Ma armastan taolisi pühapäevi. 

Töönädala pidulik lõppakord, kui pole ühtegi töökohustust ega tähtaega kukil. Just selline mõnus hetk, kus teha perega pikem jalutuskäik, vaadata, kuidas sügisesed lehed tasapisi punaseks värvuvad ja kõnnimaratoni lõpuks premeerida end mõnes hubases kohvikus kolmeeuroseid croissant’e ja eurotsooni kalleimat cappucino’t mekutades.

Idülli purustab kõrvulukustav vile. 

“Stopp! Edasi minna ei saa!” kriiskab neoovestiga mees.

Oleme just Schnelli pargi lähedal teed ületamas, kui pisut pahura olemisega liikluskorraldaja metallist saua meile sõna otseses mõttes nina ette asetab.

“Edasi minna ei saa, peate pisut ootama.” 

Mis siin toimub? Jälle on Eestis visiidil mõni eksootilise riigi president või kroonitud pea, mille tarbeks korraga pool linna lukku keeratakse? 

“Tallinna maraton,” teatab vestikandja ja juba tormab järgmise teed ületava seltskonna poole nagu nood asuks ebaseaduslikult riigipiiri ületama.

Ja sealt nad tulid. Higised ja väsinud. Näost punased nagu künnihobused, aga üldsegi mitte tülpinud ilmega. Vastupidi - nad on silmatorkavalt õnnelikud. Nad ilmselt vist isegi ei jooksnud eriti kiiresti, aga mällu on sööbinud pilt nagu oleks minust korraga mööda tuhisenud vähemalt viis hävituslennukit.

See pidi olema täiesti tavaline pühapäev, aga ometi käis just sel hetkel mu peast läbi seletamatu krõks. Teate küll seda hetke, kui sisendusjõuline hääl peas ütleb, et nüüd on see hetk, kus tuleb teha otsus. Ja ma tegin. Otsustasin, et aasta pärast, kui toimub järgmine Tallinna maraton, tahan ise olla üks hävituslenduritest ja läbida pärast kümneaastast pausi jälle üks täispikk maraton. Aga seekord, lubasin endale, et teen selle nimel ka päriselt palju tööd. 

Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Minust sai üleöö harrastussportlane. Jooksuhull. Dopamiinisõltlane. Kileviiner, nagu viimasel ajal neid minusuguseid dressides homersimpsoneid armastatakse kutsuda. 

Järgnevad nädalad ja kuud mööduvad suuresti jooksurajal. Või kui mitte jooksurajal, siis jõusaalis, basseinis või külavaheteedel ratta seljas rassides. Või poes tossuriiulite vahel luusides ja endamisi arutledes, kas lähtuda jalavarjude valikul sellest, mis paremini jalga istub või cool’im välja näeb. 

Kreeka mägiteed ja Londoni metropol. Lõuna-Eesti kuppelmaastikud. Varahommikune Kardioru park ja öised Pirita männimetsad. Järvamaa rabad ja Mulgimaa külavaheteed, mida kaardilt isegi ei leia. Kilomeeter kilomeetri haaval muutub jalg järjest kergemaks ning kuue-ja-poole-minuti-mehest saab endalegi üllatuslikult viie-minuti-ja-kahekümne-sekundi-mees. 

Kaks kuud hiljem ei suuda ma isegi pulsikellal avanevat pilti uskuda: kilomeetri aeg alla viie minuti!

Sellest, kuidas minust jooksusõltlane sai ja millised tähelepanekuid olen sel teekonnal teinud, kirjutan lähemalt juba nädala pärast oma järgmises sissekandes. Seniks, kui sind peaks huvitama, kuidas mul Tallinna maratoniks valmistumine läheb, jälgi mind Instagramis (@kristjanpihl) või Stravas. Ja kui peaks juhtuma, et kohtume jooksurajal, tervitame teineteist nagu kaks eesti hävituslendurit ikka tervitavad - vaevuaimatava noogutusega.

Tegutseme!

Kristjan valmistub Swedbank Tallinna maratoniks projekti “Eesmärgiks Tallinna maraton” raames ja teda juhendab Taivo Püi spordiklubist WellRun.