkulaatori kasutamiseks prognooside tegemiseks. Valemid ütlesid, et ma 1 tunni ja 50 minutiga ei jookse, pigem jääb 1 tunni ja 53 minuti poole. Olgu. Otsustasin, et üritan joosta 15 km ühtlases tempos 5´15", ja viimased 7 km ehk saab paar sekundit kiiremini. See tempo annab lootust läbida poolmaraton 1 tunni ja 50 minutiga.
Kuna mul oli juba kolm poolmaratoni selja taga, siis teadsin, et distantsi tuleb jagada kolmeks osaks. Esimesed 7 kilomeetrit on kerged ja lõbusad, järgmised nõuavad juba pingutust, kuid on täiesti veel nauditavad, viimased aga panevad sind täiega proovile. Plaan läbida esimesed 15 km kiiresti ja viimased 7 km kuidas õnnestub, kukkus läbi, sest viimased 7 km ei õnnestunudki :)
Lühidalt minu jooksust siis piltides. Minu poolmaratoni võib jagada neljaks osaks: kolm seitmekilomeetrilist lõiku ja viimased 100m. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid reipalt, pidin isegi ennast veidi pidurdama, sest teadsin, et esimene lõik on kõige lihtsam ja siin ei tasu liigselt pingutada ja kihutada ette.
Järgmised seitse kilomeetrit olid läbitud heas tempos ja tujus, kuid nägin juba, et minu tempo tasakesi langeb ja peaksin pingutama, et 5´15" tempot hoida. Siin ma juba mõistsin, et minu kahetunnine eesmärk on täiesti tehtav, aga 1 tund 50 minutit on suuresti küsitav. Selle eesmärgi täitmiseks peaksin jooksma viimased seitse kilomeetrit kiiremini kui eelmised, kuid tundsin juba, et jaksu on vähe ja geelid siin ei aita.
Kõige raskemad olid just seitse viimast kilomeetrit ja iga järgmine kilomeeter oli kaks korda hullem kui eelmine. Kiirus oli juba stabiilselt 5´30" ega kiiremini saanud joosta, kui ma ka ei üritanud. Võitlesin mõtetega minu peas: milleks mul oli seda vaja ja miks ma ei saa lihtsalt peatuda... kuid ma ei saanud. Ma ei saanud vedada minu treenerit alt. Ma teadsin, et finišis ootab mind Jegor, mu laps ja mu ema. Lohutasin ennast, et joosta on vaid 10-15 minutit, saab ju veidi kannatada... Kaks kilomeetrit enne viimast 21. km-t tahtsin surra, kui raske oli. Viimasel kilomeetril enam surra ei tahtnud, mõtteid peas ei olnud. Kuulsin Jerogi sõnu, kes ütles juurde panna, sest midagi enam kaotada pole, panin juurde ja viimase kilomeetri tempo oli 5´15" aga siis tulid viimased 100m ja tõus. Finiš on ees, aga jalad lihtsalt ei kuulanud mind enam, tempo langes märkimisväärselt, finiši jõudsin peaaegu kõndides.
Viimastel minutitel mõtlesin ka sellest, et lõpetades heidan pikali ja naudin seda, et ei pea enam kuhugi jooksma. Nii tegingi. Nautisin seda pikali olekut üsna pikalt. Tõusta oli raske.
Ma olen enda üle uhke. Ma tegin kõik, mis oli minu võimetes. Kas ma suudaks kiiremini joosta? Ei, ma proovisin. Tõepoolest, proovisin. Praegu on nii 1:53:30 ja uhke selle üle. Punkt.
Miks siis selline artikli pealkiri? Love actually... Miks mitte "vigade parandus"?
Ma ei näe siin vigu, mida parandada. Olen rahul tempo valikuga, panin ennast korralikult proovile. Pigistasin endast kõik välja. See oli äge, vaatamata sellele, et oli ka tõepoolest väga raske. Aga tahaksin lõpetada just sellega, et jooksmisest sai minu tõeline armastus. Armastus on keeruline tunne. Vahel see annab sulle tiivad ja kõhus lendavad liblikad, vahel tahad nutta ja surra. Tammsaare on kirjutanud: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus." Tal oli õigus. Projekti raames tegin palju tööd ja nägin palju vaeva ning tuligi armastus. Tõeline armastus jooksmise vastu!
P.S.
Jooksmine annab ägedaid emotsioone, olen rahul, et otsustasin projektist osa võtta. See oli kahtlemata unustamatu kogemus ja üks parimatest asjadest, mis minuga selle aasta jooksul juhtunud on!
Olen tänulik projektile võimaluse ja nende ägedate inimeste eest, kellega olen tutvunud.
Ülimalt tänulik meie klubi FB Jooksmine treenerile Kaupole.
Olen kurb, et see on lõppenud.
Olen rõõmus, et see oli.
Kohtumiseni kindlasti rajal ;)
