Verona maratonimedali tagaküljel on ülaltoodud tekst tähendusega:"Minu julgus, mu jõud, mu ohverdus, mu võit!" Kui finišis esimest korda medalit uudistasin, siis märkasin aversil mitmeid olulisi vaatamisväärsusi nagu Verona Arena, Lamberti torn, Ponte Pietra, Castelvecchio ja mõned kirikud. Kui aga medali reversilt seda pealkirjas esile toodud lauset nii itaalia kui ka inglise keeles lugesin, siis filmisõbrana meenus hoopis Hans von Risbieteri rõõmuhetk tünnisaunast püstitõustes:"Minu kübar, minu kepp, minu laegas, minu pruut ootab mind!" 

Julia kuju ja rõdu

Verona külastajate eesmärgid võivadki pruudiga seotud olla, sest Romeo ja Julia legendi seostatakse just nimelt selle linnaga. On see Shakespeare'i kirjutatud lugu just seal aset leidnud või mitte, las ta siis olla, lepime legendiga, aga on ju selge, et jooksusõbrana ei hakka vastupidavusalade lehel romantikast muljetama, vaid ikka maratonist!

Kui mõned kuud tagasi töö- ja kooligraafikut uurides just novembri keskpaigas head ajaakent ja võimalust Itaaliasse lendamiseks nägin, siis esimene eelistus oli hoopis samal päeval toimunud Palermo maraton Sitsiilias. Soov oli ronida Etna vulkaani ümbruses ja joosta paarsada kilomeetrit eemal maraton. Sõber veenis koos kaasaga siiski Verona kasuks, sest parem logistika kahe lennu- ja kahe rongisõiduga osutus tagantjärele tarkusena heaks otsuseks!

Verona Castelvecchio

Verona maratonini jõudmiseks pean Itaalia jooksudega seoses siiski mõned varasemad nüansid lahti seletama. Nimelt olin varem jooksnud ka Veneetsias ja Napolis ning mõlemad korrad on ikka mõni väiksem või suurem krutski sisse lipsanud. Isegi siis, kui olin oma Itaalias võistlemiseks nõutava Runcardi vormistanud ja selle pikendamiseks 15 eurot tasunud ning meditsiinidokumendid esitanud, suutsime Veneetsias sõbraga enne starti eksides ja seigeldes napilt viimase bussi peale jõuda. Tookord oli bussis 25km Stra küla poole strarti sõites nii kerge ja hea tunne, et asi see maraton siis nüüd ära on joosta! Teisel korral kaks aastat tagasi Napolis juhtus aga suurem ehmatus, kui tookordset maratonireisi oodates tuli paar päeva enne lendu Ryanairilt teade, et Itaalia transporditööliste streigi tõttu reedesel päeval lende ei toimu. Joosta aga pühapäeval tahtsime ja logistiline ümberehitus tähendas reede õhtul bussisõitu Riiga, laupäeva varahommikust lendu Rooma ja sealt rongisõitu Napolisse. Palju seiklust, aga maratonid said joostud!

Nagu pildilt näha on kuus eestlast piruka ligi lubatud

Peatun korraks Runcardi teemal uuesti. Püüan seda Itaalia Runcardi olemasolu seletada niimoodi nagu ma kolme Itaalias joostud maratoni puhul aru olen saanud. Lühidalt seletades on Itaalia Kergejõustikuliit loonud nende arvates lihtsa ja odava korra, et anda kõikidele välissportlastele võimalus Itaalias võistelda. 15-eurose sisseastumismaksuga Runcardi allkirjastamisel saate e-kirja, mis sisaldab kehtivat luba üheks kalendriaastaks. Selle lõppedes tuleb kaardi pikendamiseks uus 15-eurone makse teha. Võistluse jaoks laadige alla  tervisetõend ja meditsiinivorm, mille peab täitma ja allkirjastama arst. Sain reegleid järgides varba stardijoonele kui ka tulemuse finišiprotokolli. Niimoodi seisis finišiprotokollis ka minu nime taga Runcard, kuid Itaalia jooksjatel nende klubinimi ja ilma mainitud kaardita rajale läinud jooksjad kohta protokolli kirja ei saanud. 

Verona Piazza Bra, mille paremas servas asus maratoni finish.

Seekord Verona maratonitasu 75.10 eurot makstes, Runcardi ja meditsiinidokumente korraldajatele saates tundus, et kas tõesti läheb võrreldes varasemate Itaalia reisidega nii hästi ja ladusalt? Siiski mitte! Esimene üllatus oli hooajavälise novembrikuu kõrged majutushinnad Trevisos ja Veronas ning teine puhtalt mu enda apsakas check-ini vormistamisel. Nimelt polnud kiirel ajal peenemat kirja lugenud ja arvates, et 24 tundi enne lendu avatud check-in kehtib kuni värava sulgemiseni. Ei teadnud, et 2 tundi enne lendu enam telefonist või arvutist check-ini teha ei saa. Päris karm hetk oli 1 tund ja 40 minutit enne lendu lennujaamas teada saada, et check-in on suletud! Kui lennata ja Veronas maratoni tahtsin joosta, siis oli ainuke võimalus tasuda lennujaamas 55 eurot lennufirma kontole lisaraha. See pisisponsorlus mu nime vist Ryanairi toetajate hulka ei vii, aga abiks neile ikka. Algselt valmistas eksimus tuska, kuid lisaks lennupiletite hinnale lisandunud juurdemaks tegi Ryanairile tehtud makse ikkagi vaid 113-euro suuruseks, mis pole ka sellest vaatevinklist üldsegi mitte palju. Õppetund järgmiseks korraks. 

Maratonijooksust endast turismi võtmes rääkides tuleb tõdeda, et palju lihtsamaks teeb valikute jada asjaolu, et õnneks pole minu puhul tegemist tippsportlasega ja hetkel olen veel isiklikust heast vormistki väga kaugel olev jooksusõber. Seetõttu polnud mingeid pingeid ajaliselt midagi või kedagi taga ajada. Sain varasemate päevadega täiega turist olla ja Verona vanalinnas end vaatamisväärsustega maratoniks ära väsitada. Käib asja juurde, kui tulemusi taga ei aja. EXPO oli samas paigas, kus stardipaik ehk siis jalgpalli kõrgliigas Serie As mängiva Verona Hellase staadioni kõrval. Sain teada, et paljude jooksjate seas on esindatud ka 6 eestlast, ostsin mõned spordigeelid ja süda hakkas juba jooksurütmis põksuma, kui nimedetulpades enda nime üles leidsin.  

Itaalias kostitasin end loomulikult lasanje, pasta carbonara, pizza ja gnocchiga. Maratonieelsele päevale sattusid pasta ja pizza. Kogu reisi kokkuvõttes klappis nii toidu, puhkeoleku ja ilmaga väga hästi, sest jooksu ajal oli temperatuur sinna 10 kraadi kanti, ainult stardieelne jahedus võis seal 5 kraadi kandis olla ja niiskusega tundus külmatunne isegi hullemana, kuid joostes oli tunnetus ideaalilähedane. Õnneks olid pakiautod kohe stardikoridoride lähedal ja kaua külmetama ei pidanud. 

Ergo Meier ja loo autor Meelis Koskaru jahedal varahommikul maratoni stardis.

Start anti lainetena 3- minutiliste vahedega kell 8:30 kuni 8:37 koos poolmaratoonaritega, kes olid küll isiklike rekordite või eeldatavate tulemuste jaotises võrdselt stardigruppidesse jagatud, kuid kes siiski mõnevõrra kiiremat tempot hakkasid dikteerima. Rada kulges alguses Chievo poole Veronast välja ning isegi isiklike kogemuste najale toetudes ei suutnud mõnda olukorda enda kasuks pöörata, näiteks esimeses joogipunktis 5.kilomeetril üllatusin kinnise joogipudeli korgi kallal pusides, et ei suutnud vett parajas koguses kätte saada. Nimelt 5.20 kilomeetritempos joostes ulatati mulle laua tagant küll 0,5 l kinnine joogipudel, kuid ei suutnud õhukeste jooksukinnastega korki maha keerata ja leppisin mõne üksiku nirega kurgukasteks. Edasi läks rada natuke kitsamaks ja Adige jõel Diga del Chievo silda ületades tundus, et kitsamad olud tekitasid ka kiirema tempo. Umbes 10 km oli joostud, kui rada tegi tagasipöörde, kohtusin üle 300 maratoni jooksnud Ergo Meieriga. Ninad juba taas linna poole tagasi ja lühema distantsi jooksjad hakkasid kitsal rajal ka maratoonareid kaasa tõmbama. Püüdsin mingit kogemusnippi kasutada ja oma rütmi hoida, kuid ideaalselt see ei õnnestunud. Siiski oli hea meel, kui 15.kilomeetril õiges rütmis Adige jõe ääres sobiva playlistiga musamehega koos jooksma hakkasin ja niimoodi pea 10 km vastu pidasin. 

Verona maratoni finishikurv

Poolel teel Castelvecchiost möödudes ja läbi Piazza Erbe joostes olid juba ülevad meeleolud, kuid pikalt oli veel minna ja mu kartus osutus õigeks, et sellise kehva treenitusega ma vana rasva pealt vastu ei pea. Musamees jõnksutas hetkeks tempo oluliselt kiiremaks ja jäin temast maha. Kahju oli motiveeriva taustamuusikata jätkata, kuid olin varemgi alati vaikuses hakkama saanud, seega polnud nüüdki hullu. Teine distantsipool meenutas miskipärast Tartu Linnamaratoni Ihaste piirkonda, kus sarnaselt teekond linnast välja viis ja väikese paunaga tagasi tuli. 30.kilomeetritel läks maratonile omaselt raskeks ja vähene treenitus ütles täpselt, et mida külvad, seda lõikad. 37.kilomeetril oli üllas vaprushetk, kui jooksime Caserma G.Duca kinnisest sõjaväeterritooriumist läbi sõdurispaleeri, märgates ergutavat plaksutamist ja kuulates "forza" hüüatusi! Oli turvaline tunne!Sealt enam palju polnud jäänud ja lõpukurv Verona Arena kõrval sai teoks! Hea tunne, kui asjast asja saab ja järjekordne maraton vägevas kohas tehtud saab! Pärast 45000 sammu kulutamist jäi veel aega ronida Ponte Pietra lähedal treppidest üles Castel San Pietro juurde, kust avanes päikeseloojangus väga ilus linnavaade! Tervet maratonirada sealt silmata ei õnnestunud, kuid poole sellest kindlasti!

Pärast maratoni ronisime võimalikult kõrgele, et päikeseloojangus maratonirada ja vanalinn üle vaadata.

Esitasin endale küsimuse, miks ma rohkete maratonide hulgas pole veel jõudnud Londoni, Berliini, Pariisi või mõne muu suurmaratoni radadele, kuid ometi valin viimaste aastate jooksul hoopis Napoli või Verona? On sama tunne nagu raamatutega, suured raamatud ei jookse su eest ära, neid jõuab ka hiljem lugeda, mõned raamatud jõuavad sinuni lihtsalt õigemal ajal. Nüüd ka nende nimetatud maratonidega- sobiva logistika ja hetkevõimalusega mahtusid nad imehästi minu emotsioonilauale. Küll jõuab neid teisigi ootelistis olevaid maratone joosta!

Verona maratoni medaliga peale jooksu.

Verona maratonile järgneval päeval oli vanalinnas jalutades veidi naljakas tunne, kui ühest tehislikust jõulukülast läbi jalutades jõululaulude saatel kapsa- ja vorstilõhn ninna kargas ja tõdesin, et sellega hakkabki seekordne Itaaliareis läbi saama. Sõbra algatusel tunduski õige, et pärast Itaalia toite on tagasilennu eel sümboolne üks ports kartulit ja kapsast süüa. Mis sest, et naljakas tunne, aga kõht nõudis oma ning tagasiteel koju sobis hästi!

Kokkuvõttes võib Verona maratonireisi igati soovitada, sest maratonikorraldus on ladus, rajaprofiil on lähedal asuvaid Dolomiite arvestades tasane, stardi- ja finišipaik ajaloolises piirkonnas ning hästisäilinud vanalinnas, logistika on võimalik sättida odavate lendude ja rongidega, lähedal asuvad Veneetsia ja Milano. Seekord sattus selline nädalavahetus, kus jalgpallis ja korvpallis olulisi liigamänge polnud, kuid järgmistel kordadel võib olla parem võimalus külastada Verona Hellase, Atalanta, AC Milani või Milano Internazionale mänge. Kultuurihuvilised saavad külastada Veneetsia biennaali ja spordikaugemad avastavad Veronas muudki peale spordi. Näiteks Verona Arenal toimuva ooperifestivali. On, mida kogeda ka peale maratonijooksu!