… on küsimus, mida ma olen viimasel ajal üsna palju oma sõpradelt ja tuttavatelt kuulnud. See ei tähenda ainult stardijoonele astumist, vaid ka vaimset valmisolekut kõige sellega, mis ees ootab. Lühike vastus oleks “jah, ma olen valmis”. Kuid oma eelviimases blogipostituses tahan ma veidi muljetada oma senise jooksu teekonna mõtteid ja tunda rõõmu sellest, kuhu ma tänasega jõudnud olen.

Kui ma 2018. aastal oma esimese poolmaratoni jooksin, kogesin esimest korda tunnet, et jooksmine on midagi enamat kui lihtsalt sport – see oli minu ala, minu rõõm. Ma tundsin, et tahan selles aina paremaks saada. Tol korral, puhtalt kergejõustikutrennist tulnud põhja pealt, jooksin välja aja 1 tund ja 55 minutit. See tundus nagu uue, põneva teekonna algus. Peagi hakkasin vallutama erinevaid rahvaspordi radu ning 2019. aasta kujunes tõeliseks imeliseks jooksuaastaks. Sellesse mahtus koguni neli poolmaratoni, lisaks rattasõidud ja rulluisuüritused. Jooksin ka oma isikliku rekordi – 1 tund ja 48 minutit. Kõik see, endiselt vaid kergejõustiku treeningute najal. Olin justkui oma jooksuteekonna laineharjal.

28.detsembril 2019 jooksin aga oma viimased 10 kilomeetrit, teadmata, et see tähistab üht suurt pöördepunkti. Midagi juhtus. Midagi, milleks ma ei olnud valmis. Ühtäkki ei tundnud ma enam jooksu vastu rõõmu – pigem vastupidi. Ma ei tahtnud joosta ega isegi kuulda sellest. Kõlab kummaliselt: olin justkui heal tasemel, aga ühel hetkel oli kõik pöördunud pea peale.Nii ma vajusin tasapisi sügavale auku. Tossud lendasid varna ja ma olin veendunud, et see peatükk mu elus saigi kahe aastaga läbi. Peagi sain ka ametliku diagnoosi – depressioon. Pikka aega ei teinud ma oma füüsilise heaolu heaks midagi. Iga päev ärkasin justkui kahe häälega peas: üks sosistas: “Kristiina, mine trenni, see teeb sulle head.” Teine aga vastas: “Sa ei suuda, sa ei jaksa.” Ja tol ajal kuulasin ma paraku sagedamini seda teist häält.

Ma ei oska täpselt öelda, millal ma jõudsin uuesti sinnamaale, kus jooksmine hakkas mulle taas rõõmu pakkuma. Kuid tagasi vaadates mõistan, et 2019. aastal põlesin ma lihtsalt läbi. Nädala sees treenisin kergejõustikus, nädalavahetusel seisin stardijoonel kas jooksu- või rattarajal. Pole tarvis erilist tarkust, et mõista: puhkus on treenimise juures peaaegu sama oluline kui treening ise. Mina aga ei puhanud, sest uskusin, et puhkamine tähendab laiskust ja saamatusi.

Ent ma olin siis ju vaid 16–17-aastane. Kõik otsused tegin oma kogenematu mõistuse pealt, teadmata, kuidas päriselt oma keha ja vaimu kuulata. Ma ei küsinud abi, vaid püüdsin üksi toime tulla. See mõtteviis maksis mulle kätte – viis aastat, mille jooksul ma otsisin uuesti teed iseendani ja oma jooksurõõmuni.

Tulles nüüd 2025. aasta Marathon100 programmi juurde, siis julgen väita, et just see programm on aidanud mul jooksmisest uuesti rõõmu tunda. Ja see ongi ju selle projekti üks eesmärk – panna inimesi rohkem liikumisest rõõmu tundma. Jah, mu kilomeetri ajad ei alga 4 ega ka 5-ga, kuid kõige olulisem on see, et ma naudin protsessi. Naudin seda, et mul ei hakka enam füüsiliselt halb juba ainuüksi oma jooksutossude nägemisest, mis koridoris ootavad.

Naudin teadlikku treenimist ja puhkust, ilma ülepingutamata. Olen siiralt tänulik, et mul on võimalus olla osa sellest vahvast pundist ja treenida eesmärgipäraselt. Olen üsna kindel, et kui oleksin taas kord üksi pusima hakanud, oleks see lõppenud samamoodi nagu viis aastat tagasi. Seepärast ongi minu julgustus sulle, lugeja: ole targem, kui mina tollal olin, ja ära karda abi või tuge otsida. Jooksmine – või ükskõik milline liikumine – ei pea olema kannatus. See võib olla rõõm, tasakaal ja vabadus.

Kui tulla tagasi selle küsimuse juurde, mida minult on korduvalt küsitud – “Kas ma olen valmis?” – siis vastus on jah, ma olen valmis. Valmis pingutama kõik need 42,2 kilomeetrit. Ma tean, et see ei saa olema lihtne, kuid samas tean ka, et olen treeninud eesmärgipäraselt viimased kuus kuud. Vaid mõned üksikud trennid on jäänud vahele haiguste tõttu, ja see teadmine teeb mind õnnelikuks. Olen uhke, et olen jõudnud nii kaugele, ning põnevil selle ees, mis 14. septembril ees ootab. Kui minult küsitakse, mis aega ma joosta plaanin, siis vastan peaaegu alati ühtemoodi: tahan lõpetada nii, et tunne oleks hea. Ma ei lähe “hullu panema”, vaid lähen rajale mõistusega. Strava ennustab mulle 4:47 ja Garmin 4:41. Eks näis, kumba uskuda. Aga lõpuks on see vaid number – päriselt loeb tunne, mille ma sealt rajalt endaga kaasa võtan. Ja võib-olla ongi see kõige olulisem: ma ei jookse ainult finišijoone nimel, vaid selleks, et nautida iga sammu teel sinna. 

Kristiina valmistub Swedbanki Tallinna maratonil läbima oma esimest maratoni ning teda juhendab sel teekonnal Kaupo Tiislär spordiklubist FB Jooksmine.