Kujutage ette olukorda: te valmistute maratoniks või poolmaratoniks või mõne teise jooksuvõistluseks ja võistluspäeval selgub, et ilm on täiesti sobimatu jooksmiseks ning soovitud eesmärgi saavutamine on palju raskem või üldse võimatu. Hea, kui te suudate seda südamest ära võta, teha kõik mis on  võimalik ja lihtsalt valmistuda järgmiseks jooksuks. Aga kas see on alati nii lihtne?

Projekt "Eesmärgiks Tallinna Maraton" käib täies hoos ja valmistudes Eesti aasta peamiseks jooksusündmuseks jätkame treeninguid. Mai on minu jaoks poolmaratonide kuu, eelmisel aastal jooksin mais kolm poolmaratoni järjest, sel aastal lubas treener ainult kahte. Eesmärk oli joosta poolmaraton ajaga 1:25. Kuid seda eesmärki ei saavutanud ja sellel oli palju põhjusi. Mai oli Eestis väga kuum ja kindlasti tundsid peaaegu kõik jooksuvõistlustel osalejad, kuidas ilm võib tulemusi mõjutada. Minu poolmaratonid toimusid Riias ja Narvas, ja kui Riias läks ilmaga võitlemine enam-vähem edukalt (1:27:52), siis Narvas  tingimused mängisid üle täielikult ja hävitasid teie alandliku teenri (1:34:13).

Riia poolmaraton, foto autor Austris Auzinš

Narvas jooksin ma peale poolmaratoni ka 5 km distantsi, aga mitte tulemuse peale, vaid tütre toetuseks (laps tahtis joosta 5 km kiiremini kui 35 minutit) ja et oleks lõbusam, jooksin Forrest Gumpi kostüümis. Jooksu ajal tuli mulle meelde tsitaat samanimelisest filmist: "My momma always said - "Life was like a box of chocolates. You never know what you're gonna get"."  Aga sama võib öelda iga  jooksuvõistluse kohta!

Poolmaraton Narvas on minu jaoks erilise tähendusega, sest olen pärit Narvast. Seal toimub ka narvakate võistlus ja te ei kujuta ette, kui motiveeritud ma olin selle võitmiseks. Ja ikkagi sihtaeg võimaldas seda. Kuid midagi ei tulnud välja ja jooksin oma halvima poolmaratoni viimase aasta jooksul. 

Miks? Esiteks kuumus. Jah, kõik prognoosid ütlesid, et tuleb veel kuumem, kuid see mõjutas kohe tempot, poolmaratonil võib mõni minut kohe maha arvata. Teiseks, rada osutus väga raskeks. Jooksin poolmaratoni Narvas eelmisel aastal ja see oli minu elu raskeim rada. Sel aastal rada muutus ja arvasin, et nüüd saab OK, kuid tegelikult, minu arvates, muutus see veelgi raskemaks. Pidevad kõrguse muutused. Jõe lõigud olid üsna tuulised ja tuul alati vastu, pole oluline, kummale poole jooksed. Jälle miinus minutid. Kolmandaks, mind vedas varustuse valik alt. Kahjuks, jooksutossud, millele lootsin, ei sobinud mulle ja edaspidi pean neist loobuma. Proovisin nii Riias kui Narvas, mõlemad korrad ebaõnnestunult, jalad nendes ei jookse. Tulemusena - kaotatud aeg.

Maikuisel projektitiimi ühistreeningul mäkkejookse tegemas, foto autor Mallor Malmre

Nii võib mitu tegurit, mis sinust otseselt ei sõltu, sinu aega oluliselt halvendada (minu puhul -9 minutit). Selliseid tegureid võib olla väga palju. Näiteks oma esimese ja ainukese maratoni (Tartu Linnamaraton 2023) jooksin tormis, mõnikord olid tuulehoogud nii tugevad, et hoolimata kõikidest pingutustest lihtsalt jooksed paigal. Aga mina olen ju terve aasta selleks jooksuks valmistunud. Ja me ei räägi veel vigastustest (mis õnneks on minust mööda läinud).

Võib-olla on hea, et sellised metamorfoosid juhtusid minuga praegu, 3 kuud enne aasta peamist starti. Isegi ebaõnnestunud jooks annab jõudu, vajalikke kogemusi ja toob maa peale tagasi.

Projekti "Eesmärgiks Tallinna Maraton" raames valmistume Tallinna maratoniks, mis ilm seal saab olema, on Eestis septembris võimatu ennustada: võib olla nii kuum kui lumi ja üleüldse mis iganes. Aga mul on eesmärk - joosta alla 3 tunni ja ma pean selle saavutama, igal juhul.

PS. Aga minu tütar Carmen Sevastjanov jooksis oma 5 km jooksu Narvas üsna edukalt, eesmärk kiiremini kui 35 minutit sai täidetud - 0:34:21 (1. koht vanuseklassis N8-9). Pidage seda nime meeles! Mõne aasta pärast edestab ta teid kindlasti rajal!

Jegor valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel. Avofoto: erakorgu