Mida vanemaks me saame, seda vähem me tegeleme liikumisharrastusega. Erinevad uuringud näitavad, et just vanus on see omadus, mis paneb inimesed vähem liikuma. Ükski teine näitaja ei ole sama tugevalt seotud kehalise aktiivsusega. Teisisõnu, kui meie eesmärgiks on tervemad ja rohkem liikumisharrastusega tegelevad inimesed, tuleks heita pilk just 50+ vanuses eestlaste kehalisele aktiivsusele.

Peeter Lusmägi, Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juht, on seda valdkonda põhjalikumalt uurinud, mistõttu on ka meil kergem see teema ette võtta.

Esmalt tuleks muidugi mõista takistusi, mis seeniorite kehalist aktiivsust mõjutavad. Peamised takistused on kergesti mõistetavad: liikumiseks pole piisavat huvi või viitsimist, peale tööd ollakse väsinud ning ei leita aega. Mõnevõrra demotiveerib ka seltskonna või treeningkaaslaste puudumine ning halb tervis, viimane muutub vanuse kasvades järjest olulisemaks. Loomulikult võib arutleda, kas kehv tervis on vähese kehalise aktiivsuse põhjus või hoopis tagajärg, kuid seos on ilmne.

Lusmägi märgib, et hilisema elu jooksul tekkivaid terviseprobleeme seostatakse ka lapsepõlve- ja noorusaegse liikumisharrastusega ehk teisisõnu: selleks, et olla vanemas eas kehaliselt aktiivne, on oluline alustada liikumisega noorena.

Inimesi saab mõjutada liikuma kommunikatsiooni kaudu, liikumise ja õige toitumise teadvustamisega, kuid ka eakohaste eeskujude kasutamisega, kellega 50+ inimestel on kergem suhestuda. Lihtsustatult, selleks, et inimestel tekiks tahtmine, tuleb nendega rääkida ning paremini kuulatakse just omasuguseid, samas vanuses, sama kehalise võimekuse või sama teekonna läbi teinud inimesi. Loomulikult, mõistmine ja liikumise vajaduse tunnetamine ei teki üleöö, vaid aastatega.

Lusmägi pakub kehalise aktiivsuse suurendamiseks välja mudeli, mis hõlmab probleemiga tegelemist nii üksiksiku tasandil kui kogukondlikul, tööandja, munitsipaal- ja riigi tasandil. Me oleme ju erinevate gruppide ja organisatsioonide liikmed, suhtleme nii naabritega oma asumis, kolleegidega oma töökohas ning vajame selleks muutusi ja tuge ka kohalikul ja riiklikul tasandil.

Nii kogukondlikul kui firma tasandil on palju juba ära tehtud. Spordikulutuste kompenseerimine võimaldab liikumisharrastust inimestele soodsamaks teha, firmasport kaasab vähem aktiivseid kolleege, ühised sportlikud tegevused käivitavad hästi, kuid seda tasandit peaks vaatama ka 50+ vanuses inimestele suunatuna.

Ka järjest arenev terviseradade võrgustik on seenioride liikuma saamiseks olulisel kohal. Sportimisvõimalused peavad olema kodu lähedal, kuid kodukondlikult tasandil on oluline ka sobivate eestvedajate ja juhendajate olemasolu. Taas kord selgub, et parim juhendaja on inimene, kellega treenitav paremini suhestub ehk kes on samas vanuses.

Sotsiaalne toetus ja koostegemisest saadavad emotsioonid ja tugi motiveerivad samuti inimesi rohkem liikuma. Liikumisüritused, matkad võivad osadele meist anda samuti kerge tõuke.

Lusmägi mullu valminud doktoritööst jääb kõlama mõte, et perearst on oluline ja usaldusväärne nõuandja, kui inimene vajab ravi, kuid ta võiks olla märksa olulisemal kohal ka inimeste kehalise aktiivsuse suurendamisel. Perearste kuulatakse ja usaldatakse ning aktiivne kehaline tegevus võimaldab ennetada mitmeid probleeme, mille lahendamiseks me arsti poole pöördume.

Inimeste liikumisalased hoiakud ei muutu ilma riigi toeta, olgu selleks siis seeniorspordi rahastamine, tervisega seotud algatuste nähtavuse tõstmine või konkreetselt iga-aastase kohustusliku tervisekontrolli rakendamine 50+ inimestele.  

Seda, et 50+ vanuses inimeste liikumisaktiivsust on võimalik suurendada, näitab meie lähinaabrite kogemus. Põhjamaades on esimest juubelit tähistanud inimeste kehaline aktiivsus märksa suurem, kui Eestis. Selleks, et samale tasemele jõuda, läheb loomulikult vaja nii kõikide tasandite koostööd, kui sõna otseses mõttes aega.

Milline tegevus on seenioride kehalise aktiivsuse suurendamisel kõige olulisem?

„Kõige olulisem on teavitustöö - kus liikuda, kuidas õigesti ning tulemuslikult liikuda, kellega liikuda,“ sõnas Lusmägi. „Liikumise kasulikkusest on üldjoontes inimesed teadlikud, aga kõige raskem ongi teha esimene samm tugitoolist teleri tagant püsti eesmärgiga hakata korrapäraselt liikumisharrastusega tegelema. Seda saavad toetada erinevad osapooled - pere, kolleegid, spordiklubid, tööandja KOV, riik.“

Millised võiks olla esimesed riigipoolsed sammud ses osas?

„Riigi rolliks peaks olema teavituskampaaniate rahastamine tänasest olulisest suuremas mahus,“ märkis Lusmägi. „Seda on tehtud Lääne-Euroopa riikides aastakümneid ning nende inimeste liikumismäärad on ka olulisemalt kõrgemad.“

Milline võiks olla EOK roll selles?

„Meie pakume siin riigile oma kompetentsi nagu ka siiani on olnud. EOK on Eesti spordi katusorganisatsioon ja oma liikmete kaudu saame me erinevaid tegevusi ellu viia. Siiani on peamiseks takistuseks olnud nii materiaalse kui inimressurssi ebapiisavus. Oleme viinud erinevaid kampaaniad, spordiinventari projekte, koolitusi, teadmisvara loomist ellu pikki aastaid, kuid meil on tahe neid asju viia ellu märksa suuremas mahus.“

Avafoto autor Heiki Rebane.