Liikumine on privileeg. Kaks aastat vigastuspausi on seda iga päev meelde tuletanud. Traumast alguse saanud lähendajate kõõluse ülekoormus on tähendanud seda, et oktoobrist 2022 alates on praktiliselt kõik olulised võistlused minu jaoks olemata jäänud.

Viimase triatloni tegin 2022. aasta augustis, mil õnnestus poolpikk ironman Tallinnas kuidagi alla kuue tunni pressida.

Ent vahel tuleb vigastuspaus pausile panna ja julgus, nii vähe kui seda järgi jäänud on, rindu võtta.

Maikuised plasmasüstid ning sellele järgnenud harjutused on kõõlusele konti mööda olnud. Tunne on parem kui aprillis. Oma osa vigastusest paranemisel on olnud ka treeningmahtude miinimumini viimisel. Hetke treeningrütm on tähendanud lühikest treeningut ühel päeval, sellele järgneval päeval harjutusi ning kolmandal päeval puhkust. Keskmiselt siis kaks treeningut nädalas. Selle pealt IRONMANile muidugi ei lähe. Või lähed küll, kuid lihtsalt finišisse ei tule.

Kuna vigastus on leppinud kõige paremini ujumisega, siis 99% trennidest ongi olnud ujumine. Viimati jooksin trennis 16. juunil. Viis kilomeetrit. Viimase rattatreeningu tegin 16. märtsil. Eelmisel nädalal sain kätte pehme geelsadula, tegin sellega ühe tiiru ümber Ülemiste järve. Oli täitsa jube. Järvevana teel sõitis üks Bolti kuller minust mööda. Proovisin, mis ma proovisin, kuid ei saanud teda kätte. Ometigi mul oli uus sadul.

Ent kuna olin märtsikuus registreerinud end Viljandi triatlonile, siis otsustasin, et käin Viljandis ära ja teen väikese sprindi. Viljandis oli ju kavas sprindidistants. Ma ei saa aru, kes neid nimesid küll välja mõtleb. Võistlus, millel on joogipunkt, ei ole sprint. Kergejõustikus nimetatakse sprindiks näiteks 100 m või 200 m jooksu. Ent kas sa oled näinud mõnda 100 meetri jooksu, kus vahepeal joogipunkt on (nagu Viljandis)? Lippad 50 meetrid, võtad oma Ringo topsist lonksu spordijooki ning seejärel põrutad lõpuni.

Triatlonis tähendab sprint 750 meetrist ujumist, 20 km pikkust rattasõitu ja 5 km jooksu. Kiiremad triatleedid teevad selle tunniga, aeglasemad umbes pooleteisega, harrastajad ei teegi.

Kuna kuulun sellesse viimasesse, harrastajate rühma, olin valmis kõiksugu katsumusteks. Väga palju asju võis perse minna. Kartsin vihma ja äikest. Kartsin märjal teel rattaga kukkuda. Kartsin avavees ujumist. Kartsin, et joostes hakkab kõõlus valutama. Kartsin, et märja kombega hakkab rattal külm.

Viimaseks jääda ei kartnud. Ajalimiidi sisse ikka mahun.

Eks kõikidest triatlonihirmudest on avavees ujumise hirm jätkuvalt kõige suurem. Basseinis võin tunde olla, kuid järves on keeruline probleemi korral jalgu põhja panna. Õigemini, põhja lähevad jalad küll, kuid siis pole enam pea vee peal.

Ega hirmu vastu ei aidanud ka see, et olin enne Viljandi triatloni vaid korra avavees ujunud. Veerand tunnikest. Maikuus.  

Kuid hirmud on alati ebaratsionaalsed. Kämblasuuruseid ämblikke pole ju olemas.

Ent Viljandis, Viljandis olin vaevalt kümme meetrit ujunud, kui tõmbasin vett otsekui Philipsi tolmuimeja endale kurku. Suure kopsikutäie. Hinge võttis kinni. Viskasin pilgu vasakule ja nägin, et vetelpääste oli oma SUPilauaga mõne meetri kaugusel. Esimese poini oli samuti mõni meeter minna. Kuna hingamise lõi täiesti umbe, ei saanudki enam pead vee alla panna. Otsustasin, et jätkan oma pea vee peal klassikalises rannakonna tehnikas esimese poini ja seejärel puhkan veidi. Punase poini jõudes ei tahtnud punast rätikut loobumise märgiks areenile veel visata. Hoidsin poi nurgast kinni ja proovisin keskenduda järgmisele meetrile. Järgmisele tõmbele. Järgmisele poile. Mõni hetk hiljem jätkasin hoides ohutut lähedust nii vetelpäästest, kui kiireimast seliliujujast. Peale eelviimast poid läks juba kergemaks, laine pöördus ja rand hakkas lähenema.

Veest väljudes heitsin kiire pilgu kellale ja nägin, persse, polnudki kella käima pannud. Õnneks trehvasin vahetusalal ühte Eesti endist peaministrit, kes tõdes, et oli ujunud alla 20 minuti. OK. Ilmselt siis mina ka.

Hiljem protokolli sirvides nägin, et polnudki ujumises viimane, vaid umbes tagantpoolt kümnes. Esikümnes seega.

Võtsin ajavõtukiibi jala ümbert ära ja hakkasin kalipsot kehalt maha kiskuma. Huh, külm! Nokamüts ja kiiver pähe, sokid jalga, number seljale, rattakingad jalga ja minek!

Esimesed rattakilomeetrid olid vastikud. Märg triatlonikombe oli seljas ja tuul tõmbas läbi kontide. Imes täiega. Õnneks tuli peatselt ka päike välja ning riided kuivasid. Teegi polnud väga märg, mõni üksik lomp vaid.

Enne rattarajale minekut tabasin ka kella käima panna. Õnneks oli rattatrass lauge ning see hirm, et tuleb mäkke või mäest alla sõitma hakata, ei realiseerunud. Kaks või kolm aeglasemat ujujat kihutasid minust rattarajal mööda. Mina möödusin vist ühest. Konkureerisin eeskätt oma rattasadulaga ning suutsin teda meetri jagu lõpuks edestadagi. Vigastuski endast märku ei andnud. Või siis hästi vähe. Sosinal.  

Rattadistants oli õnneks vaid 20 km pikkune. Ei jõudnud igav hakata. Aega läks 47 minuti jagu, keskmine kiirus tsipa üle 25 km tunnist. Ei noh, sellise kiirusega oleks ma seda Boldi meest kindlasti edestanud! Kiiremad triatleedid pressisid rattast 40 km tunnis välja, kuid eks kiivrid olid ka erinevad.   Ja olgem ausad, ma ei tea isegi, mis nimega mu ratta käiguvahetus, pidurid või rehvid on.

Loo autor finishis, vasakul Eesmärgiks Tallinna maraton tiimis maratoniks valmistuv Elis Kaurson.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et rattarajal olid minust aeglasemad täpselt kolm osavõtjat.

Tagasi vahetusalasse. Suutsin isegi õigel ajal rattakingad pedaalidelt kätte saada ja vahetusalas mitte kukkuda. Ratas torule. Kiiver peast. Rattakingad jalast ja tossud jalga. Vähemalt ei pidanud kalipsot enam seljast kiskuma.

Jooksmine on ka treenimata mõnus. Mitte küll esimestel meetritel peale rattasõitu. Plaan oli 5 km distants läbi sörkida nii 5.30-6.00 min kilomeetri kohta. Rahulikult. Muidugi läks ka see plaan perse. Kuidas sa löntsid, kui kõik teised jooksevad?

Joostes suutsin lõpuks ka ümbritsevat nägema hakata. Nägin näiteks, et teistel jooksjatel on midagi ümber jala. Ajavõtukiip vist. . .

Minu kiip jäi sinna kalipsosse. Ümber jala ta mul igatahes ei olnud. Perse!

Ent hakka nüüd veel katkestama! Nii palju kannatanud ja nüüd jätta pooleli! Ei! Teeme ikka asja lõpuni.

Tegingi. Ületasin lõpujoone, kui stardist oli aega kulunud 1.37. Mitteametlikult suutsin edestada ühte meeskonkurenti ja üheksat naist. Ametlikult tulin peaaegu toime selle eesmärgiga, mis algselt peas tiksus – viimaseks jääda. Lõpuprotokollis leidsin end lõpuks eelviimaselt realt, taga märge DQ ehk diskvalifitseeritud. Vähemalt mitte DNF ehk did not finish. Did finish.

Meele tegi ka heaks see, et peakohtunik otsis minu kiibi kalipsost võistluse ajal ise üles. Keegi kusagil jälgis, mida kiibid teevad. Keegi tundis huvi. Pole paha.

Ehk lõpetuseks, kui koostad nimekirja asjadest, mis võivad perse minna, siis saatusel on alati varuks paar üllatust ehk perse lähevad hoopis teised asjad. Võistlemise teebki toredaks see, et iga kord läheb perse erinev asi. Triatlonis, mis ühendab kolme erinevat ala (pluss vahetusala!) on neid võimalusi veelgi rohkem, mis muudab selle veelgi põnevamaks. Jalgpalligi vaatad ju sel põhjusel, et ei ei tea kes võidab (välja arvatud siis, kui Eesti mängib), põnevus säilib lõpuni. Triatlonis samamoodi. Isegi kui sa kunagi ei võida. Mängu ilu on triatlonis alati. Triatloni ilu.