Janeki maraton pole just ülemäära tuntud võrreldes Eesti suur(liikumis)üritustega nagu mõni Tallinna või Tartu Maratoni üritus. Samuti ei kogune sinna tuhanded, vaid pigem sada- kuni paarsada inimest. Ometi on ta üks neist, kes müüb ürituse välja ja naudib kõrget tagasitulemise reitingut – ilmselt kõrgemat kui need ülalmainitud liikumisfestivalid. Kuidas see küll juhtub? Vaatame lähemalt.

Alustame huvide paljastamisega – no mis küll võiks olla hea eestikeelne vaste sõnale „disclaimer“? – tunnen Janekit juba aastaid ja olen üks tema veebi Marathon100 regulaarseid jälgijaid. Kasutan selle jooksukalendrit, viskan pilgu peale tulemustele ja loen jooksumaailma uudiseid. Janek korraldab nelja üritust aasta vältel – märtsis, aprillis, juulis ja novembris. Enamasti olen kohal. Järgnev jutt käib Janeki aprillikuise maratoni kohta aga iseloomustab kõiki tema üritusi.

Õigel ajal õiges kohas.

Need ülalnimetatud kuud on kõige hõredama kalendriga – seega pole neil aegadel palju valida. Aga omal kombel tabavad nad kõik naelapea pihta oma ajastusega – hooaja alustamine, viimane lihv enne „suurt hooaega“, haripunkt ja hooaja lõpetamine. Kuna distantside valik on suur ja rada pikalt lahti, siis leiab nii kõndija, kõndjooksja kui ka jooksja parasjagu vormile sobiva elamuse. Ja asukoht? Iga harrastaja unistus – kesklinnas, metsa vahel, omaette, nii ratta kui auto parkimine loetud minutite kaugusel ja ühistranspordiga mugav tulla. Lisaboonuseks lähedal asuvad kaubanduskeskused, kus pärast süüa või ostelda. Tahaks öelda, et „võimalik vaid Tallinnas“ kuid õigupoolest võib nüüdseks umbes 3,5 kilomeetrise katkestamatu kergliiklustee leida pea igast Eesti linnast või asulast.

Pole rüselemist

Ei wc, stardikorides, riietumistelkides, numbrijärjekorras ega ka rajal liikudes pole ei pikki järjekordi ega tõuklemist. Neil üritustel ei võitle keegi parema stardipositsiooni pärast ega nügi joogipunktides – see kipub olema suurürituste needus ja põhjus, miks paljud neile tagasi ei pöördu. Keegi ei tiku teise privaattsooni. Samas ollakse piisavalt lähestikku, et soovi korral jutelda või tervitusi hõigata. Kuna paljud näod on juba tuttavad, siis on tore mõni sõna vahetada. Ja see viibki järgmise teesini.

Loo autor Mart Einasto stardi eel. Kuigi stardis tuli mõni tiba vihma, siis suur osa jooksjatest ei saanud rajal piiskagi vihma

Sellel rajal vennastutakse.

Vanamoodne termin selleks on „solidaarsus“ aga see seostub paljudele meie okupatsiooniaegse sõnavaraga ja olgu siis omakeelne vennastumine. Just see õhkkond iseloomustab nii rajal olemist kui sellele minemist ja tulemist. Imelihtne põhjus – edasi-tagasi rajal näevad kõik kõiki. Viie kilomeetri läbimisel nähakse üks kord kõiki vastu tulemas. Mida pikem distants, seda rohkem. Me näeme üksteist palju kordi… ja varem või hiljem naeratame, hõikame, lehvitame, julgustame. See käib automaatselt, iseenesest. Pool- ja täismaratoonarid saavad raja läbimise järel teretuttavateks, mõne ürituse järel lausa sõpradeks. Kui mitte mujal, siis finišis räägitakse pikemalt. Ja järgmisel korral juba enne starti. Sellist asja ei juhtu ei suurüritustel ega ühe suure ringiga üritustel. Ja sellest kasvab välja järgmine arusaam.

Liikumine toobki naeratuse näole.

Sõbralikkuse õhkkond ehk vaib, kui noortepäraselt väljenduda

Nii nagu rajal olijad omavahel, nii saadakse tuttavaks ka teenindajate-turvajate-kaasaelajatega. Ja kõik on sõbralikud. Joogipunktis hõigatakse järele „järgmise korrani“ või öeldakse pakutud pala kohta „ma järgmine kord võtan“. See on ju nii loomulik. Raja ääres lähedasele kaasa elav koer saab tundide jooksul kõigi sõbraks. Ja koera saba ei valeta! Saab seista, saab istuda, saab leida päikselise ja tuulevaikse koha. Ja vajadusel ka ise või koerale joogipunktist turgutust. See on nii hea tunne meie lõhestunud ja stressirohkes ühiskonnas! Ning siit tõstatubki järgmine postulaat.

Kas see oligi see koer?

(Raja)teenindus on hooliv … ja personaalne

Tänapäeval üritatakse isiklikku „just Sinu jaoks“ lahendust luua tehisaru abil ja ometi mõjub see kunstlikult. Siin pole midagi võltsi. Kõik mis on, on siin ja praegu, päris inimeste poolt pakutav. Turgutuse valik pole suur, aga kaalutletult valitud. Snäkke on nii soolaseid, magusaid, pehmeid, nätskeid kui krõmpse. Sobiv igale maitsele ja olukorrale. Joogiks vesi ja spordijook, külma ilmaga soojalt, kuumaga külmalt. Kõik on tasakaalus ja abiks rajal vastu pidamiseks. „Naelapea pihta“ ütleb rahulolev eestlane selle kohta. Aga see pole veel kõik!

Naerata ja sulle naeratatakse vastu, Mari-Liis Juul Janeki maratoni teeninduspunktis

Üdini liigutav finiš

Ühel hetkel saab läbitud ka kõige pikem rada - Janeki maratonil on selleks 50 kilomeetrit. Ja siis tuleb ülev hetk – medal, õnnitlused, käesurumine. Saab nautida suurepäraselt maitsestatud läätsepada ja ampsata tükikese suussulavat brownikooki. Mis saaks olla veel parem propaganda vegantoidule kui nautida seda pärast pingutust? Nii mõnigi osaleja on siit avastanud enda jaoks läätse- või kikerhernehautise. Saab lobiseda nendega, kes juba rajal tuttavaks saanud. Vahetada selga kuivad riided, kosuda pisut lamamistoolis ja oodata neid, kes veel tulevad. Ei rahvamasse ega survet „jalust ära minna“. Tasapisi ja igaühele endale sobivas tempos saab asuda koduteele. Aga täitsa tavaline on olukord, kus kauemaks juttu puhuma jäänud osalejad aitavad korraldajal asju kokku pakkida. See on ju nii loomulik, kuidas siis teisiti. Ja lõpetuseks…

Maratonis kolmanda koha saanud Aleksandra Bondaruk, naeratamas. 

Just nii kujunebki meeldejääv lugu, mis toob tagasi

Lugu kujuneb ümber tähendusrikkuse. Märtsikuine „Love Run“ väärtustab läheduse tähtsust, Janeki maraton sõprust, sõõrikujooks elurõõmu ja Halloween run seiklust. Osalemine annab need ülalnimetatud kogemused ja nii talletubki mällu meeldiv lugu–  kuidas tulla, olla ja minna. Mõnikord võib osalemisele järgneda veel järellugu. Minul näiteks oli selleks sel korral koju jõudmine läbi lumetormi. Käisin järgnenud päeval veel sugulastel külas ja päris hilja õhtul võtsin lennujaamast peale lähetuselt naasva abikaasa. Juba siis tuiskas sulalund… aga kui linnavalgustuse alast välja saime, siis alles põrgu lahti läks. Nähtavus oli vilets, vaevu nägi teepiirdeid. Kiirus kukkus linnaliikluse tasemele ja tavapärasest kahest sõidutunnist sai kolm. Vaid viimase kolmandiku saime normaalselt sõita, kui tuisk jäi seljataha. Hämmastav! Vaid paar korda elus olen sellises tuisus sõitnud, kuid mitte kunagi aprilli lõpus! See boonus lisandub nüüd minu seekordsele Janeki maratoni loole.

Lõpetuseks üks moraalitsev mõte kõigile üritusekorraldajatele ja poliitikakujundajatele. Millise ime võib korda saata ühe 3,5 km korrashoitud kergliiklustee abil, kui vaid osata sellele õige tähendus anda!

Avafotol loo autor rajal.

Fotode autor Elis Kaurson