Toetajate roll jooksuüritustel on oluline. Osavõtjad tahavad soodsaid osavõtumakse, parimad ootavad kopsakaid auhinnatšekke ning korraldaja tahab ürituse läbi viia ilma, et peaks muretsema, kas tuleb ots otsaga kokku. Sageli tulevad esikolmikule makstavad auhinnarahad just nimelt toetajate taskust.

Nii kandsid ka laupäeval toimunud Rapla Selveri suurjooksu esikolmikule antud preemiatšekid toetaja nime. Sama toetaja poolt poetati auhinnakottidesse pudel viina. Just nimelt, pudel viina. Auhinnaks rahvaspordiüritusel.

Sama toetaja nime kandis ka võistluse põhidistants, kus varem on selgitatud ka nimetatud võistlusmaa Eesti meistreid. Küll mitte tänavu.

Ei hakka siinkohal kirjutama vastutustundlikust alkoholi tarbimisest või vastutustundlikust kasiinos käimisest, vaid hoopis rahvaspordiürituse korraldaja käitumise eetilisusest. Seadusega lubatu piirid on väga konkreetselt fikseeritud, eetika piirid on igaühel meist erinevad. Ent kas selline käitumine on osavõtjatele aktsepteeritav?

Küsime teistmoodi: „Kas alkoholi tootja poolt rahvaspordiüritusel antav viinapuidel ei ole aktsepteeritav, kuid sama toetaja poolt välja kirjutatud auhinnaraha tšekk on?“

Ehk teisisõnu – kas me ise käitume täpselt samamoodi nagu korraldaja? Kes meist oleks valmis auhinnaraha tagasi maksma või viinapudeli tagasi saatma?