Detsember. Tenerife. Päike paistab, ookean särab ja jalas: maanteesussid. Just nii algab lugu sellest, kuidas üks täiesti korralik maanteejooksja avastab end keset päris Trail run’i – sellist, kus “jooksmine” on kohati väga optimistlik mõiste ja kõndimine on täiesti aktsepteeritud liikumisviis.

Jooksuvõistlusele panime kirja ennast ca nädal enne, Tenerifel kohapeal olles. Vaatasime hea odav jooks, vaid 6 eurot pääse ja sai veel hea hinnaga nänni ka osta, särk 10, jooksuvöö 5 eurot... Mingi registreerimiskinnitus tuli ka e-maili, hispaaniakeelne. No järelikult oleme kirjas.

Võistluspäeva eel tuli e-mail, rajaolude tutvustusega ja mingi kirje juures, et mänguasjad saate jätta võistluskeskusesesse. Ok, mida iganes see ka ei tähendanud.

Läheme päev enne kohale, vaatame stardipaiga üle. Hea et läksime päev enne. Waze suunas meid mingile rekkateele, mis stardipaiga juurde ei viinudki, täiesti mööda ja pidime ringi keerama, et tagasi õige tee peale saada. Hea, et võistluspäeva hommikuks seda trippi ei jätnud. Eksled niimoodi viimasel minutil ringi ja jääd startigi hiljaks muidu.

Saime siis kenasti õige päeva 27.12 hommikul kohale. Start oli kl 9.00. Soojendusjooksu tehes päike juba tõusis ja läks soojaks. Ainus mure oli, et kõik kes võistluskeskusese suunas tulid, kandsid kaasas mänguasjade karpe 🫣.

Ahsoo, seda see heategevusjooks tähendas. Kingitusi tuli kellelegi jätta. See on see Google' translate. Mõtlesime, et kui keegi küsib, et kus teie mänguasjad, eks siis oleks sammud poodi suunanud. Õnneks ei küsitud. Ostsime seda vanade võistluste nänni ka nagunii (toetasime siis nõnda).

Aga võistlusest siis täpsemalt: Valleseco heategevusjooks – 16 kilomeetrit, umbes 900 tõusumeetrit ja ligi 400 osalejat. Rahvusvaheline seltskond, eri keelte paabel, kogenud trail-hundid ümberringi, seljakotid seljas, pudelid rinnal, geelikotid vööl. Ja siis meie. Ilma joogita. Ilma geelita. Ilma igasuguse reaalse arusaamata, mis meid ees ootab. Klassikaline “mis seal ikka, jookseme ära” mentaliteet.

Start antakse ja keha teeb seda, mida ta on harjunud tegema – paneb maanteejooksja tempo peale. Sest miks mitte? Esimesed kilomeetrid kulgevad veel enam-vähem, kuni rada hakkab vaikselt, väga vaikselt… üles minema. Ja siis veel natuke. Ja siis järsemalt. Ja siis selliselt, et tekib filosoofiline küsimus: kas see on ikka rada või kellegi väga halb nali?

Teisel-kolmandal kilomeetril, esimese “malbe” tõusu alguses (malbe on siin muidugi väga suhteline mõiste), möödub meist esimene naine. Väike, nõtke, kerge sammuga. Tema liikumises on midagi, mida kohe ära tunned – inimene, kes on varemgi mägedes jooksnud. Ta ei vaata jalge ette hirmuga, vaid usaldusega. Tema ei libise kividel, vaid tantsib nende peal. Ja ta kaob. Lihtsalt kaob. Neljandaks kilomeetriks on ta silmist läinud nagu mägede vaim.

Sel hetkel hakkab vaikselt kohale jõudma, et see ei ole päris tavaline jooks. Eriti kui rada muutub kiviseks, vesi voolab ojadena mööda nõlva alla, jalge all on muda, kruus, lahtised kivid ja kõik see kombineerituna sileda tallaga maanteesussidega. Nike Fly6’d on küll kiired ja kerged, aga haarduvus sellisel pinnasel on pigem filosoofiline kontseptsioon kui reaalne omadus.

Raja ääres ja ümber on tõelised trail-hundid – need päris. Täisvarustuses. Seljakotid, joogisüsteemid, geelikomplektid, kindel samm ja rahulik pilk. Osadel on isegi käimiskepid lisaks. Meie, eestlased, vahetame pilke: “Kas oleks pidanud ka midagi kaasa võtma?” Vastus tuleb vaikuses, aga on mõlemale selge – jah. Oleks küll. Geelid jäid autosse ja üks veepunkt pidi ju rajal olema, järelikult me ei võtnud ka vett. Ahjaa, päike tõusis ja ilm läks järjest palavamaks. 

Umbes poole maa peal, mägedes, ootaski ees veepunkt. Aga mitte selline, nagu maanteejooksul. Ei mingeid topse, ei mingeid laudu. Kanister. Ja vabatahtlikud, kes kallavad vett otse suhu. Nagu linnupojale. Ja siis – üllatus! Lisaks veele pakuti ka siidrit. Jah, päris siider. Mägedes. Keset jooksu. Selliste tõusumeetrite järel mõjub suhkrune siider täpselt nagu maailma parim energiageel. Võtan mõlemat. Ja ei kahetse hetkekski. Köhin kurku läinud vett (seda ju valati kanistrist otse kurku Sulle 🤣) ja jätkan jooksu tipu suunas.

Kui rada lõpuks alla keerab, tekib tunne, et nüüd võiks jooksma ka hakata. Aga ei julge. Sest jalge all on endiselt ebaloomulik ja ohtlik pinnas, hüppeliigesed pole kunagi varem sellises olukorras olnud ja mõistus ütleb: “Võta rahulikult, see ei ole koht kangelastegudeks.” Nii me hoiame tempot tagasi. Mehed tulevad hooga meie tagant ja lihtsalt tuhisevad mööda. Imestame, et mis mägikitse verd nemad küll on ja mis on nende "elukindlustuse summa" et sedasi hullumeeli kivipinnasel alla kihutavad.

Kuskil 4km enne lõppu jõuab meile järele kolmas naine. Ja läheb mööda.

See annab uut energiat. Sest erinevalt esimesest naisest, kes kadus mägede vahele nagu legend, on see naine päriselt nähtav. Käegakatsutav. Püütav. Ja see annab motivatsiooni.

Mõeldud, tehtud. Esmalt hoiame meist just möödunud jooksupundi tempot. Nii kui rada vähegi siledamaks muutub, keerame kiiruse üles. Maanteejooksja lihasmälu ärkab ellu. Samm pikeneb, hingamine muutub rütmilisemaks ja pea ütleb: “Ahaa, see on see osa, mida me oskame.” Läheme teise koha naisest mööda. Ja ei vaata tagasi. Viimastel kilomeetritel kruvime tempo veelgi üles, nii et vahe kindlasti sisse jääks. Ja jääbki.

Aegu ei võetud. Paremusjärjestust ei selgitatud. Aga see ei tähenda, et keegi oleks niisama sörkinud. Vastupidi – see oli üks kõige ausamaid ja tooremaid jooksukogemusi, kus loeb mitte kell, vaid mägi, ilm, pinnas ja see, kui hästi sa suudad kohaneda.

See oli jooks, kus maanteejooksja õppis alandlikkust. Ja leidis rõõmu. Ja avastas, et vahel on täiesti okei kõndida. Isegi joostes.