„Mul on sulle halvad uudised.“
Avo võttis tooli ja istus kontoris minu toas teisele poole lauda.
„No mis siis nüüd?“
„Erkki kukkus, redeli pealt, kõrgelt. Intensiivis praegu.“
Mida, kuidas! Telefon helises. Merike, Erkki abikaasa: „Sa kuulsid juba? Lähen kohe haiglasse. Täpselt veel ei tea, aga vist kümme ribimurdu, rangluu on katki, seljas midagi valesti, pea on puruks.“
La Pazi maraton jääb seega ära. Ma tahaks uskuda, et see ei olnud minu esimene mõte. Ma tahaks uskuda, et esimene mõte oli, et ei oleks midagi väga hullu ja sõber ruttu terveks saaks. Aga teine mõte oli kindlasti – pagan, Lõuna-Ameerikasse jääb seekord sõitmata.
Paar nädalat hiljem käisin Erkkit kodus vaatamas, me küll ei rääkinud otseselt sellest, aga kui ma teda nägin, siis minu jaoks sai kinnituse – jah, see reis jääb meil tegemata. Veel mõned nädalad hiljem, kui telefoni teel vestlesime, mainisin ettevaatlikult, et võib olla ma lähen siis hoopis kevadel Austraaliasse tütrele külla ja eks me sinna La Pazi ka ükskord jõuame. 
„Mis mõttes! Ma ainult selle nimel praegu pingutangi, et terveks saada ja sellele reisile minna!“
„Kas Merike ka sellest plaanist teab?“
„No ta ei tea, et me  e i  l ä h e.“

Sellega oli otsustatud, siin ei olnud ruumi ümberveenmiseks.

Läksin koju ja hakkasin reisikava välja mõtlema. Sõita Lõuna-Ameerikasse ainult sellepärast, et lihtsalt üks maraton ära joosta ei tundunud mõistlik aja- ja rahakasutus, kui juba minna, siis ikka veidi pikemalt ringi vaadata. Mina olin Boliivias ja Peruus pea kakskümmend aasta tagasi käinud, aga selle ajaga on seal mõndagi muutunud. Machu Picchule ei pääse enam niisama lihtsalt lõputult ja vabalt ringi lonkima, liikuda tuleb nüüd mööda etteantud marsruuti kindla ajavahemiku jooksul, Uyuni soolajärvest on hakatud liitiumi kaevandama, hiinlased on uusi lennuvälju ja tehaseid ehitanud, kontrast La Pazi ja Lima Miraflorese linnaosade ning äärelinnade slummistuvate piirkondade vahel on veelgi suurenenud, Peruu on saanud endale vahepeal nii mõnedki uued presidendid ja suurem osa neist on juba jõudnud Ladina-Ameerika kombe kohaselt ka vangi sattuda. Ja muidugi - La Paziz on hakatud maratoni korraldama. Sel aastal juba kolmeteistkümnendat korda. 
Õige küsimus - miks üldse peaks La Pazis maratoni jooksma? Põhjuseid võib olla erinevaid. Näiteks sakslane Jens, kellega me maratoni ajal mõned kilomeetrid koos jooksime, müüs varem Saksamaal Rolexeid, armus paarkümmend aastat tagasi boliivlannasse, aitab nüüd La Pazi tänavalapsi ning õpetab saksa keelt ja on jooksnud selles linnas juba viis maratoni. Rumeenlane Victor kes on jooksnud maratone üheksakümne seitsmes riigis (meenutuseks – maailmas on iseseisvaid tunnustatud riike kokku 197). Keegi Uus-Meremaa kutt, kellelt enne starti küsisin, et miks ta siin jookseb ja kes vastas, et … ee, why not!  Tõepoolest, miks mitte.

Ka meil olid omad põhjused. Oleme jõudnud Erkkiga joosta maratoni maailma kõrgeima mäe nõlvadel, jooksnud maailma sügavaima järve jääd mööda ühelt kaldalt teisele ja näiteks ka maailma suurimas liivakõrbes. Ja kui istusime 2023. aastal pärast Tallinna Vana-aasta jooksu Erkki juures saunas, siis nagu ikka liikus jutt mingil hetkel sinna, et mida järgmiseks ette võtta. Kuna Lõuna-Ameerika oli juba varasematel aastatel võimaliku sihtkohana läbi käinud, siis väga kaua ei pidanud juurdlema. Ning kui juba minna, siis võiks mõelda suunas, et kas seal on midagi mis on „kõige“ ja niimoodi jõudsime ruttu La Pazini – maailma kõige kõrgemal asetseva pealinnani. La Pazi kõrgus merepinnast on tõesti muljetavaldav, Vikipeedia andmetel jääb see vahemikku 3100 - 4100 meetrit üle merepinna. Ja lisaks kõrgusele teeb selle linna eriliseks just kilomeetrine kõrguste vahe. Minu meelest on tegemist ühe kummalisema reljeefiga linnaga mida ma elus olen näinud. See paikneb nagu ühes suures kausis, mille põhjast voolavad valdavalt punakates toonides majad nõlvu pidi üles ja valguvad üle selle suure kausi servade kuhugi määramatusse. Tundub liiklemiseks keeruline, aga välja on mõeldud väga ladus ja nutikas meetod – köisraudtee. Ja see ei ole lihtsalt gondel mis ühelt nõlvalt teisele sõidab vaid meenutab pigem maa alt üles õhku tõstetud metrood, kus on mitmeid üksteisega väga kiirelt ja hea logistikaga ühendatud liine ning mis päriselt toimibki nagu teiste suurlinnade metroo.  

  
La Paz (fotod: Kristo Kokk, Riho Lüüs)

Kõrgus merepinnast ja kilomeeteri jagu tõusumeetreid tähendab, et pigem kvalifitseerub La Pazi maraton rohkem sellise keskmise raskusega mägimaratonide hulka kui tavalise linnamaratoni formaati. Jooksu korraldus püsib suuresti ühe mehe õlgadel kes koos sõprade ja tuttavate abiga on selle ürituse ellu kutsunud. Ka osalustasu 22 eurot tuli kanda peakorraldaja Cristiani Saksamaal asuvale isiklikule pangakontole. Üleüldse tundub, et saksa kogukonnad viitsivad korraldada ka väljaspool oma ajaloolist kodumaad erinevaid jooksuüritusi. Sakslaste õlgadel püsib Mallorca maraton ja näiteks ka meie senini ainuke lõunapoolkeral joostud maraton – Seišellide maraton. 

Tegelikult ongi kogu La Pazi maraton selline ühemehemaratoni nägu. Kodulehel on muuhulgas kirjas, et osalemiseks tuleb kaasa võtta arstitõend. Iseenesest üsna tavaline nõue ka mitmetel Lõuna-Euroopa riikides toimuvatel jooksudel. Häda oli aga selles, et ma ei leidnud kodulehelt üles dokumenti mis tuleks ära täita ja millele oma perearsti tempel ja allkiri peale võtta. Kirjutasin Cristianile, et kuidas ma selle vormi leian. Vastus oli, et ah ega ma seda väga tõsiselt ei võta, see tingimus on seal lihtsalt linnavalitsuse nõudel, tulge kohale ja kui seda paberit peaks vaja minema, siis - we will fake one. Selge. Läksime kohale ja saime ilma probleemideta oma stardinumbrid kätte. 
Väike mañana moment siin muidugi oli, sest kui jõudsime maratoni kontorisse, mis kujutas endast lihtsalt kõrvalise aguli ühe väiksema elumaja ühte tuba, võttis meid vastu seesama Cristian isiklikult, kes vabandas, et mees kes pidi numbrid ja särgid tooma, on alles kuskil poolel teel. Ta jõuab kas kahe minuti pärast või kunagi hiljem.No pole hullu, aega meil oli. Meid rivistati üles, pakuti õuna, tehti pilti ja tänati, et oleme ikkagi nii kaugelt kohale tulnud. Stardiprotokollis oli osalejaid täpselt sama palju kui maratonis kilomeetreid - 42.  

Natuke pani meid muretsema see, et kuidas me suudame jooksu ajal õigel rajal püsida. Juhendis on kirjas, et jooks toimub avatud liiklusega tänavatel ja no see ei ole Tartu või isegi mitte Tallinna liiklus, see on Lõuna-Ameerika miljonilinna liiklus. Asjata ei ole ära märgitud, et olge tähelepanelik, võimalik võidetud sekund ei ole väärt riski kaotada oma elu. Tõsi ta on. Maratoni joostakse ühel ringil ja nii väike jooksjate arv tähendas seda, et suurem osa rajast tuleb läbida sisuliselt omapead. 

Erkki umbes poolel maal
           
Suuremast hädast päästis meid seesama kohalik sakslane kellega koos jooksime. Ilma temata ei ole kindel kas oleksime üldse finišisse jõudnud ja isegi siis õnnestus meil korra mõnisada meetrit valesti joosta. Õiget trassi pidid tähistama sinised nooled, aga sageli ei olnud neid kas üldse või olid need pärit mingitest eelnevate aastate jooksudest. Rada on korduvalt muudetud, küll teede remontimise tõttu, küll selle pärast, et mõnel nõlval viivad vihmaveed aeg-ajalt tee ja koos sellega ka jooksuraja ning mõned väiksemad majad lihtsalt allamäge minema. Nii keerasimegi ühes kurvis valesse tänavasse ja lisaks eksimisele sattusime ka nelja-viiepealise koerakamba otsa kellega läks asi tõsiseks. Hulkuvaid koeri on sealkandis igal sammul, aga enamasti on nad üksikuna sellised arad nagu hulkuvad koerad ikka. Aga see kamp muutus kiiresti reaalselt ohtlikuks, maast rabatud kividega õnnestus neid veidi taltsutada ja saime seekord õnneks kõigest väikese ehmatusega tulema.

Finišisse me igal juhul niimoodi seigeldes lõpuks jõudsime. Aega kulus ligi viis ja pool tundi, aga see ei ole niiväga oluline.
Õnneks olid meil seekord kaasas abikaasad, kes lippu kõrgel hoidsid. Kavas oli ka 10 kilomeetri jooks (tegelikkuses küll 11 kilomeetrit), kus Liisi ja Merike osalesid. Raja läbisid nad ilusasti koos ja lõpetasid täpselt võrdse ajaga, aga ilmselt seetõttu, et Liisi on tähestiku järjekorras enne kui Merike, sai Liisi súper sénior mujeres, Boliivia mõistes siis väga vanade ehk üle 50-aastaste naiste arvestuses kolmanda koha. Tublid. Meenub, et kolm aastat tagasi Sahara kõrbes joostes võitis Merike poolmaratoni ja Liisi oli teine. Tuleb lihtsalt säilitada suhteliselt kõrge vanuseni mõõdukas kehaline aktiivsus, valida võistlemiseks riike kus jooksutraditsioon ei ole liiga levinud ja poodiumikohad hakkavad tulema.  

Natuke ka maratonile eelnevast.

Kui ma olin ajakava kokku pannud ja broneeringud ära teinud ning siis sellele otsa vaatasin, märkasin teatud kõhedusega, et mingisugust eksimisruumi võimalikeks tõrgeteks ei olnud. Praktiliselt kõik päevad olid hõivatud erinevate tegevustega. Tegelikult ka osa öödest, sest kasutasime pikkade vahemaade läbimiseks paaril korral nii-nimetatud ööbussi. Õhtul kell 9 bussi ja hommikul kell 6 uues kohas, võib olla füüsiliselt veidi väsitav, aga mugav ja aega säästev. Õnneks kõik sujus. Tõesti, üllatavalt ladusalt. Kõik läbi interneti tehtud broneeringud kuni kohalikele bussiliinidele ostetud piletiteni, kõik toimis. Ainult korra tuli tunne, et kas nüüd… See oli ühele matkale tehtud broneering, kus veel Eestis olles võttis kohalik giid minuga ühendust ja ütles, et nad ei saa läbi panga raha liigutada, et kas saaks nii, et nad tulevad eelmisel õhtul enne matka hotelli ja me maksame sularahas ette. Tundus veits kahtlane, aga otsustasime proovida. Tüüp tuli hotelli, kasseeris 280 dollarit ja ütles, et homme hommikul kell seitse näeme. Mõtlesime küll, et niimoodi siis tõmmataksegi gringodel müts üle silmade, aga no kannatame kamba peale ära. Olime hommikul hotelli ukse ees õues ja napilt viis minutit kokkulepitud ajast hiljem sõitis buss ette ja viis meid matkale. Äge!

Ajakavas sai arvestatud, et maratonipäev oleks reisi lõpus, eelviimasel päeval. Enne seda tiirutasime viisteist päeva ringi, millest valdava osa veetsime kõrgemal kui 3500 meetrit. Ega seal teisiti ei saagi, kogu altiplano ehk Andide mäestiku platoo paikneb umbes sellisel kõrgusel.

Paaril korral tegime ka päevase matka mille jooksul tõusime kõrgemale kui 5000 meetrit.    

Ma ei oska kokkuvõttes öelda kuidas see mõjutas aklimatiseerumist ja kohanemist maratoniks. Ma kaldun arvama, et selline kümnepäevane viibimine nii kõrgel mõjub pigem kulutavalt. Selge, et 3500 kõrgusel jooksmiseks tuleb mõned päevad kuni nädal aklimatiseeruda, ilma selleta ei saa, aga tagasi kodus olles ei ole sellist efekti kui näiteks Euroopa Alpidest naastes. Siis on energiat palju, hemoglobiinitase kõrge, hapnikuomastamise võime on paranenud, aga seal oleme jooksnud ja elanud ka kilomeetri või pooleteise jagu madalamal. 

Kui tagantjärgi tarkusena üldse midagi muuta, siis seda, et Camino de la muerte ehk surmatee rattasõidu oleks võinud jätta maratonijärgseks päevaks. See päev lõppes lähistroopilises kliimas basseini ääres lebotamisega ja päev pärast maratoni oleks seda võib olla rohkem nautinud. Seekord tegime selle suhteliselt pika, pea kaheteisttunnise ettevõtmise, vahetult maratoni-eelsel päeval. Aga muidu oli igati vinks-vonks. 

Ja no muidugi, kogu see üritus oli ka väike meditsiiniline eksperiment. Igatahes nüüd on tõestatud, et neli kuud ja kümme päeva pärast kümne ribi ja ühe rangluu murdmist on võimalik maratoni joosta küll. 

Suhkrustatud karastusjoogid ja sai on levinud söögisedel. 

Keegi meist pidi seda tegema – sööma Peruu köögi kõige kummalisemat rooga – küpsetatud merisiga. 

10 000 km2 suurune Uyuni soolajärv. Korralik turismimagnet, aga koos seda ümbritsevate laguunide, geisrite ja flamingodega igal juhul külastamist väärt, tõeliselt sürrealistlik paik. 

Peruu Rainbow Mountains - need mäed olidki sellised, ilma igasuguse photoshopita.

Boliivia külasöökla perenaistele paistsime ilmselt parajate tulnukatena keda tuli sugulastele näitamiseks mobiiltelefoniga jäädvustada.