Suurim mahukuu

Kui juunis sai pea igal nädalavahetusel võistelda, siis juuli alguses tundsin, et nüüd on aeg ainult treeningutele keskenduda. Ei ühtegi võistlust sel kuul. Treener koostas plaani ja üsna kiiresti sai selgeks, et juuli saab olema kõige suurema mahuga kuu. Kilomeetreid kogunes rohkelt ning nädalad lõppesid juba korralike pikkade otsadega – isegi üle 30 km.

Esimesed kaks juulinädalat möödusid veel töölainel. Seejärel algas kolm nädalat kauaoodatud puhkust, kuni 4. augustini. Ootasin seda väga, aga natuke ka kartsin, kuidas ajakavaga hakkama saan. Plaane oli palju, mida kõike teha, ning sinna kõrvale pidid mahtuma ka treeningud. Või siis vastupidi – kõigepealt trenn, siis muu elu.

Puhkus jooksude ja perega

Puhkus algas kohe 10 km jooksuga ja Beach Grindi festivaliga. Ma polnud varem seal käinud ja ootused olid madalad, aga tegelikult oli väga äge ja meeleolukas kogemus.

Seejärel suvepäevad Haapsalus – rahulik pereüritus, lapsed, grill ja muidugi ka jooksud. Traditsiooniliselt veetsime ka  ühe nädala õdede ja lastega Haapsalus. Täpselt õigel ajal, sest Eestisse jõudis lõpuks päris suvi. Nautisime ilma, randa, viiki, kohvikuid, sooje õhtuid ja päikeseloojanguid. Tagantjärele tundub kõik veel ilusam, kuigi vahel tahtis laste kisa keskel pea plahvatada 😅.

Pärast Haapsalut käisime Muumimaal. Ausalt öeldes jättis see väikese pettumuse, aga Soome loodus ja varahommikune jooks tasakaalustasid selle.

Kõige oodatuim hetk oli perega Vihulasse minek, kus saime kokku kõik õed, vend, lapsed ja elukaaslased ning ema ja isa. Tõeline segasumma suvila! Kutsusin isegi fotograafi, et seda haruldast hetke jäädvustada. Kohalesõit oli seiklus – buss läks katki ja tundus, et me ei jõuagi. Lõpuks siiski jõudsime, kuigi hilinemisega.

Fotografeerimine oli omaette tsirkus, sest pere kõige pisem ei kavatsenud paigal püsida. Aga see tegi asja ainult meeldejäävamaks.

Algne plaan oli jääda üheks ööks, aga kuna oli nii mõnus, otsustasime jääda veel üheks ööks. Väike mure ainult – mul polnud jooksutosse kaasas ja kavas seisis 30 km pikk jooks. Treener oli rõhutanud, et pikad otsad tuleb kindlasti ära teha. Tuli teha valik: kas pere või plaan? Otsustasin pere kasuks ja nihutasin pika jooksu uue nädala algusesse.

Esmaspäeval tegingi 26-kraadises kuumuses pika jooksu ja sain korraliku õppetunni vedeliku joomise ja vedeliku kaotuse kohta. Sama nädala pühapäeval tuli aga teine pikk ots peale – nii mahtus ühe nädala sisse kaks pikka jooksu. Nädala kogumahuks kujunes lõpuks 111 km. See polnud üldse plaanis, aga tundsin end juba nagu päris jooksja 🤣.

Taastav nädal ja ühistrennid

Sellise suure nädala järel ootas ees taastav nädal. Alguses arvasin, et see tuleb kerge ja rahulik, aga tegelikult tundus hoopis raske – energia oli otsas ja jooksud olid pigem läbi raskuste. Eks siin mängis rolli seegi, et puhkus sai läbi ja tuli taas tööle minna. See tähendab varajasi ärkamisi ja tihedaid päevi, ning see lõi rütmi veidi sassi. Lisaks lisandusid tööstress, kuuseis, täiskuu ja – nagu tavaliselt – jäi laps just sel pingelisel ajal haigeks.

Ühistrennidesse jõudsin ka lõike jooksma. Tunnen, et hakkan seal end juba veidi vabamalt ja kindlamalt tundma. On tore teistega muljeid jagada ja jooksuteemadel suhelda. Samas, kuna olen iseloomult pigem introvert ja kinnine, siis on vahel päris raske end avada. Aga ehk just need ühistrennid aitavadki seda samm-sammult murda.

Augusti kava ja väike paanika

Kui augusti kava nägin, tabas mind väike paanika. Pole siiani kavas olnud tempotrenne ja nüüd äkki mõned tulid – tundus liiga vähe. Treener aga rahustas, et paanikaks pole põhjust. Tean, et treener Taivo näeb suuremat pilti, arvestab võistluste, taastumise ja kõige muuga. Alguses olin tõesti mures, aga lõpuks otsustasin teda usaldada.

Enne Ülemiste Ööjooksu paar päeva oli Eesmärgiks Tallinna Maratoni projekti raames viimane ühistrenn Toomas Tarmiga. Tegime seal erinevaid jooksuharjutusi, aga mu jalad olid pärast seda nii haiged ja valusad, liikuda sain ainult suusatamisliigutusi tehes 😄.

Ööjooksud ja üks ägedamaid treeninguid üldse

Reedel sain Ülemiste Ööjooksul tugeva pingutusega joostud isikliku rekordi ✅42:34 (eelmisel aastal samal jooksul 45:03). Tunne oli üllatavalt hea – palju parem kui Südasuve Challenge’il, kus tahtsin mitu korda pooleli jätta. Abiks oli kindlasti tempomeister Ian, kes ka enda isikliku jooksis seal.

Järgmisel päeval ootas ees Ülemiste Ööjooksu poolmaraton maratoni tempos – tempo rangelt treeneri poolt kirja pandud. Distants tuli joosta nelja ringina, mille sees kaks parkimismaja. Seal läks kell sassi ja tempo näidud polnud õiged, seega pidin jooksma tunde järgi. Ilm oli raju, aga see treening tuli nii hea emotsiooniga, et nimetan seda üheks ägedamaks jooksuks, mida olen teinud. Aeg tuli 1:38:15 – natuke kiirem kui plaan, aga õigesti ja tunde järgi joostud.

Kokkuvõte

Juuli ja pool augustit on olnud tihe periood- palju kilomeetreid, pikki jookse, kuumust, taastumist, aga ka perega veedetud aega ja uusi kogemusi. Ülemiste Ööjooks andis enesekindlust ja treeningud kinnitasid, et olen õigel teel. 

Heleri

Heleri valmistub Swebanki Tallinna maratonil jooksma 42,2 km distantsil, tema eesmärgiks on 3.30 ning treeneriks Taivo Püi klubist WellRun.

Avafot autor Elis Kaurson